50 ja otste kokku sõlmimine

“When I was a child, I spake as a child, I understood as a child, I thought as a child: but when I became a man, I put away childish things.” (Corinthians 13:11) Töös ja koolitustel on viimasel ajal järjest rohkem ilmsiks tulnud paratamatult saabuva surma olulisus elu tähenduslikkuse mõtestamisel. See on südamlikult paradoksaalne ja igati tervitatav areng, vaatamata sellele, et enamik inimesi kardab sellele mõelda.

Surma ultimatiivne vajalikkus tähenduslikkuse saavutamisel

Mäletan, et kui lugesin kunagi Ernest Beckeri The Denial of Death, siis tunnetuslikult olin temaga suures osas nõus, kuid sisimas kasvas vastupanu, mille täpset sisu ma tol hetkel veel ei mõistnud. Aja jooksul (ligikaudu 2010–2025) sain paremini aru, mis mind häiris.

Becker käsitleb religiooni ja kultuuri moraalset mõõdet eeskätt instrumentaalselt: kui süsteeme, mis aitavad inimesel toime tulla teadlikkusega oma vältimatust surelikkusest. Dogmaatilisus, normatiivsus ja ettekirjutav moraal võimaldavad tema järgi tähelepanu suunamist eemale surma otsesest teadvustamisest ning pakuvad sümboolset „surematust“ tähenduse, rollide ja kollektiivsete narratiivide kaudu. Selles raamistikus paigutub religioon üheks paljudest mehhanismidest, mille abil inimene oma eksistentsiaalset ärevust reguleerib.

Just siin tekib minu hinnangul Beckeri käsitluses kategooriline probleem olulisuse hierarhia tasandil. Ta seab inimese hirmu surma ees primaarseks ning tõlgendab religiooni tähendust sellest hirmust lähtuva psühholoogilise funktsioonina, jättes avatuks, kuid sisuliselt kõrvale võimaluse, et religiooni keskne roll ei pruugi olla pelgalt regulatiivne või kompensatoorne, vaid eeskätt kirjeldav – osutades millelegi, mis annab elule tähenduse sõltumatult surmahirmu psühholoogiast.

Mida see kõige lihtsamas keeles tähendab? Eelkõige seda, et surm ei ole tingimata hirmude allikas ega pelgalt osaliselt teadvustatud suurim ärevuse objekt. Pigem on sellisel moel surmast mõtlemine ja selle kartmine sümptom – märk sellest, et inimese elus puudub midagi tähenduslikumat. Hetkel, mil inimene tunnetab või leiab midagi, mis on surmast olulisem, muutub surm ise idee tasandil instrumentaalseks: ta astub millegi olulisema teenistusse.

Just nii juhtub siis, kui inimene on loonud endale väärtussüsteemi, milles esikohal ei ole mitte hirmu vältimine, vaid elu sisuline tähenduslikkus.

Elu elamine nii, et sellel oleks midagi, mis muudab selle sisuliselt mõttekaks, oleks võimatu, kui see kestaks igavesti. Seda paradoksi ei teadvustata sageli. Kui puuduks piiritletus, kaoks vastutus: kõike võiks alati edasi lükata, kõike korrata lõputult ning millelgi ei oleks enam kaalu. Paradoksaalsel kombel ei oleks selline elu nauditav, vaid muutuks talumatult piinavaks.

Seetõttu on üha enam hakanud fikseeritud väärtussüsteemid – eriti need, mis alluvad selgele vertikaalsele hierarhiale – kujutama paljude jaoks elukäsitust, mille raames surm ei ole vaenlane, vaid instrumentaalselt vajalik tingimus. Just surma kaudu omandab allesjäänud elu kaalu ja väärtuse ajalisuse kaudu.

Olles vaba mõtlema surmast kui elu vääristavast ja tähenduslikkust võimaldavast nähtusest, saab inimene kogeda surmahirmu asemel teistsugust, konstruktiivset hirmu: hirmu selle ees, et allesjäänud elu jooksul ei suudeta end piisavalt tähenduslikult realiseerida.

