Tähenduse dialektika - ehk tõde ei tasu karta

Hiljuti demonteerisime ise loogika, mille alusel olime aastaid läbipõlemist ette ennustanud. Saime aru, et läbipõlemise ennustamine on kohati pinnapealne, sest tõelised kaotused ja traagika on ellu „sisse kirjutatud“, ning ainus lähenemine, mis hõlmab nii läbipõlemiseks valmistumist kui ka jätkusuutlikku arengut, on indiviidi tugevdamine (individual resilience) - suutlikkus taastuda saatuse löökidest ja isiklike eksimuste tagajärgedest läbi tõe tunnistamise. Säilenõtkust pole tänapäeval enam psühholoogiline muutuja, mida eksistentsiaalsemat laadi on olukorra traagika, seda enam on tegemist moraalse muutujaga.

Tähenduse dialektika

Kui Fichte tõi välja dialektilise mõtlemise loogika — tees, antitees, süntees — armusin sellesse hetkega. Õigemini muidugi siis, kui selle enda jaoks avastasin. Kuigi just Hegel muutis dialektika igapäevaseks mõisteks ja ajalooliseks skeemiks, peitub Fichte algses loogikas midagi, mis oli oma ajastu kohta maailmamuutev: dialektika kui tähenduse tekkimise mehhanism, mitte pelgalt ajaloo kirjeldus.

Mehhanism tees – antitees – süntees ja selle sisuliselt lõputu kordumine on minu jaoks saanud selgituseks ka teaduse ja religiooni omavaheliste suhete kohta. Täpsemalt: teadus ei saa eksisteerida täielikult iseseisvalt, sest ta eeldab ja vajab alati midagi, millele toetuda — isegi siis, kui ta püüab ennast sellest vastandades defineerida. Sünteesiks saab seetõttu olla taas reaalsus, mis sisaldab religioosset mõõdet, mitte ei välista seda.

Nii Alfred North Whitehead matemaatikuna kui ka paralleelselt C. S. Lewis 20. sajandil tõdesid, et teadus iseenesest ei ole piisav inimese maailmapildi loomiseks. Kui kasutame nüüd Fichte dialektikat „tagurpidi“, võime liikuda praktiliselt lõputult kausaalsusahelas tagasi: iga süntees on oma olemuselt antiteesi vastandumine varasemale teesile, mille all omakorda peitub eelnev süntees jne. Sellise loogika kohaselt maailma nähes ei jää muud võimalust kui tunnistada religiooni vältimatult vajalikku — ja isegi olemuslikku — rolli ka teaduse tegemisel.

Isegi kõige kriitilisemad ateistlikud teadlased peavad tunnistama (või vähemalt enamasti teevad seda), et tõde eksisteerib. Kuid juba see tähelepanek sisaldab endas nende ateismi sisemist pinget: kui tõde on olemas, siis ei saa see olla pelgalt subjektiivne ega täielikult konstruktsiooniline. Just siit tuleneb ka paljude teaduslike „avastuste“ tegelik olemus — enamik seaduspärasusi, mille kaudu me maailma mõistame, on järk-järguline loogiline avanemine, mis allub dialektilisele protsessile. Me mõistame maailma järjest paremini, kuid vajame paratamatult aksiomaatilisi eeldusi, et seda mõistmist üldse sõnastada.

Sellest tulenevalt ei saa me kunagi jõuda „teadusliku eetikani“, küll aga vajame — praegusel ajal rohkem kui kunagi varem — eetilist teadust, mis põhineb väärtuste eetikal. Tehisintellekt tõestab seda eriti ilmekalt: me suudame toota üha rohkem fakte ja seoseid, kuid ükski neist ei sisalda iseenesest moraalset kaalu ega vastust küsimusele „kuidas peaks“. Teadusliku eetika võimatus tuleneb asjaolust, et puudub tõendatav seos selle vahel, et faktide hulk või arvutuslik keerukus muunduks normatiivseks juhiseks. Just seetõttu vajamegi sünteesi teaduse ja religiooni vahel — mitte vastanduvate, vaid teineteist täiendavate diskursustena.

