Transaktsionaalse suhte põhi - kui surnud fantoomlast eelistatakse päris lapsele
Transaktsionaalsed suhted inimeste vahel ning transaktsionaalsed tööalased suhted on oma psühholoogiliselt mehhanismilt üllatavalt sarnased. Nendes suhetes toimub sageli reaalsuse kaitsev sulustamine – mitte metodoloogilises, vaid eksistentsiaalses tähenduses. Tegelikkus muutub justkui Sinihabeme suletud toaks: millekski, kuhu teadlikult ei minda, sest selle avamine purustaks suhte aluse – olgu emotsionaalselt, moraalselt või ontoloogiliselt. Inimene suudab elada tähenduslikku elu vaid siis, kui ta ohverdab oma aega ja energiat potentsiaalse tuleviku realiseerumise nimel, millel on aegade-ülene idee. Mis saab olla see aegade-ylene idee? Paljud teevad selle enda jaoks filosoofiliselt keerukamaks kui „6–7“, kuigi tegelikkuses vaatab see neile sageli otse näkku.
Kontaktis olemine reaalsusega ja epoché’sse kinni jäämine
Ma ei pea Martin Heideggeri käsitlust tervikuna piisavaks, eelkõige selle selgesõnalise aksioloogilise telje puudumise tõttu, kuid see ei olnudki tema projekt. Ometi on Heideggeri ontoloogiline pööre olnud minu jaoks veenev ja sisuliselt tugev vastandus tema õpetajale, Edmund Husserlile.
Husserli fenomenoloogia keskmes on arusaam, et maailm ilmneb teadvusele alati teatud viisil ning et selle ilmnemise uurimiseks tuleb ajutiselt sulustada loomuliku hoiaku ontoloogilised eeldused – seda tähistab epoché. Tegemist on rangelt metoodilise sammuga reaalsuse tajumise selgitamiseks, mitte reaalsuse eitamisega. Samas just see sulustamise võimalikkus avab ukse ka eksistentsiaalsele väärkasutusele: olukorrale, kus sulgudest saab mitte uurimisvahend, vaid püsiv elamisviis.
Sellisel juhul see, mis peaks maailma tajumise loomuliku loogika kohaselt pidevalt teadvusesse jõudma ja seal edasi avanema, pannakse teatud punktis justkui „pausile“ – ning jäetaksegi sinna.
Husserli järgi ei ütle me näiteks telefoni käes hoides refleksiivselt „see on telefon“. Me tajume esmalt teatud vormi, kaalu ja struktuuri. Alles seejärel hakkab teadvus sellele kihiti tähendusi konstitueerima. Husserli mõttes ei ole maailm kunagi lihtsalt „antud“, vaid alati juba teatud viisil mõistetud. Epoché’sse kinni jäämine tähendaks siin aga seda, et tajuprotsess peatatakse teadlikult enne selle täielikku avanemist: nähakse neljakandilist objekti ekraaniga, kuid hoitakse tagasi edasised tähenduslikud seosed, mis võimaldaksid kogeda seda täies funktsionaalses ja eksistentsiaalses mõttes telefonina. Sel viisil on võimalik näiteks katkist või tühja akuga telefoni käes hoides säilitada ambivalentsus selle kasutusviiside suhtes, ilma et tuvastataks selle tegelik seisund ja tähendus. Just selline osaline ja kontrollitud tajumine loob mulje neutraalsusest, kuid tähendab tegelikult reaalsuse aktiivset piiritlemist.
Heideggeri Dasein’i analüüs lähtub seevastu tõsiasjast, et inimene on alati juba maailmas – seotud oma olukorra, ajalisuse ja lõplikkusega. Me ei seisa maailma vastas neutraalsete vaatlejatena, vaid kogeme seda läbi olemise tervikliku struktuuri, olles pidevas liikumises oma surma poole. Sellest vaatenurgast ei ole võimalik maailmaga suhestuda fragmentaarselt ilma eksistentsiaalse hinnata. Heideggeri jaoks ei ole telefon käes esmalt objekt, vaid osa maailmast – vahend, mille tähendus avaneb kasutuses ning selles, milliseid olemisvõimalusi see parasjagu avab või sulgeb.
Minu jaoks on Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofia olnud selle ontoloogilise intuitsiooni teaduslikult rangem paralleel ja ühtlasi oluline edasiarendus. Whitehead kirjeldab reaalsust sündmuste jadana, kus iga hetk koosneb nii füüsilistest kui afektiivsetest ja moraalsetest prehentsioonidest – sellest, mis antud hetke kujunemisse kokku jookseb. Tunnetus ja väärtus ei ole reaalsusele lisatud subjektiivsed kihid, vaid selle sisemised komponendid.
Selles mõttes muutub Heideggeri käsitlus Whiteheadi kaudu veelgi võimsamaks: telefoni tähendus ei piirdu pelgalt selle „olemisviisiga maailmas“, vaid konkreetse hetke tervikuga – sellega, millised mõjud, mälud, ootused ja suunad parasjagu sellesse sündmusesse voolavad. Objektiivne reaalsus ei kao, kuid iga hetk on kvalitatiivselt erinev ning sama ese võib eri ajahetkedel kanda radikaalselt erinevat tähendust.