50 aastat kui oluline piir

Olles valdava osa oma elust elanud endast vanemate inimeste elukäike kõrvalt nähes, ei saa ma mööda vaadata peatselt lähenevast 50 aasta verstapostist. See on aeg, millele eelnev tunnetus erineb paljudest teistest juubelitest. Heideggeri mõttes saab anticipation (Vorlaufen) selle vanuse paiku mitte enam abstraktseks filosoofiliseks võimaluseks, vaid eksistentsiaalseks ja ontoloogiliselt vahetuks tegelikkuseks.

Nagu ta sõnastab (Being and Time): “Death is the utmost, ownmost, nonrelational, and unsurpassable possibility of Dasein.” Seda ei ole enam võimalik lihtsalt ignoreerida ega intellektuaalselt neutraliseerida. Selles vanuses ja surma mõttega toime tulemisel ilmneb kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist. Kuna märkimisväärne osa minu konsultatsiooniklientidest on selle piiri juba ületanud, suudavad paljud neist retrospektiivselt selgelt näha, kumba hoiakut nad on enne ja pärast seda piiri oma elus rakendanud. Eristavaks teguriks osutub siinkohal just vertikaalse, monoteistliku põhiväärtusega struktuuri olemasolu või selle puudumine.

Tähendusliku väärtussüsteemi olemasolul saavutab inimene 50. eluaasta paiku teatud rahu – mitte mugavuse, vaid selguse kaudu. Ta mõistab kasutatud ja alles jäänud aja kaalu ning eristab selgelt aega, mis on kulunud vähese tähendusega ja lühiajalise perspektiiviga tegevustele (hetkes elamine, naudingute tagaajamine, õnnetunde otsimine, seikluslik ja enesekeskne elu), ajast, mis on investeeritud tähenduslikult. Selliseks investeeringuks osutuvad vastutuse võtmine perekonna, laste ja kodu ees või isegi – olgem ausad, sageli üsna piiratud ulatuses, kuid siiski osasid saab selles päriselt süüdistad – katse maailma mingilgi moel paremaks muuta. 50 on vanus, mil selline inimene mõistab, et nüüd on aeg hakata otsi kokku sõlmima. Tuleb olla äärmiselt kriitiline selle suhtes, mida veel on võimalik teha, sest aeg on piiratud ja just sellele piirile tuleb keskenduda. Surma paratamatuse teadvustamine muutub vabastavaks ainult siis, kui eksisteerib sisemine teadlikkus sellest, et elu on olnud ja on jätkuvalt tähenduslik.

Tähendusliku väärtussüsteemi puudumisel tabab 50. eluaasta inimest aga nagu multifilmistseen, kus tegelasele lendab näkku pann: hetkeks tardumine, seejärel kaootiline edasi rapsimine. Selliseid mehi on samuti palju. Surmahirm ei too siin kaasa rahu ega selgust, vaid aktiveerib sellele vastandlikud mehhanismid. Domineerima hakkab intensiivne allasurumine (suppression), mida rakendatakse nii suure korduste arvuga, et mõte surmast tõrjutakse lõpuks ka teadvuse äärealadele – osaliselt juba patoloogilise väljatõrjumise tähenduses. Tavapärased väljendid nende meeste suust on: “pool elu on veel ees”, “ma olen paremas füüsilises vormis kui sina”, “kõik on võimalik”. Isegi laps tajub, et tegemist on haletsusväärse klammerdumisega kadunud nooruse külge ning katsega eirata reaalsust, eriti surma lähenemise võtmes.

See on halvasti varjatud surmahirm, mis suunab inimese kas lahustuvasse ja rahustavasse pseudospirituaalsusesse või traagilisemal juhul Sugar Daddy rolli. Viimasel juhul leitakse endale mitukümmend aastat noorem partner, kes müüb oma keha näiteks autoliisingu või elustiili finantseerimise eest, pikendades nii vananeva mehe illusiooni igavesest noorusest. Sageli teadvustavad säärased naised vaid osaliselt, et nii toimides annavad nad ära oma väärikuse ja tähendusliku elu võimalikkuse peenraha eest, kuid nii see lihtsalt paraku on, sest aeg on armutu,