Seda saab kokku võtta lihtsa, kuid rangelt loogilise väitega: meie tavapärase reaalsuskogemuse aluseks on metafüüsiline struktuur, mida saame avastada dialektikat „tagasi kerides“, sarnaselt sellele, kuidas Martin Heidegger kirjeldas aletheiat — tõe avanemist kui Daseini tagasipöördumist varjatusest tõesse. Kiht kihi haaval ning, nagu mina seda näen, eeskätt läbi teaduse ja religiooni omavaheliste suhete dekodeerimise.

Web 2.0 - Web 3.0 - Web 4.0

Minu jaoks on kõige selgemaks illustratsiooniks dialektilise lähenemise rakendamisest ühiskondlikele struktuursetele muutustele just korporatiivse ja personali juhtimisega seonduv. Selles osas - kuigi ma suhtun temasse kriitiliselt - oli Michel Foucault õigus epoché mõistes: me kipume ajaloole tähendust omistama toimunu sees olles, kuid tegelik mõistmine saab toimuda alles ajalisest distantsist ning selle ette nägemise oskus eristab edukaid väljasuremisele määratutest.

Siin aga lähevad meie teed Foucault’ga lahku. Minu hinnangul on selline ajast väljaspoolt mõtestamine võimatu ilma moraalse struktuurita, mis tugineb ajatutele väärtustele, hierarhiale ning narratiivsele kosmoloogiale. Just see struktuur saab olla dialektika kandjaks, mis võimaldab mitte üksnes süsteemide muutumist, vaid ka inimese moraalset arengut.

Vaatame seda nüüd praktikas.

Web 2.0 ideoloogia on valdavalt platvormikeskne ja tsentraliseeritud. Kuigi see ei ole puhtalt ühesuunaline (kasutaja loob sisu), toimub kogu agentsus rangelt platvormi raamides. Info liikumine, nähtavus, suhted ja isegi identiteedi järjepidevus on platvormi kontrolli all. Kasutaja agentsus eksisteerib, kuid ainult piiratud „mullis“, mille piirid määrab platvorm. Platvorm ei oma mitte ainult infrastruktuuri, vaid de facto ka kasutaja käitumuslikku loogikat kuni tema “virtuaalse elukaare lõpetamiseni” mingil hetkel.

Web 3.0 kujunes sellele otseseks vastanduseks. Selle keskne ideoloogiline tuum on suveräänne kasutaja: identiteet, vara ja otsustusõigus on detsentraliseeritud ning kinnitatud plokiahela ja nutilepingute kaudu. Kasutaja ei ole enam platvormi objekt, vaid omaenda digitaalse eksistentsi omanik. Platvorm taandub tööriistaks või teenusepakkujaks - mitte normatiivseks autoriteediks. Oluline on siiski rõhutada, et see on eeskätt ideoloogiline ideaal, mis on tehniliselt osaliselt realiseerunud (Aasias), kuid sotsiaalselt ja psühholoogiliselt jäänud piiratud kasutusse (just korralike kasutajaliideste puudumise tõttu).

Web 4.0 ei ole Web 3.0 jätk, vaid selle dialektiline süntees Web 2.0-ga. Siin jõuame olukorda, kus tehisintellekti mõju on kasvanud selliseks, et kasutaja ei saa enam täielikult ennast otsustusprotsessist lahti haakida ega ka seda täielikult enda kontrolli all hoida. Otsustamise loogika muutub jagatuks: inimene ja tema personaliseeritud tehisintellekt moodustavad funktsionaalse terviku.

Kaob vastandus kasutaja ja platvormi vahel, kuid mitte tagasipöördumise kaudu tsentraliseeritud kontrolli. Selle asemel tekib segunenud agentsus, kus kasutaja säilitab identiteedi, ajaloolise järjepidevuse ja vastutuse, kuid loobub osaliselt autonoomiast konkurentsivõime, kiiruse ja kognitiivse võimekuse nimel. „Omanikuks“ ei ole enam pelgalt inimene ega ka platvorm, vaid hübriidne identiteet - inimene koos oma personaliseeritud tehisintellektiga.

