Talv tuleb - millele saab loota?
Kunagise Game of Thrones sarja House of Stark’i sloganit (“Winter is Coming“) on sageli mõistetud liiga pinnapealselt. Seda on vahel tõlgendatud kui pessimistlikku nägemust elust – justkui liigset keskendumist negatiivsele, selle asemel et elu nautida. Ülemuretsemist asjade pärast, mis tõenäoliselt ei juhtu, või mille juhtumise korral on inimese enda mõju niikuinii liiga väike. Säärane tõlgendus on enamasti märksa kahjulikum, kui arvatakse.
Elu traagika kui aastaajad
Enamik inimesi saab liiga hilja aru elu kurbloolisuse paratamatusest ning traagikat seostatakse paljuski välise keskkonna, teiste inimeste käitumuslike vigade ja muude asjaoludega. Ometi on sageli tegemist puhtalt inimese ja elu olemuse kui elamise vahelise küsimusega – põhimõttelise eksistentsiaalse piiranguga.
Optimistlikult on seda kirjeldatud Vana mehe laul, mille autor on Juhan Viiding – laul, mida Buratino loos laulab Papa Carlo (Geppetto). Vana isa alustab kohe oma õnnest – faktist, et tal on poeg, järeltulija. Lapse olemasolu on alati rõõmustav, sest laps on kui võimalus maailmaga paremini hakkama saada, kui isal see õnnestus. Sestap on siia kohe sisse ehitatud ka teatav alistumine elule („kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!“).
Aleksei Tolstoi, kirjutades Buratino loo Pinocchio motiividel, mõistis seda hästi, olles ise tunnetanud sama. Isa suudab maalida pildi, kuid ei taga pojale valmis versiooni elust, mis viiks (kodu)soojuseni selle ontoloogilises tähenduses. Samas on sageli just pilt, mille isa saab pojale jätta oma elu elamise kaudu – juba teatud tasandil viide ideaali suunas. Töö tuleb aga ära teha pojal endal; sellest ka viide „elutöö jätkamisele ja kaugemale jõudmisele“.
Viiding ja Tolstoi tunnistavad mõlemad, et tõde on igavene, ning just see on võtmetähtsusega küsimus – tõde on olemas. Ainuüksi fakt, et tõde on olemas, annab võimaluse mõista midagi igavikulist, mis kestab kaugemale kui isa ja ka poeg. Kogu laulust tuleb selgelt esile motiiv, mis ühendab Viidingut ja Tolstoid: tõdemus elule alla jäämise paratamatusest, kuid samas lootusrikas teadmine, et tõde otsivas elamises eneses on midagi jäädavat. Midagi, mis asub igast üksikust eluteest kõrgemal ja annab seeläbi lootust.
Elu traagika ja „talve saabumine“ on ellu sisse ehitatud paratamatus. Isa sureb enne poega ja teatud mõttes peab saatma ka oma poja maailma surema. Kõik, mida ta lapsele tegelikult kaasa anda saab, on kirjeldus oma parimate võimete piires sellest, milline on elu, ning eneseteadlikkus ja iseseisvus ellu astumiseks – just see, mida tegi oma parimate võimete piires ka Papa Carlo (Geppetto) Buratino (Pinocchio) puhul.
Ohverdamise loogika kui valmistumine elu traagikaks ja külluse mentaliteet kui selle vastand
Nii tööalaselt kui elus üldse ei ole enamasti küsimus traagika saabumises, vaid pigem selle saabumise täpses hetkes. Enamasti on see hetk ebasoodne või isegi ebasoodsaim ning inimesele mõjub see kui mitme „halva asja“ kokkulangemine samale hetkele ajas. Säärane loogika on aga naiivne, sest kausaalahelad, mille tagajärjel sellised olukorrad aset leiavad, saavad enamasti alguse kaugelt varem.
On suuresti naiivne rääkida juhtumitest, mis „tabavad inimest ootamatult“, sest valdavalt on inimene need endale oma süsteemse tegevusega ette valmistanud ning rääkida saab vaid ajalisest punktist, mil tagajärjed muutuvad nähtavaks. Töötajate läbipõlemise puhul on sellised mustrid äärmiselt levinud ning ilma piisavate andmeteta inimese kohta on nendega tegelemine selles faasis sageli nagu kuulihaava plaasterdamise katse. Sama toimub ka eraelus.