Aja kaal

Aja kaal tundub võimatu mõistena kõigile neile, kes pole mõistnud, et surm ei ole kaugeltki kõige ebameeldivam asi elus. Just selles võtmes tasakaalustab minu silmis Beckerit rahuliku ja kainestava mõistlikkusega Irvin Yalom. Kui nooruses kõik tema raamatud läbi lugesin, mõistsin tänu temale – nii nagu mitmed mu õppejõud olid varem öelnud, kuid ilma samasuguse mõjuta –, et dünaamilise suuna terapeutilised sekkumised võivad olla mitte ainult teoreetilised, vaid vahel ka üllatavalt praktilised.

Rääkides tähendusetusest kui ühest eksistentsiaalsest hirmust, on Yalom korduvalt öelnud:
“Death will take us, but the idea of death can save us.”

Just see mõte – et surmale ausalt, siiralt ja lugupidavalt näkku vaatamine võib aidata meil elada, või vahel isegi lõpuks ometi elama hakata – ei ole pelgalt lohutav, vaid potentsiaalselt päästev. Siin jõuamegi mõisteni, mida on füüsikaliselt raske (seda tunnistan ausalt), kuid mitte  sugugi võimatu tõestada: aja erinev kaal. Praktikas omandab aeg kaalu just läbi surma paratamatu – ja ideaalis mitte liiga peatse – saabumise. Seega, aega on võimalik teatud mõttes „ära kaaluda“.

Usun, et Whitehead pakkus sellele isegi filosoofiliselt ja teaduslikult tõsiseltvõetava raamistiku. Process and Reality’s kirjeldab ta, kuidas iga uus hetk koondab endasse varasemate hetkede ahelatest pärineva kogemuse ja sündmuste mõju. Iga järgnev hetk kannab endas eelnevate hetkede reaalsust.

Kui nendes hetkedes on füüsiliselt kohal lapsed, keda inimene on näinud nende sünnist alates, siis on igas sellises hetkes kohal seesama laps kõigis oma varasemates vanustes – sellisena, nagu ta on olnud sünnist alates. Kui need hetked leiavad aset kodus, ei ole kodu pelgalt füüsiline keskkond, vaid pigem – Kjell Westö tähenduses – elus keskkond: printsiibina omaette elusolend, mis kannab endas ajakihtide kuhjumist, mälu moraalset raskust ja korduvate koosolemiste, koos kannatamiste, helluse ja hommikuse helguse - et ollakse ikka veel kõigele vaatamta elus ja terved -, jälgi.

Kõik see salvestub järgmiste hetkede koosolemistesse. Selliste hetkede ajaline kaal on kvalitatiivselt täiesti midagi muud kui meelelahutusele, vaheldusrikka elu jahtimisele või üksilduses veedetud tundidele omane ajaline kaal. Sellised tunnid on raisatud aeg ja inimesed teavad seda nendes viibides ning seetõttu ei ole võimalik ka end õnneikuks kujundada püüdes seda tegelikult tunda.

Igapäevased pettumused, tülid, rõõmud, naer, nukrus ja nostalgia; uue õppimine; konfliktide lahendamine; „kohtu mõistmine“ ja elust arusaamisele kaasa aitamine – need on hetked, mille tähenduslik laeng on tohutu. Õnnelikud on need, kes sellest õigel ajal aru saavad, sest aeg on halastamatu ning elu võidab inimese alati, enamasti ka ülekaalukalt ja mängeldes.

Sõlmpunktid ja elamine pilvedes

Õpingute käigus olen palju lugenud Slavoj Žižek-it ja Jacques Lacan-i ning – nagu paljud, kes neisse alguses armunud – seejärel pettunud ja lõpuks õppinud hindama ka nende juures palju head ning teatud mõttes geniaalset. Seda hoolimata põhimõttelistest maailmavaatelistest erinevustest – ja eks seegi ole oskus, mis tuleb pigem vanemas eas.