Nagu ka Nassim Nicholas Taleb on korduvalt rõhutanud (kuigi teises sõnastuses ja mitte dialektilises keeles), saab selliste süsteemsete nihete tegelik tähendus selgeks alles retrospektiivselt. Täpsemalt: neist ei olegi võimalik aru saada teisiti kui tagasi vaadates.

Lenin - Huxley - García Márquez

Vladimir Lenin sõnastas aja tähenduslikkuse kohta põhimõttelise tähelepaneku, öeldes: “There are decades where nothing happens, and there are weeks where decades happen.” See pole miski poeetiline metafoor, vaid tehniline tähelepanek ajalise ja tähendusliku struktuuri lahknemise kohta. Me kõik teame, mis on aeg ja mis on tähendus, kuid nende mõistete täpne defineerimine osutub äärmiselt keeruliseks — võib-olla isegi võimatuks. Lenini tähelepanekust järeldub, et lineaarne aeg ja reaalsuse tähenduslikkus ei korreleeru otseselt ega proportsionaalselt. Ajalise perioodi pikkuse sidumine selle tähenduslikkuse mahuga on näiline ja kallutatud: tegelikkuses võib nende vahel valitseda sügav ebaproportsionaalsus.

Selles mõttes oli Leninil õigus. Aja ja tähenduse vaheline mehhaanika on ebavõrdne: sageli just nädalate jooksul tekivad ajaloos sõlmpunktid, mis määravad sajandite kulgemise. Nädalates võivad sisalduda sajandid. Lenin osutab seeläbi huvitavale ontoloogilise ja epistemoloogilise perspektiivi nihkele: ajalugu ei saa käsitleda ontoloogiliselt pelgalt lineaarsena, vaid me mõistame seda alati epistemoloogiliselt tagasivaatavalt - läbi selle, mis on hiljem osutunud tähenduslikuks.

Aldous Huxley nihutab vaatepunkti teisele tasandile, öeldes: “It’s a bit embarrassing to have been concerned with the human problem all one’s life and find at the end that one has no more to offer by way of advice than ‘Try to be a little kinder.’” Kui Lenin kirjeldab aja ja tähenduse ebaproportsionaalsust ajaloo mehhaanikas, siis Huxley toob selle pinge indiviidi sisse, lisades selgelt moraalse - aksioloogilise - mõõtme. Huxley ei eralda indiviidi ajaloolisest kontekstist, vaid käsitleb inimest kui mikrokosmost: iga elusolend on oma keskkonna ja selle ajaloo kontsentreeritud mudel. Huxley üheks olulisemaks panuseks on minu silmis intellektuaalse üleoleku illusiooni lammutamine. Faktide hulga kasv ei muuda inimest paremaks, kui puudub sisemine väärtuslik filter, mille alusel neid selekteerida. Oleks eksitav lugeda Huxley tähelepanekut pelgalt emotsionaalse „pehmuse“ või heaolu suurendamise võtmes. Sisuliselt osutab ta moraalsele pingeväljale inimese sees: inimese hea osa peab suutma võita tema kurja osa. Aeg ja keskkond ei defineeri inimest lõplikult - määravaks saab inimese sisemine moraalne valik. Mitte ajalugu ei otsusta inimese saatust, vaid see, kas temas võidab headus kurjuse üle.

Selle lineaarse aja, tähenduslikkuse ebaproportsionaalsuse ja isikliku moraali sünteesi võimsa illustratsioonina võib kasutada One Hundred Years of Solitude avarida: ”Many years later, as he faced the firing squad, Colonel Aureliano Buendía was to remember that distant afternoon when his father took him to discover ice.”. Selles näeme üheaegselt ajalugu, tähenduslikkuse ebaühtlast jaotumist ning inimese suutmatust hetkel, mida ta peab oma elu lõpuks, mööda vaadata tähenduse ja lootuse algusest.

Gabriel García Márquez ei kirjelda siin pelgalt mälestust, vaid hoiatust: ajalooline hetk, isegi surmahetk, ei oma iseenesest lõplikku tähenduslikkust. Tähendus ankurdub varasemasse moraalsesse ja eksistentsiaalsesse algusesse, mitte sündmuse ajalisse intensiivsusesse.