Kõige lihtsam näide kirjeldatud mehhanismist on lähenemine elule läbi „külluse mentaliteedi“. Inimene suunab ennast nägema elu märksa paremana, kui see tegelikult on, ning enamasti kaasneb sellega ka kombinatsioon ebasoodsatest otsustest: tähenduslike suhete lõhkumine, ületarbimine, rahaline krediit (laenud, liisingud) ning tulevikku suunatud irratsionaalne optimism. Eelnev ei tähenda, et inimene ei peaks suutma näha elus head – see on hädavajalik psühholoogilise tervise säilitamiseks –, kuid seda „head“ ei tasu laiendada elu paratamatusele.
Keskendudes küllusele teeb inimene enamasti palju rumalaid otsuseid korraga ning sageli ka materiaalselt. Inimesel mitte niivõrd ei lähe paremini, vaid ta peidab end elu tegelikkuse eest ning laenab tuleviku arvelt, et jätta endale mulje paremini minekust.
Oma olemuselt ei ole ka materiaalsed laenud ja liisingud mitte midagi muud kui diametraalne vastand ohverdamisele – nimelt oma töö, aja ja energia kulutamise oodatava tulemuse toomine tulevikust tänasesse päeva. Sisuliselt tähendab see naudingu eelistamist kohe ja ohvri lükkamist tulevikku. Valdav osa inimesi ei teadvusta selle ohtlikkust, kuna tulevikus paratamatult saabuvad probleemid ootavad neid niikuinii ees.
Ohverdamise loogika on vastupidine: see on ohvri eelistamine kohe ja võimaliku naudingu lükkamine tulevikku. Kuigi see võib tunduda vastuolus tänapäevase konsumerismi ja hedonismi loogikaga ning laiemas geopoliitilises plaanis ka multikultuursuse pooldamisega, on just see enamasti kõige tõhusam viis toime tulla paratamatute ja elu elamisse sisse ehitatud raskustega. (Rõhutan, et ohverdamist käsitlen siin eeskätt psühholoogilise mehhanismina, mis nihutab otsustuskoormuse tulevikus olevikku ning suurendab seeläbi toimetuleku reservi kriisihetkel,)
Kõik ohvrid, mis tehakse täna, on tegelikult tehtud tuleviku raskuste lahendamise ette. Just see loob pidepunktid olukordades, kus mitu keerukat sündmust inimest korraga „tabavad“. „Tabamine“ on siinkohal loomulikult iroonilise alatooniga, sest sellisel juhul seda enamasti ei juhtu. Inimene, kes ei ole tuleviku arvelt „laenanud“, liigub ajas väiksema elu-poolse nõudega iseenda vastu ning seetõttu on kogu toimetuleku loogika keerukates olukordades teistsugune.
Ebaintuitiivne lähenemine kriisiolukorrale töötajate puhul
Olles teinud mitu tuhat psühhomeetrilist analüüsi, on näha väga selge muster. Töötaja – ja inimese üldise töö- ja eluga toimetuleku võimekuse – puhul on perekonna ja lähisuhete kvaliteet kategooriliselt määravam kui väga paljud teised tööalased nüansid. Statistiliselt ei saa tööalane heaolu kompenseerida isikliku elu traagilisi läbielamisi rohkem kui ligikaudu 25–30% ulatuses (See suurusjärk ei pretendeeri universaalsele seaduspärasusele, vaid peegeldab korduvat mustrit psühhomeetrilistes profiilides ja pikaajalistes vaatluspõhistes analüüsides, kus tööalane heaolu osutub isikliku elu struktuursetest kriisidest selgelt sekundaarseks.) Maksimaalselt tööalast „õnnelikkust“ optimeerides ei ole võimalik muuta inimest tegusaks, aktiivseks ja elurõõmsaks, kui kodune traagika – eeskätt lähisuhete ja perekonna võtmes – okupeerib valdava osa tema mentaalsest võimekusest maailma kontseptualiseerimisel.
Läbipõlemise ennustamise lahendustes on korduvaks motiiviks tööalase jõudluse järsk langus pärast lahutust või perioodil, mis sellega kulmineerub. Seetõttu on paljud inimressursside juhtimisega seotud lahendused oma rõhuasetuse poolest lausa naeruväärsed: kui inimene satub isikliku elu traagilistesse sündmustesse, võib teda tööalaselt „aidata“ kuidas tahes, kuid selle abi mõju on oma olemuselt väga piiratud.
Põhjus on lihtne: nende eluvaldkondade kaal on liiga erinev. Midagi, mis oli seni taustal ning tagas inimesele stabiilse „normaalsuse“, mille kaudu ta maailma kontseptualiseeris, on kokku varisenud. Taoline olukord tabab varem või hiljem ligikaudu kolmandikku võtmetöötajatest.