Oluline mõiste nende puhul on Real (the Real): mitte „reaalsus“ tavakeele mõttes, vaid hetk, mil inimene puutub kokku millegagi, mis ei allu enam sümboolsele korrastamisele ega narratiivsele ilustamisele. See kogemus on alati vahetu ainult tagantjärele, ent ometi äratuntav kui kokkupuude elu olemusliku tegelikkusega kõige otsesemas tähenduses. Just sellistest momentidest saavad alguse tulevaste hetkede ahelad, mis kulgevad paratamatult kaua, sageli surmani (või järgmise taolise ülima kaalukusega sõlmpunktini).

Kõige tähenduslikumad neist sõlmpunktidest on need, mis puudutavad lapsi: alates lapse eostamise ideest (või selle parimas mõttes juhtuda laskmisest), lapse ilmaletulekust, lapsele kodu andmisest kuni õiguse võitmiseni olla lapsevanem lapse igapäevases „hallis argipäevas“. Nendest elu sõlmpunktidest pean ülekaalukalt tähenduslikuimaks just viimast.

Kõik lapsevanemad, kes on võidelnud ja võitnud endale koha olla lapsevanem lapse rutiinses argipäevas, teavad, et selles korduvas argipäevas ei ole tegelikult midagi halli. See on tänapäev, mis ühendab mineviku ja tuleviku ning loob intensiivse elus olemise tunde.

Praktikas on 50. eluaasta piiril valdaval osal tähendusliku eluni jõudnutest just need hetked otseselt seotud laste ja perekonnaga. Ükskõik, kuidas oma igapäeva mõtestada või ajaliselt jaotada, on raske jõuda järelduseni, et perekond ja lapsed moodustaksid tähenduslikkuse mõttes alla poole tervikust (ehk siis vähemalt pool lapsed ja perekond ja ülejäänu kõik muu). Pigem kaldub see jaotus ajas veelgi selgemalt nende kasuks, eriti läbi arusaamise, kui otsustav on aja investeerimine laste kujundamisse vahetu isikliku eeskuju kaudu.

Siinkohal võiks arvata, et selline jutt on „lendamine pilvedesse“ ega oma suurt praktilist kaalu. Samas näitab säärane kriitika pigem arenguvõimalusi kritiseeja psühholoogilises küpsuses ning toimib pigem vastupidine loogika. Mida enam on inimene mõistnud surmale otsa vaatamise kasulikkust ja isegi vajalikkust, seda selgemaks saab, mis tähendab tegelik “pilvedes elamine”.

Niinimetatud pilvedesse kaldumine väljendub enamasti elamises Becker-i mõttes surmahirmus: lakkamatutes ja sageli naeruväärsetes katsetes säilitada igavest noorust, järjest uute iluprotseduuride planeerimises, kramplikus kinnihoidmises paratamatult kaduvast välisest ilust, nooremate partnerite „värbamises“ vananevate sugar-daddy’de poolt jms. See on hõljumine paralleelreaalsuses, eemal tegelikust elust – ka Lacani Real-i mõttes –, kus puudub selgus selle kohta, mis annab elule tähenduse. Praktikas on selline olek ärevust tekitav ja lõpuks talumatu.

Vastumürk „pilvedesse ära lendamisele“ ei ole „hetkes elamine“, järelejäänud elu nautimine ega oma „tassi täitmine“, et lõpuks ometi „enda jaoks elama hakata“. Vastumürk seisneb arusaamises, et iga tund omandab kaalu siis, kui see on elatud viisil, mis võimaldab realiseerida oma potentsiaali maksimaalselt sügaval ja raskel moel – nii enda kui oma laste jaoks.

Just see ongi „otste kokku tõ,bamine“. Meeste puhul peaks see protsess algama hiljemalt 50. eluaasta piiril. Ja kui see kestab kaua, siis kestku – seda parem. Sel juhul ei ole see aeg vähemalt kasutatud selleks, et suurendada traagikat teiste inimeste elus oma integreerimata sisemise kurjuse kaudu, vaid selleks, et teha midagi, millest võiks sündida head.