Samasugust loogikat näitab Vennad Karamazovid suurinkvisiitori stseen, kus Jeesus vastab Inkvistori ratsionaalsele korrale mitte argumentide, vaid suudlusega. Nii García Márquez kui ka Dostoyevsky osutavad samale põhimõttele - esimene läbi hoiatuse, teine läbi eeskuju - reeglid ja kord, ega isegi mitte moraalsed absoluudid ei taga iseenesest tähenduslikkust - kuigi need on enamasti selle eelduseks. Tähenduslikkuse elus tagab hoopis julgus vaadata tõele näkku ja järgida seda ka isikliku ohvri hinnaga, sest ilma selleta jääb inimene kinni lõputusse, küll näiliselt stabiilsesse ja mugavasse, kuid sisuliselt tähendusetusse korduste tsüklisse.

Tõe hävitavalt kasvatav mõju

Enamik inimesi ei tunnista, et nad kardaksid tõde, ometi on tagasivaadates selgelt näha, kui sageli nad seda teevad (ja teinud on). Tõe mitte tunnistamise tagajärg on aga märksa traagilisem, kui inimesed ette kujutavad: see hävitab inimese võime muutuda viisil, mida Nassim Nicholas Taleb kirjeldab terminiga antifragile - saada tugevamaks läbi (osalise ja kohati ka pea täieliku) purunemise.

Seda võib püüda mõista ka tõest mööda vaatamise kaudu: pideva „väikeste kannatuste“ abil enese karastamisena. Kuid enamasti seonduvad tõele näkku vaatamisega just suuremad kannatused, sest tõde puudutab harva üksnes ebamugavust - sagedamini puudutab see moraalset vastutust eksistentsiaalselt kaaluaimatel perioodiel.

Üheks oluliseks põhjuseks, miks asendasime aastaid võtmetöötajate ja juhtide läbipõlemise ennustamise (burnout forecast) lahendused individuaalse säilenõtkuse (veider sõna - kuid ainult esmapilgul, harju ära) ehk resilience’i lahendustega, oli just see sama tähelepanek. Pidev uute läbipõlemiste vältimisele keskendumine ei vii inimest piisavalt lähedale isiksuslikule ja tahtlikult planeeritule enese „lõhkumisele“, mis toimub üksnes läbi tsüklilise dialektika -  tõdedele otsa vaatamise, nende tunnistamise ja neist tuleneva muutuse.

Elufilosoofiliselt saab inimesed tinglikult jagada kaheks. Esiteks nendeks, kes kardavad tõde sedavõrd, et kiidavad heaks kogu oma mineviku, kirjeldades seda läbi aktsepteerimise ja kohati isegi tingimusteta, südantsoojendava enesele andestamise. Teiseks nendeks, kes mõistavad mitmed oma mineviku episoodid ühemõtteliselt hukka, nähes neis kahetsusväärsust ja moraalset eksimust.

Teoreetiliselt võiks rääkida ka kolmandast, ideaalsest variandist - inimesest, kelle elu on kulgenud viisil, et tema minevik ei sisalda ühtegi hukka mõistetavat episoodi. Sellisel juhul liiguksime aga paratamatult idealiseerimise ja meelevaldse mütologiseerimise suunas, kus fakte saab moonutada peaaegu piiramatult. Iga väidetavat absoluuti on siis võimalik panna teenima mistahes hälbelise tõlgenduse huve (näiteks väites, et Uus Testament on oma olemuselt Jeesuse oletatava 12.–30. eluaasta vahel Indias toimunud budismiõpingute väljendusvorm jne). Lühidalt: on praktiliselt võimatu, et inimese elus puuduksid episoodid, mis on oma olemuselt kahetsusväärsed. Keegi meist pole tegelikult Jeesus Kristus ja eneseõigustamise piiride puudumine on kuritegu nii iseenda kui oma laste suhtes.