Ebaintuitiivsus selle nähtuse käsitlemisel seisnebki pinnapealse lähenemise asendamises sisulisega. Ükskõik kui optimistlikult olukorda vaadata, on lisarahast tekkiv kasu alati piiratud. See toimib isikliku elu kriisi sattunud töötaja puhul täpselt nii kaua, kuni elimineerib esmased probleemid, mida on võimalik raha abil lahendada, kuid ratsionaalsuse piires juurde antav raha ei taga kunagi pikaajalisi lahendusi.
Nagu öeldud, kui suurendame rahulolu 25% suuruses kategoorias inimese elus, ei taga see kuidagi tema mentaalset stabiliseerumist tervikuna, sest valdavas osas püsib inimene siiski madalseisus.
Ebaintuitiivne lahendus on taaskord oma olemuselt väga lihtne: tõele näkku vaatamine (Tõele näkku vaatamine’ tähendab siinkohal eeskätt mitte emotsionaalset enesesüüdistust ja automaatset hukkamõistu, vaid oma tegelike motiivide, valikute ja nende tagajärgede ausat kaardistamist ja - olen aus - vahel ka seejärel selget hukkamõistu.) Oleme näinud palju juhte ja spetsialiste, kes sellises olukorras püüavad sellest tõega vastandumisest põgeneda nii kaugele kui võimalik. Ometi on just see ainus, mis tegelikult aitab.
Karm tõde – enamasti on ohverdamine asendunud „hetkes elamisega“
Olukorras, kus inimene töötajana ja lihtsalt „elu elava isiksusena“ on sattunud seisu, kus raskused on suuremad, kui ta kanda jõuab, keskendutakse enamasti tema loomupärastele tugevustele ning püütakse võimendada motivatsiooni edasi liikumiseks. Kahtlemata on tõsi, et valdaval enamikul juhtudest on inimeses olemas veel märkimisväärne sisemine ressurss antud olukorraga toimetulekuks, kuid tüüpilised viisid selle „avamiseks“ on valdavalt väga ebaproduktiivsed.
Oleme aastate jooksul, eriti Skandinaavia maades, näinud, et parimaks lahenduseks osutub paraku tõde ja sügav sissevaade inimese enda rolli antud olukorra kujunemisel. Käsitleme elu lainetava, justkui sinusoidsena kulgeva graafikuna (ehkki mitte sümmeetriliselt), elu traagikat arvesse võttes, ning vaatame põhjalikult inimese enda poolt iseendale tekitatud lisaprobleeme – enamasti kas tulenevalt oma elu aktiivsest saboteerimisest või sellest, et lastakse oma elu lõhkumisel ja vundamendi murendamisel toimuda läbi teadlikult mujale suunatud tähelepanu.
Enamasti on tulemused alguses äärmiselt valusad. Näiteks võib keskikka jõudev, paarisuhte lõpetanud inimene sattuda täiesti drastilisse kokkupõrkesse reaalsusega. Mida see täpselt tähendab? Self Fusion analüüsi raames käsitleme seda kui „oma elukaare tagasikerimist ja ümbervaatamist“. Lühidalt tähendab see „maa peale tagasi tulemist“.
Enamik inimesi tajub oma elukaart tõusvas joones kulgevana: kõik on külluslik, ilus ja hea ning suund on paremale ja üles. Mõned langused on olnud vaid näilised – justkui loomulik „hoovõtt“ uueks tõusuks. Kõik see tasub aga ümber vaadata, sest siis, kui olla iseenda vastu täiesti aus, sisaldab elukaar mitmeid punkte, millest alates on inimene valinud elada hetkes selle asemel, et mõelda tulevikule.
Konkreetne näide – elukaare languse traagika
Järgnevat näidet ei tasu võtta moraalse hinnanguna konkreetsele grupile, vaid arhetüüpse mustrina, mis ilmneb teatud tingimuste koosmõjus sõltumata soost või kultuurikontekstist. Vaatame näiteks tüüpilist kolmekümnendate teisel poolel üksikemana elu alustama pidavat naist, kes on harjunud keskmisest märksa kõrgema elustiiliga ning majandusliku vabadusega paarisuhtes. Tihti segastel asjaoludel ja „iseenda avastamise, realiseerimise, õnnetunde saavutamise“ põhjendusega suhtest lahkudes paistab muidu traagiline sündmus punktina, kust elukaar justkui peaks võtma suuna üles. Kujundlikult – enamasti retrospektiivselt tagasi vaadates – kirjeldavad inimesed seda olukorda kui kulgemist „vabadusse“, „kõikide võimaluste maailma“, „iseseisvumist“, „uusi tutvusi“, „uusi võimalusi“, „uut imelist algust“, „enda tõestamist tervele maailmale“.