Otste kokku sõlmimine

Just 50. eluaastast alates tähenduse võtmes vältimatu „otste kokku sõlmimine“ võib tunduda väga depressiivse mõttena, nagu ka tõdemus, et elu on oma põhiolemuselt kannatus. Ometi on ka see tõdemus paradoksaalselt täpselt vastupidine. Nimelt on inimesel võimalik käia läbi faasid: surmamõtte täielik ignoreerimine (lapsepõlv ja varajane noorus), surmamõtte eest tahtlik ja olemuslikult lapsemeelne põgenemine (jutud sellest, et 50 saabudes on pool elu ees ja kõik on võimalik), ning vastutuse võtmine oma tegeliku vanuse eest ja rahulik otste kokku sõlmima asumine.

Otste kokku sõlmimine tähendab peaasjalikult kahte asja. Esiteks ilmselgelt lapsemeelsete rumaluste tegemise lõpetamist. Apostel Paulus ütleb 1. Korintlastele 13:11 (KJV): „Kui ma olin laps, siis ma rääkisin nagu laps, mõtlesin nagu laps, arutlesin nagu laps; kui ma sain meheks, siis ma hülgasin lapsepõlve asjad.“ (“When I was a child, I spake as a child, I understood as a child, I thought as a child: but when I became a man, I put away childish things.”)

50 võiks olla piir, kus mees lõpetab lolli jutu ajamise ning enda ja teiste teadliku eksitamise jamaga, millesse ta ise ka enam ei usu (või pole kunagi uskunudki). Selle asemel, et teha tegusid, millel ei ole suuremas plaanis muud mõju kui kannatuste suurendamine enda ja teiste eludes – sealhulgas ja enamasti ka oma laste eludes –, võiks selle lihtsalt lõpetada.

Pole midagi hullemat kui viiekümnendates „teismeline“ mees, kes ajades taga oma lühiajalisi naudinguid loob lastele vildaka ja patoloogiliselt hälbelise ettekujutuse lähisuhete ja perekonna olemusest, püüdes näiteks esitleda oma veerand sajandit nooremat armukest – kes on temaga reisidel käimise ja autoliisingu eest nõus seksima – kellegi „emalaadse tootena“, kuigi viimane on vanuse poolest pigem sõbranna. Kui lapsel on samas olemas näiteks bioloogilise ema näol eeskuju ja kogemus tähenduslikust suhtest, mis põhineb abielul ja perekonnal, siis lõhub säärane isa oma last teadlikult, raiudes kognitiivse dissonantsi lapse hinge ning ohverdades lapse tuleviku oma orgasmidele. Palju parem pole ka viiekümnendates „vana pleiboi“, mistahes polügaamsed suhted või „avatud abielud“. Ükskõik, kuidas seda püüda õigustada, on tegemist siiski hälbelisusega, mis kaldub patoloogiasse. Mingil hetkel võiks ju lapsemeelse tembutamise hüljata.

Paraku ei erine sellest kuigi palju ka igavese nooruse müüdi külge klammerduvad kolmekümnendates ja neljakümnendates naised, sageli üksikemad, kes joobuvad meeste tähelepanust aseainena elu sisulisele tähenduslikkusele läbi perekonna. Traagilisematel juhtudel saavad neist oma laste võõrasemad, kes ei erine palju Hans ja Grete muinasjutu „emast“, kes jättis lapsed metsa ja ütles: „Ärge kartke, lapsed. Jääge siia ja magage rahulikult. Me läheme metsa puid raiuma ja tuleme pärast tagasi ning viime teid koju.“