Valides lähenemise, mille kohaselt kõik toimunu on olnud „omal kohal“ ja „teatud mõttes vajalik“, võib inimene saavutada ajutise sisemise rahu. Samal ajal loob ta endale aga moraalse struktuuri, mis muudab ta pikemas perspektiivis eksistentsiaalsete saatuse löökide suhtes nõrgaks ja purustatavaks. Sellised inimesed jäävad sageli kinni lõpututesse kordustesse nagu Aureliano Buendía, kes elu lõpuni kuldkalakesi valmistas ja need seejärel uute tegemiseks üles sulatas. Inimese väline lahkus elu hilisemal perioodil on märgiks hästi ja õigel viisil kantud kannatustest ainult siis, kui see ei maskeeri sisemist argust tõele näkku vaadata - kahjuks teeb see seda sageli.

Kui inimene ei tunnista, et teatud lühikesed perioodid tema elus võivad omada aastakümneid ületavat mõju - nagu Vladimir Lenin märkis - ning ei näe neis sisemise kurjuse võitu headuse üle - nagu Aldous Huxley moraalselt rõhutas -, võib ta küll omistada toimunule tähenduse fikseeritud raamides, kuid ei soorita isiksuslikku arenguhüpet, vaid põgeneb kordustesse, nagu Gabriel García Márquez seda hoiatavalt näitas.


Olen näinud nii enda kui ka teiste puhul, et just teatud elu episoodide ühemõtteline hukkamõistmine, kahetsus, meeleparandus ja vabandamine on sisemise isiksusliku tugevuse arenemise eeltingimuseks. Ingliskeelne mõiste resilience on sellele parim vaste. Siinkohal tasubki alla joonida, et inimene on võimeline moraalseks arenguhüppeks üksnes siis, kui ta mõistab teatud perioodid oma elus ühemõtteliselt hukka, võtab nende eest 100% isikliku vastutuse, ei leia ühtegi õigustust ning elab edasist elu piirides, mis ei võimalda tal enda ega talle oluliste inimeste suhtes sarnaseid tegusid korrata.


Näiteks lähisuhtes partnerit petnud osapool võib leida oma olukorra selgituseks tuhandeid versioone, süüdlasi ja põhjendusi, performatiivselt end ohvristada ning saada ülekinnitust sõbrannadelt, sensitiividelt ja internetifoorumitest. Inimesena ei soorita ta aga mitte mingisugust sisemist muurangut paremuse poole enne, kui ta mõistab oma käitumise totaalselt ja tingimusteta hukka, kahetseb ningv vabandab. Samamoodi võib isiklikus elus valetamiste, kokkulepetest mitte kinni pidamise ja argpüksliku käitumisega juht püüda teatud aja varjata oma sisemisi ebaõnnestumisi organisatsiooni liikmete ja töökaaslaste eest, kuid varem või hiljem saabub vältimatu kokkupuude tegelikkusega.


Olukorrad, mida Žižek ja Lacan kirjeldavad termini „Real“ kaudu, toovad välja igavesti korduvasse mustrisse kinnijäämise karmid tagajärjed. Inimene lihtsalt puruneb, sest tajub, et sisemise individuaalse resilience’i tase ei ole olemuslikult kunagi püsiv — see kas langeb või tõuseb. Ja see tõuseb ainult siis, kui lasta tõel end lõhkuda läbi teadliku vigade otsimise ning varasemate käitumisepisoodide ühemõttelise hukkamõistmise, kahetsuse ja andeks palumise.


Ajal, mil inimene muutub Web 4.0 ideoloogia kaudu paratamatult enda ja oma AI-versiooni hübriidiks, on moraalsetel piiridel ja väärtuste eetikal suurem tähtsus kui kunagi varem. Näeme pidevalt, kuidas korporatiivsel tasandil mõned konsultandid pisendavad tehisintellekti võimekust terapeutilistes sekkumistes — see on naiivne ja kahjulik mõtteviis. Tegelikkuses ületab AI võimekus juba praegu enamike terapeutide tehnilise taseme ja sekkumiste kvaliteedi. Seda olulisemaks muutub aga inimese enda moraalne tugevus ja struktureeritud sisemine väärtuste hierarhia, et langetada oma elu otsuseid ladusalt ja väärtuspõhiselt.