Enamasti võrdlemisi elukauged ja ebakompetentsed liitlased, kel puudub kogemus sellise olukorra tulevikuperspektiivide analüüsimiseks, kiidavad taolist sammu ja hõiskavad „go girl“ – osaliselt inimlikust rumalusest, osaliselt intriigijanust või isegi kahjurõõmust.
Sellistes olukordades kaasneb „vabanemisega pikaajalise suhte ikkest“ meeletu kergus ja hetke nautimise rõõm. Inimest valdab tunne, et ta on vabanenud ja võiks justkui söösta „tervet maratoni jooksma“. Tegelikkuses kaasneb sellega aga ka suur annus naiivsust, sest pidetus asendatakse illusiooniga „uuest ilusast elust“. Neil hetkedel teeb inimene sageli uskumatult lühikese aja jooksul ebaharilikult suure hulga halbu otsuseid, mis hävitavad tema tuleviku nii lähisuhete, järglaste kui ka majandusliku heaolu mõttes.
See ongi moment, kus „hetkes elamine“ muutub olulisemaks kui ohver. Tavaliselt hinnatakse drastiliselt üle enda võimekust iseseisvalt hakkama saada, klammerdutakse järgnevate ja perspektiivitute transaktsionaalsete suhete külge ning enamasti „kainenedes“, umbes aasta pärast, seistakse silmitsi oma olukorra tegeliku traagikaga. Sisuliselt on tihti kaotatud kõik: elustiil, majanduslik vabadus, sõltuvushäiretest vaba elu, tervis (füüsiline ja vaimne), lapsed, väärtus perspektiivse suhtepartnerina ning sageli ka enesest lugupidamine.
Kõige traagilisem on aga tulevikuperspektiivi kaotus. Ükskõik kui väga inimene ei püüa üles vedada seda punktiiri, mis pidi elukaare tõusu tagama, on ta sunnitud – ja enamasti ka iseenda vastu ausaks muutudes seda tunnistab – tõmbama oma elukaare üsna radikaalselt allapoole, vaadates tagasi sündmustele, mis kunagisest tõusupunktist said languspunktiks.
Kui inimene ei ole sellisteks olukordadeks valmistunud ega ole kujundanud seda, mis „jääb alles, kui kõik muu on võetud“, kaob pind jalge alt ning pidetus muutub klammerdumiseks. Enamasti klammerdutakse siis – sageli seda vaid osaliselt teadvustades – lühiajalistesse lähisuhetesse partneriga, „kellele tehti panus“, mõistmata, et ilma iseseisvuseta esitatakse talle sisuliselt võimatud nõudmised. Ükski väline osapool ei suuda kanda lisaks oma eluraskustele pidetu partneri traagikat ning sellega kaasneb enamasti juba kahe elu ning osapoolte vaimse tervise riismete hävimine.
Paraku saabki selleks, mis „jääb alles, kui kõik muu eemaldada“, olla vaid joondumine vertikaalselt oluliste väärtustega, mis võtavad ära sisuliselt kogu otsustamise pinge, kuna lahendused on ette teada. Seetõttu suudavad inimesed, kes on aegsasti saavutanud selguse oma struktureeritud sisemiste väärtushierarhiate (SIVH) osas, jääda kriisiolukordades ka märksa vastupidavamaks.
Pidetus olukorras inimene jõuab käitumuslikult samadele järeldustele, milleni jõudis ka kuningas Saalomon Piibel, kui ta tõdes, et elu on sisuliselt mõttetu, kui inimene püüab olla iseenda jumal. Lihtsas keeles öelduna käivad elu sisulise mõtte puudumine ja alla jäämine eksistentsiaalsetele kannatustele käsikäes: iga kord, kui järgmine – sageli „välja teenitud“ – saatuse löök inimese allapoole paiskab, ei ole tal kannatustele vastu panna muud kui enese õigustamine ja kannataja rolli võtmine. Tähenduslikkuse toomiseks võrrandisse oleks aga vaja ausameelset ohvrit kui põhimõttelist muutust elus olemise kogemuses.
Enamike terapeutiliste lähenemiste pinnapealsus
Kuna olen koolitustel saanud sellele reflektooreset kriitikat, märgin ära, et järgnevalt kirjeldatud jaotus ei pretendeeri ammendavale teraapiakoolkondade kaardistusele, vaid osutab kahele domineerivale praktikas korduvatele rõhuasetusele (dünaamiline suund vs käitumuslik jne).