Tänapäeva versioon sellest on armukese juurde minemine lubadusega: „Ärge kartke, lapsed. Jääge siia ja magage rahulikult. Ema läheb jäätist tooma ja tuleb tagasi koju.“ Tegelikult läheb ema armukese või sugar-daddy juurde, lapsed jäävad ootama, pettuvad ja eksivad ära – täpselt nii, nagu ka selle muinasjutu narratiivne loogika näitab. Veelgi patoloogilisemas stsenaariumis tühistab oma laste võõrasemaks asuv ema perekonna ideaali ja laste arusaama tähenduslikust elust süstemaatilisemalt, püüdes integreerida pidevalt vahetuvaid uusi suhtekaaslasi või oma sponsoritest sugar-daddy’sid laste ellu „isalaadse tootena“. Valdavalt see kõik ebaõnnestub traagiliselt, annab vaid lühiajalise võimaluse irduda reaalsusest ning püüades küll luua eeskuju toreda „perekonna“ näol, annab tegelikkuses lastele hoiatuse, näidates ema hedonistliku ja ebastabiilsena või halvemal juhul transaktsionaalses suhtes ühe kliendiga prostituudina. Siin, kusjuures, tulebki mängu ka puuraidujast isa maskuliinse rolli puudumine – allumine oma naise (Hansu ja Grete võõrasema) soovile „lastest lahti saada“. Seega, kui „otste kokku sõlmimise“ esimene pool on ilmselgelt idiootsuste tegemise lõpetamine, siis teine pool on praktiliste juhiste loomine eluks oma lastele. Loomulikult eeldab esimene teis ning teine kätkebki endas just isa aktiivset sekkumist.

Need juhised ei sünni „juhendite kirjutamisest“, idamaiste filosoofide või Hegeli tsiteerimisest kohtadest, kus ise neist täielikult aru ei saada. See oleks vaid poos ja lõpptulemusena hoiatav farss. Lastele ellujäämisoskuste andmine toimub juhendi kirjutamise kaudu oma tegudega – igapäevaselt, „kuldse halli argipäeva“ kaudu, moraalsete absoluutide kaudu, mille järgimine on raske, kuid mille eiramine peaks olema veel hirmutavam.

See on lastele elust rääkimine ja selle näitamine vahetult, teadvustades reaalsusega kokkupõrkumise valu ning olles olemas nende löökidest taastumise jaoks. See on vastand nii Hans ja Grete passiivsusele kalduvale beta-isasest isale kui ka enesekesksele ja hedonistlikule emale (kes minu teada – loodan, et mäletan õigesti, kuid narratiivse loogika mõttes on see igal juhul asjakohane – enne loo lõppu sureb), või veelgi hullem, nõiale, kes loob lastele piparkoogimajast sõltuvust tekitava „pilvelinna“, et neid paksuks sööta ja lõpuks ära süüa.

Muidugi on kõigis meis olemas need arhetüüpsed pahed ning nii käituda on alati lihtsam. Samas just nii – eelistades lihtsaid asju õigetele – saavadki meist pseudo-lapsevanemad, võõrasemad oma lastele või sugar-daddy’d, kes õigustavad oma hedonistlikku eluviisi ja sisulise väärtussüsteemi puudumist kuni surmani, mille eest nad palavikuliselt põgenevad.

Alternatiiv on kirjutada need juhised läbi oma tegude, tehes seda nii laste heaks kui koos nendega: jäädes ausaks, lastes aususel ja tõel lapsi ka haavata ning olles olemas just täpselt nii palju, et nad siiski ellu jääksid ja mõistaksid hoolivuse olemust.

Alles siis, kui seda teha ja nii iga päev, võib sellest ka veidi kirjutada. Minul endal on veel väga palju tegemata, seepärast pikalt kirjutada ei saagi. See ongi otste kokku sõlminine.

Otste kokku sõlmimise praktiline mõõde

Pärast „50 otste kokku sõlmimise“ ja selle kahe poole (rumaluste tegemise lõpetamise ja käitumuslike juhiste kujundamise) kirjeldamist juhtub enamasti kaks asja: inimene jääb mõtlema ning soovib mõista veel täpsemalt, kuidas seda praktikas teha. Nii on see olnud paljude klientidega – enamasti vanuses 40–60.

Oluline on mõista, et „otste kokku sõlmimine“ ei tähenda morbiidselt endale surnuaial platsi broneerimist ega matuste korraldamiseks check-listi koostamist. Vastupidi – nagu ka enne mainisin, kuid ilmselt mitte piisavalt – tähendab see mõtteviisi muutust, kus inimene tunnistab ja tunnetab aja kaalu.

Kõige ühesemalt ja konkreetsemalt – ja ma hindan inimesi, kes on ise konkreetsed ja nõuavad seda ka teistelt – tähendab see oma füüsilise isiku järkjärgulist asendamist iseendaga kui printsiibiga. Vältimaks segadust, selgitan.