Ilma kõigutamatu fundamentaalse selguseta väärtuste vertikaalses järjestuses ei suuda inimene rakendada enda suhtes dialektilist lähenemist tähenduslikuks enesekorrektsiooniks -  ta lihtsalt kardab tõde.

Tõde ei tasu karta.
Tõde tuleb üles otsida, sellele otsa vaadata, lasta sel end lõhkuda, ning siis selleks järele jäänud osaga sellele järgneda.

Säilenõtkus kui moraalne, mitte psühholoogiline muutuja

Üheks viimase aja terapeutiliselt lühinägelikumaks lähenemiseks võib pidada säilenõtkuse kangekaelset liigitamist inimese „mentaalse psühholoogia“ osaks. Sellega tekitatakse olukord, kus vahendid, mille abil säilenõtkust edendada ja kasvatada, on valdavalt suunatud seisundite juhtimisele. Oleme kümnete ja isegi sadade inimeste puhul näinud sellise lähenemise primitiivset pealiskaudsust. Kuulihaava ei ravita salvide ega plaastritega, veel vähem ökomeditsiini või sensitiivide lausumistega. Eksistentsiaalsetes olukordades on vaja operatsiooni, mis paratamatult keha lõhub. Iga kuul on põhimõtteliselt võimalik eemaldada — küsimus on vaid selles, kas inimene ise ka ellu jääb.

Self Fusion’is puutume sageli kokku olukordadega, kus inimesele asetatud pinge ületab tema loogilise toimetulekupotentsiaali. See tähendab, et ameerikalik eneseabi on iseenesest mõistetavalt välistatud — ning seda tunnistab enamik terapeute ja personalijuhte. Seejärel tekib aga küsimus: milliste vahenditega eksistentsiaalsetele probleemidele läheneda? Enamik teeb seda siiski vaid tugevdatud enesejuhtimise praktikate kaudu, püüdes leida lootusrikast tulevikku, õnne pisiasjades või põhjuseid rõõmustamiseks. Kohati on selline sekkumine lausa koomiline.

Ellujäämise ajaline dimensioon ei ole sellistes olukordades enam päev ega isegi tund, vaid kujundlikult - ja vahel ka väga otseses mõttes - üks hingetõmme. Hingetõmbe haaval taastumist nõudvad olukorrad ei lahene motiveerivate lööklausete kordamise ega tänulikkuspalvetega. Kui probleem või raskuste kogum on oma olemuselt eksistentsiaalne, taandub see alati sügavalt moraalseks - sageli põhimõtteliseks arusaamaks heast ja kurjast. Selliseid olukordi ei ravi neo-taoistlikud praktikad, kohviku-spirituaalsus ega isegi ka panteistlikud looduserännakud.

Paraku ka enamik selliseid lähenemisi rakendavaid inimesi ei oma terviklikku käsitlust maailmast ontoloogilises, epistemoloogilises ja aksioloogilises võtmes, et oma sekkumise sisemist loogikat abi vajavale inimesele ausalt selgitada. Nii tekivadki paratamatult vastuolud. Me võime alati tuua mängu uusi jumalaid, rääkida kõige voogavusest ühtseks tervikuks või energiate suunamisest, kuid praktikas väheneb selliste lähenemiste kasutamisel inimese isiklik agentsus pöördvõrdeliselt nende intensiivsusega. Enamik sääraste lähenemiste kultiveerijaid ei taju isegi seda, et pakutavad „lahendused“ välistavad sisuliselt inimese vaba tahte ja kausaalse rolli edaspidises. Parimal juhul on need vaid vahendid olukorra välja kannatamiseks -  ja enamasti süvendavad probleemi.

Kui selles loos on üks päriselt originaalne mõte, siis võib see olla järgmine: säilenõtkus ei ole tänapäeval enam indiviidi psühholoogilist laadi võime löökidest taastuda. See on indiviidi - ja üha enam tema ning tema tehisintellektist välja kujunenud hübriidse identiteedi — moraalne võime end pärast lööki uuesti üles ehitada. Lihtsalt öeldes: individuaalne säilenõtkus on moraalse taastumise mõõde läbi tõe.