Enamik terapeutilisi lähenemisi saab mineviku käsitlemise osas jaotada kaheks. Esiteks need, mis peavad mineviku ja lapsepõlve (vahel ka vanemate elutraagika) rolli äärmiselt oluliseks ning seostavad hetkeolukorra inimese alateadlike mustrite kordamisega. Teiseks need, mis võimaldavad inimesel end minevikust lahti haakida ning koheselt „hetke tulla“ ja kujundada tulevik justkui minevikust sõltumatuna.
Mõlemad lähenemised on aga sageli puudulikud just isikliku vastutuse võtmise aspektist. Esimesel juhul saab inimene rohkelt „jutupunkte“ enda vastutusest vabastamiseks (sest tema lapsepõlv on ta sääraseks kujundanud). Teisel juhul avaneb võimalus mineviku lõputuks „ümberdefineerimiseks“.
Aksiomatoloogilise lähenemise puhul, mida oleme kasutanud nii konsultatsioonides kui ka korporatiivses kontekstis, saab rääkida alati vaid identiteedi jätkuvusest ajas, mineviku radikaalsest aktsepteerimisest (toimunu eest 100% vastutuse võtmisest) ning seejärel olemasoleva struktureeritud väärtushierarhia abil sellele moraalse hinnangu andmisest. Loomulikult toob see kaasa hulgaliselt katarsisetaolisi momente, sest inimene tunnistab, et käitub ka käesoleval hetkel selges vastuolus oma sisemise (soovitud) väärtushierarhiaga. Just seetõttu saabki teekond muutuse suunas alata mitte õigustamise, vaid enese hukkamõistmise kaudu.
Paraku tähendab see, et inimene peab suure osa oma identiteedist hukka mõistma, ning seda on äärmiselt raske teha ilma igasuguse tugipinnata. Siinkohal tulebki mängu selgelt struktureeritud sisemiste väärtushierarhiate olulisus ning nende rakendamine just olukordades, kus muule toetuda on keeruline.
Karma väärtõlgendus ja sisemine kindlustunne
Oma olemuselt ei erine idamaiste filosoofiate karma-kontseptsioon funktsionaalses mõttes oluliselt Jeesus Kristus kujust, kes Johannese ilmutusraamat esineb kohut mõistvana ning taastab tasakaalu tõe ja õigluse kaudu – nii andestamise kui ka karistamise kaudu. (Märgin siinkohal igaks juhuks ära, et loomulikult pole Karma ja Kristluse õigluse võrdlus mingi doktriinne samastamine, vaid eeskätt funktsionaalne: mõlemal juhul kirjeldatakse moraalse korra taastumist läbi tõega kokkupõrke, mitte subjektiivse enesetunde läbi.)
Mida vanemaks inimene saab, seda raskem on tal iseendale kultiveerida müüti võimalusest end oma minevikus tehtud vigadest „lahti haakida“ või nende tõttu põhjustatud kurja eest karistuseta jääda.
Oma olemuselt on „tasakaalu“ saavutamine enamasti seotud tasumisega elu traagikale – põhjendamatu kurjuse kaudu lisatud kannatuste eest. Kui inimene on seda teinud, siis paraku ta ka maksab selle eest, sõltumata sellest, kas ta ise arvab end pääsenud olevat. Enamasti tajub inimene seda ka ise: ta mõistab, et on teinud ühe või mitu asja väga valesti.
Seejärel tuleb mängu valetamine. See teenib ühte kahest eesmärgist: pikendada elult millegi saamist, mida inimene tegelikult välja teeninud ei ole, või teatud punktist alates lükata edasi karistust selle eest, mida inimene on teinud. Mõlemal juhul – ja enamasti eelneb esimene teisele – lükkab inimene tasakaalu saabumist edasi.
Siin tulebki mängu karma (või religioosse tasakaalu kontseptsiooni) tegelik olemus. See ei ole väline sekkumine, mis leiaks aset kosmiliste jõudude, „universumi“ või Jumala poolt. Oma olemuselt on see inimese sisemine murdumine. Pidev iseendale valetamine ning soov pääseda heastamata teistele põhjustatud mittevajalikust valust toob kaasa mitte üksnes sisemise tühjuse, vaid ka sügava lootusetuse tuleviku suhtes.
Inimene teadvustab mingil hetkel – ja oleme seda näinud sadu kordi –, et „ta ei ole enam täiesti kindel, et saab igal juhul hakkama“. Seda saab sõnastada mitmel viisil, kuid mõte jääb samaks. Siin ongi koer maetud (või nagu Hamlet ütleb: “there’s the rub”).