Inimene kaob maailmast, kuid pideva protsessina võimaldab just „otste kokku sõlmimine“ tal end sõlmida printsiibina – millegina, mis osutab ideaalile kõikides olukordades, kus ta muidu ise kohal oleks. See ei ole pelgalt mälestuste loomine lastega neile ebavajalikke asju ostes ega pooside võtmine lapsevanemat mängides, vaid sügav arusaam lapse perspektiivsest elukaarest ning põhimõtete kujundamine ja piisav „läbi mängimine“, mille tulemusena suudab laps tulevikus reflektiivselt otsustada, kuidas käituda.

Näiteks: kui lapsest saab naine, keeldub ta transaktsionaalsetest suhetest automaatselt, nähes läbi, mida toob kaasa oma keha müümine peenraha eest sugar-daddy-tüüpi sponsoritele. Ta suudab hoiduda lühiajalistest ahvatlustest (vaheldus, eksootilised reisid, kingitused) kestvate väärtuste (perekond, kodu, abielu) nimel ning välistab seeläbi vähemalt enda muutumise võõrasemaks omaenda lastele.

Kui poisist sirgub mees, väljendub see eeskätt absoluutides ja piirides vastutuse võtmisel: käitumise vältimises, kus valetamise, kokkulepetest taganemise ja lõpuks juba koomilise eneseõigustamise kaudu leitakse end oma laste poolt hüljatuna, vastutuse eest põgeneva ja armastuse, perekonna ning abielusuhete suhtes küüniliseks muutunud vanamehena – selle asemel, et olla oma parimate võimete piires väärikas isa.

Korporatiivses kontekstis kordub sama loogika. See on lähenemine, mille kaudu juht muudab end järk-järgult „mittevajalikuks“ – ja siin on isegi jutumärgid kohatud. Õigem on öelda, et ta asendab end printsiibiga, mis on nii selge, et tema isiklikku kohalolu ei ole enam sisuliselt vaja.

Igapäevaselt tähendab see ka suuremat otsustusjulgust ja oma hirmudele vastu astumist kõige otsesemas tähenduses. Vaadeldes inimesi, kes on jõudnud „otste kokku sõlmimise“ faasi mentaalselt, võib rääkida ka kolmekihilisest mõtlemisest.

Nimelt omandavad need inimesed võime näha igas olukorras ennast ja oma mõtlemist kõrvalt kolmel tasandil: matemaatiliselt, psühholoogiliselt ja läbi väärtushierarhiate. Tegemist on tervikliku maailmas olemise kogemuse muutumisega, kus matemaatiline mõtlemine (mitte pelgalt aritmeetiline reaalsusetaju, vaid mõtlemisviis) vastab ontoloogilisele reaalsusele; psühholoogiline mõtlemine (oma tunnete, reaktsioonide, valu, võimaliku halva ja tänulikkuse mõistmine) vastab epistemoloogilisele reaalsuse tajumise tasandile; ning elu nägemine läbi väärtushierarhiate vastab aksioloogilisele komponendile. Mis juhtub praktikas säärase mõtlemisviisi rakendamisel? Inimene kasutab oma aega hästi – tegutseb eesmärgistatult ning – see on üks veidi veider, kuid samas väga positiivne kõrvalefekt – otsustab kiiresti ja rikub parimas mõttes reegleid, kui teab, mida ta teeb.

Nii mõeldes, maailma nähes ja elades eesmärgiga oma füüsiline olemus järk-järgult asendada iseendaga kui printsiibiga, võtab inimene loomulikult enda kanda tohutu vastutuse – sageli rohkem, kui kanda jõuab –, kuid käitub ka teistmoodi. Paljud on öelnud, et pärast sellist „50 otste kokku sõlmimise“ muutust (ka enna või pärast selle täpse vanuse saabumist) on inimene muutunud ka teiste jaoks „lihtsaks“. Võib-olla see polegi halb.

Aga nüüd küll lõpetan.
See ongi otste kokku sõlmimine.