Kui inimene teab, et viis, kuidas ta on elanud, ei ole kooskõlas ühegi aegadeülese fundamentaalse loogikaga, siis on ta elanud puhtalt iseenda õnnetunnet ja huvisid silmas pidades – ning see ei ole jätkusuutlik. Tagajärjeks on sisemise kindlustunde kadumine, ja seda täiesti põhjendatult. Reaalsuse struktuur, mille ta on endale konstrueerinud ning mida hoiavad üleval vaid enesesugestioonid ja osade lähedaste heakskiit (kuigi ka nemad tajuvad, et selline elufilosoofia ei ole jätkusuutlik), ei ole kooskõlas elu olemusega.
Seetõttu saabubki punkt, kus illusioonid asenduvad kannatustega, ning see on alles väga pikaajalise muutuse algus. Karma ei ole oma olemuselt rünnak väljastpoolt, vaid seespidine murdumine – allajäämise tunnistamine tõele. See tähendab selle tunde kadumist, mis aitab oma elu selgete ja aegadeüleste väärtushierarhiatega sidunud inimesel toime tulla ka rasketes olukordades. (Vertikaalsuse all ei peeta silmas konkreetset ideoloogiat, vaid väärtuste järjestust, mis ületab hetkelise kasu ja mille rikkumine toob kaasa prognoositavaid eksistentsiaalseid tagajärgi.)
Selliseid inimesi valdab veendumus, et „nad saavad igal juhul hakkama“ – ja nad saavadki. Mitte seetõttu, et elu oleks kerge, vaid seetõttu, et nad on sisemiselt veendunud oma käitumise sügavamate motiivide seotuses ausameelse ohvri, mitte lühiajalise naudingu eelistamisega.
Tahtmata taas liiga otsesõnu Piiblist rääkida, märgin ära vaid Mäejutluse viite samale fenomenile: „Ärge siis muretsege homse päeva pärast, sest homne päev muretseb ise enda eest. Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Matteuse evangeelium 6:34) Sisuliselt selgitab Jeesus ka siin üheselt sama loogikat: kui inimese tegevus on suuremas plaanis kooskõlas püüdlusega ideaali suunas ning ta ohverdab oma potentsiaali vastavuses elu sisemise loogikaga, siis on ka olemusprobleemide lahenemine paratamatu. Vastupidisel juhul – keskendudes üksnes enda heaolule – on võimalik küll ajutiselt toime tulla olemusprobleemidega, kuid see on lahendus, mis viib pikemas plaanis paratamatult kaosesse.
Konfliktide lahendamise loogika tööalaselt ja elus
Just elu traagika paratamatuse arvestamine baastasemena, millele lisandub võimalik inimlik kurjus (õeluse, kadeduse, kibestumuse, plahvatusliku viha, liialdamise jms näol), toob meid olukordadeni, mille lahendamine sisaldab enamasti mitut väiksemat ja ühte suurt probleemi. Sääraseid olukordi on kogenud paljud juhid ja töötajad.
Juhi töös on probleemide lahendamise strateegiad sageli proportsionaalsed probleemide kaaluga. Sisuliselt vastavad need paljude juhtide puhul kunagise Vene teleseriaali Brigada juhtfiguuri Šaša Beli tegevusloogikale, mida ta kunagi ühe selge tsitaadina ei formuleerinud, kuid mille ta kombineerituna eri episoodides välja tõi:
„Kui probleemi saab lahendada jõuga, kasuta jõudu. Kui ei saa jõuga, lahenda rahaga. Kui ei saa rahaga, kasuta mõistust.“
Kõige lihtsam ja primitiivsem on juhina anda korraldus ultimatiivse käsu vormis. See ei nõua erilist süvenemist, kuid suhete säilimise huvides on see rakendatav vaid väga lihtsate probleemide puhul. Järgmine võimalus on lisada raha – sageli marginaalselt, kuid printsiibina on see eriti transaktsionaalsetes olukordades toimiv. See eeldab suuremat ressursikulu kui esimene variant ning lahendab teatud kategooria probleeme.
Kolmas, tõsisemate olukordadega seonduv, on probleemi lahendamine mõistusega, mis juhtimise kontekstis tähendab idee „müümist“. See eeldab enamasti mitut pikemat vestlust, süvenemist, inimese motivatsiooni tunnetamist ning tema suunamist küsimuste kaudu soovitud lahenduseni. Tihti – ja seda on tunnistanud nii mehed kui naised – toimib sama loogika ka paarisuhetes ning isegi laste kasvatamisel. Teatud võtmes võib isegi juhid jagada kategooriatesse selle alusel, kui mitut eeltoodud juhtiumise taset nad “valdavad”. Kõik meist teavad neid, kes piirduvad vaid esimese kahega, vahel isegi vaid esimeserga.
Kui olla täpne, siis toimib nende kolme kategooria kasutamisel täpselt sama loogika nagu lähisuhete loomisel – nimelt hierarhiline sisalduvus. Kui lähisuhete loomine kulgeb etapiti loogika järgi: tähelepanu äratamine (atraktiivsuse tekkimine) → läbirääkimiste faas (suhte reeglite kooskõlastamine) → suhte säilitamine (tegevused suhte elus hoidmiseks), siis sisaldab iga järgnev faas ka eelnevaid. Näiteks suhte säilitamine sisaldab nii pidevat enda taas atraktiivseks muutmist, täiendavaid läbirääkimisi kui ka teadlikke suhte hoidmise tegevusi.
Ehk siis täpselt sama kehtib probleemide lahendamisel. Idee „müümisega“ lahendamine sisaldab enamasti ka korralduslikku jõupositsiooni, rahalisi kulutusi ning lisaks sellele argumenteerimist ja tähenduse loomist.
Ometi on säärane metoodika rakendatav vaid teatud kaaluga probleemide puhul – alates vähemolulistest kuni sisulisemateni. Juhtudel aga, kus probleemid muutuvad eksistentsiaalseteks, ei piisa enam eelnevast kolmest „tööriistast“. Vaatamata oma filosoofilisele teravusele ei sõnastatud seriaalis Brigada tegelikku probleemide lahendamise hierarhia lõppastet – mis tõenäoliselt muudabki väheamalt suurel määral peategelaste käitumise pigem hoiatuseks kui eeskujuks.
Nimelt: kui probleemi ei saa lahendada jõuga, rahaga ja mõistusega, tuleb see lahendada väärtuste hierarhia kaudu. Mida kaalukamad on probleemid elus, seda lähemale jõuab nende lahendus religioosset tähendust omavatele kujunditele ja lugudele. Lihtsamas keeles öelduna muutub toetumine sisulisele, inimesi ühendavale väärtuste hierarhiale ainuvõimalikuks lahenduseks, et mõlemad konflikti osapooled jagaksid aksiomaatilist arusaama sellest, mis on õige või vale, mis hea või kuri, mis õiglane või ebaõiglane.
Kui säärane hierarhia on olemas, siis sellele kindlaks jäämine toob alati kaasa võidu. Osapool, kes pöördub varem jagatud hierarhiast eemale, ei seisa vastamisi üksnes teise osapoolega, vaid ka hierarhia endaga ning vertikaalse struktuuriga, millele see osutab.
Tööalase näitena võib seda kirjeldada olukorraga, kus kliendi teadmatusest tulenevalt on võimalik kliendile valetades näidata tema probleemi suuremana, kui see tegelikult on, ning sellise „ärikavaluse“ kaudu teenida märkimisväärselt suuremat kasumit. Näiliselt võidavad kõik: juht, meeskond ja ettevõte. Kui töötaja sellise ettepanekuga juhi juurde tuleb, saab juht probleemi lahendada kõigil eelnevatel tasanditel – kuid kui tegemist on sisuliselt olulise ja pikaajalise mõjuga otsusega, saab lähtuda vaid väärtustest. Sellisel juhul ei ole väärtuspõhise tegutsemise loogikas muud lahendust kui mitte valetada. Väärtuste hierarhia tipneb ausameelse kliendi huvide eest seismisega, mitte lühiajalise kasumi maksimeerimisega – reaalsuse moonutamise asemel eelistatakse pikaajalist mõõdet.
Eraelus võib analoogne olukord tekkida näiteks konfliktse lahutuse korral, kus üks partneritest valib teadlikult valetamise ning püüab integreerida oma armukest ebaloogilisse peredünaamikasse kui väidetavat „olulist inimest“, eesmärgiga vähemalt osaliselt asendada teise vanema rolli. Tegemist on nähtusega, kus inimene loobub sisuliselt perekonna ideest ning püüab rekonstrueerida reaalsust, seades esikohale selle, mis tagab talle endale kõige mugavama, rahuldustpakkuvama ja „õnnelikuma“ elu. Loobutakse nii laste huvidest kui perekonna ideaalist ning konstrueeritakse paralleelreaalsus, mille ülalhoidmiseks on vaja demoniseerida teist lapsevanemat (valdavalt valede abil) ning kujutada ennast ainsana õigeks jäänud kannatajana.
Ilmselgelt jõuavad ka sellised konfliktid tasandile, kus lahendust ei ole enam võimalik saavutada jõu, raha ega isegi pelgalt mõistuse kaudu. Need jõuavad väärtuste tasandile, mis sisaldab lisaks eelnevatele kategooriatele põhimõttelist arusaama hea ja kurja vastasseisust. Just siin võidab paratamatult ohverdamise loogika, mitte hedonism – sõltumata konkreetsetest asjaoludest või kontekstist. Ehk siis, mida raskem, tõsisem ja eksistentsiaalsem on konflikt, seda ainuvõimalikum on selle lahendamine läbi põhimõttelise kindlaksjäämise väärtuste hierarhiale.
Tööandja võimalused tõhusaks sekkumiseks vähenevad proportsionaalselt ajas
Kui inimene on oma eluga juba traagilises languses, ei ole tööandjal võimalik teha enamat kui aidata inimesel oma vigadest aru saada. Kurb tõsiasi on, et sageli on tööalane läbipõlemine selleks hetkeks vältimatu. Inimene muutub justkui zombiks, kes küll „käib tööl“, kuid kelle tõhusus ja proaktiivsus töötajana on kahetsusväärselt madal. Isegi kõige suurem abipakett tööandja poolt aitaks sellises olukorras parimal juhul probleeme edasi lükata, mitte neid lahendada.
Lahendus? Ainus tõeliselt toimiv lahendus on ennetus. Kõik võimalused vähenevad ajas. Mida suuremal määral inimene näeb oma vastutust tänases päevas iseenda ja oma perekonna tuleviku kujundajana, seda suuremad on võimalused vältida olukordi, kus „toetuspind kaob jalge alt“.
Paraku ei ole seda võimalik teostada ilma selgelt struktureeritud sisemise väärtushierarhiata – millegita, mis teeb inimesele ennetavalt selgeks struktuuri, mille alusel elus valikuid teha. Eksimused on inimlikud, kuid saabuva kriisiolukorra (mis on kahjuks paratamatu) ennetamiseks on vältimatult vajalik jõuda seisu, kus sisemine väärtussüsteem on selge ning võimaldab ajas tehtud väiksemaid vigu tagasi pöörata. See omakorda suurendab kriisiolukorras oluliselt vaba potentsiaali, et jääda terveks füüsiliselt, vaimselt ja töötajana.
Vigu on tehtud, kuid esmalt saab lõpetada nende lisamise ning seejärel „juurida välja“ mitmed neist, alustades kõige mõjusamatest. Tekib olukord, kus tööandja ja töötaja huvid ühtivad. Kui psühhomeetriline baas seda toetab ning töötaja on avatud ka väiksemateks isiksuslikeks muutusteks, on võimalik regulaarse ja minimaalselt vajaliku sekkumise kaudu saavutada märksa suurem vastupidavus kriisiolukordadele.
Just see ongi õige viis „talveks valmistumiseks“: mitte saabuva elutraagika võimalikkuse ignoreerimine, vaid enda muutmine tugevamaks, et sellega toime tulla. See on teatud mõttes ise „maalitud kolde“ katki tegemine ja reaalsusele otsa vaatamine, mis selle taga valitseb. Ainult nii on võimalik vältida olukorda, kus inimene jääbki ootama sooja maalitud koldest.
Me oleme ühtaegu nii Geppetto kui ka Pinocchio. Me oleme see, kes oleme täna, ja see, kes peab homme maailmaga toime tulema. Osade jaoks ebapopulaarne tõde on, et me ei saa elada ainult tänases, vaid peame elama korraga nii tänases kui ka homses. Geppetto sureb – see, mis oleme täna, on teatud mõttes juba minevik. Edasi elame Pinocchiona, kes peab toime tulema lõuendi taga asuva reaalsusega. Seetõttu tasubki tõmmata tulevik tänasesse ja mõista, kuidas meie tänased vead muudavad meie tulevikumina ellujäämisvõimekust.
Winter is coming – see on paratamatu, ootuspärane ja traagiline. Kuid võib-olla on just täna parim päev lõpetada oma tulevikuminaga nõrgestamine illusioonide, „hetkes elamise“ ja „külluse müüdi“ kaudu ning alustada elu tervikuna märkamisest – koos kõigi selle raskustega – ning astuda neile vastu karastava ausameelsusega. Seega tõdemus, et “Talv tuleb” ei viita katastroofi ootamisele või selle eneseteostuslikule ennustamisele, vaid vajadusele struktureerida elu viisil, mis ei eelda pidevat soodsate tingimuste olemasolu ning lähtub tähenduslikkuse loomisest, mitte abstraktse ja olemuselt tühja õnnetunde jätkusuutmatust jahtimisest.