Just siit jõuame transaktsionaalsete suheteni. Kui inimesed valivad reaalsust kogeda viisil, mis eeldab selle osalist sulustamist ja kontrollitud avamist, tekib alati oht kujundada maailmatõlgendus, mis ei vasta reaalsuse enda struktuurile. Sellisel juhul ollakse – osaliselt teadlikult, osaliselt teadvustamata – kinni jäädud epoché’sse kui eksistentsiaalsesse olekusse, ning see on eksistentsiaalselt ohtlik viis elada.
Transaktsionaalsed suhted toimivadki sageli sellise moonutatud ontoloogilise kompromissina: kontakt reaalsusega on selektiivne, tingimuslik ja ajutiselt funktsionaalne. Iga hetke kogetakse tõrjudes välja suure osa sellest, mis sellesse tegelikult kuuluks, paljuski tulenevalt eelnenud minevikuhetkede ahelatest. Nii elatakse pidevalt vaid osalises kontaktis reaalsusega ning teatud osa maailmast hoitakse teadlikult „pausil“.
Surnud lapse kandmise traagika ja Klaaslaps kui ontoloogiline tõde
Koolitustel olen epoché’sse kinni jäämise mehhanismi kirjeldanud ühe elulise näite kaudu, mis on oma olemuselt ühtaegu häiriv, kuid just seetõttu psühholoogiliselt ja eksistentsiaalselt hästi mõistetav.
Kujutlegem vanemas eas paari, kelle suureks eesmärgiks on saada laps. Naine jääb rasedaks ning koos käiakse loote ultraheliuuringus. Kõik kulgeb esialgu normaalselt, ollakse lootusrikkad ja ootusärevad. Järgmisel ultrahelil selgub aga loote südalöökide puudumine – laps on olemas, kuid samas ei ole ka.
Teatud psüühilises seisundis ei tee vanemad sellises olukorras midagi muud kui jäävad epoché’sse kinni. Nad käituvad nii, nagu midagi traagilist poleks juhtunud, peatades reaalsuse tajumise hetkel, mil rasedus kulges näiliselt normaalselt. Järgmine ultraheli tühistatakse argistel põhjustel ning jätkatakse „tavalise“ igapäevaeluga. Ratsionaliseeritakse: „selles vanuses on rasedustega alati probleeme“, „liigne uurimine tekitab asjatut stressi“, „arstide hinnangud võivad olukorda hullemaks teha“.
Sisuliselt kannab naine endas surnud last, kuid mõlemad vanemad – naine aktiivselt, mees vaikivalt heakskiitva osalusega – keelduvad nimetamast reaalsust selle täpsete terminitega. Nii jätkatakse elu, justkui midagi sellist poleks juhtunud. Otsene emotsionaalne vastasseis reaalsusega asendatakse näiliselt oluliste tegevustega: logistiliste ülesannete lahendamisega, teiste muredega tegelemisega (tervislik toit, olmeküsimused, prügi sorteerimine), igapäevase funktsionaalsuse hoidmisega – kokkuvõttes asendustegevustega.
Mängus on mitmed psühholoogilised mehhanismid: vältimine, allasurumine (repression), ratsionaliseerimine. Kuid keskne nähtus ei ole üksik kaitsemehhanism, vaid raseduse ontoloogiline sulustamine enda kaitseks – epoché’sse kinni jäämine. See, mida Husserl kirjeldas ühe metoodilise faasina tegelikkuse tajumisel, on siin muutunud püsivaks elamisviisiks. Tegemist ei ole üksikisiku psüühika, vaid paari kui süsteemi kollektiivse kaitsega. Vaikimine loob näilise stabiilsuse. Mehe passiivsus ei ole neutraalne, vaid aktiivne osalus, mis selle võimalikuks muudab. Just see on transaktsionaalse suhte olemus.
Selle mehhanismi mõistmiseks tuleb rõhutada reaalsuse „ära nimetamise“ fundamentaalset tähtsust. Heaks näiteks on Aadama ülesanne Piiblis: loomade nimetamine (1Ms 2:19–20). See ei ole kõrvaline detail, vaid eksistentsiaalselt määrav tegu. Nimetamine ei tähenda pelgalt sildi andmist, vaid reaalsuse struktureerimist, identiteedi kehtestamist ja vastutuse võtmist selle ees, mis on olemas. Selles mõttes ei ole nimetamine pelgalt keeleline akt, vaid ontoloogiline sündmus: mis on nimetatud, astub ajalikku, suhtesse ja tähendusse. Seda võib mõista analoogiana sellele, mida protsessifilosoofia hiljem kirjeldab kui sündmuste ahelat, kus iga hetk kannab edasi eelneva tegelikkuse kaalu.
Teravas kontrastis ja positiivse vastandina eelkirjeldatud vaikimisele seisab minu mõtlemises alati Klaaslaps – raamat, kus Damoklese mõõga all pikka pidu ei peeta. Seal ei hoita reaalsust pausil, vaid lastakse sellel kukkuda täies raskuses südamesse. Asju nimetatakse kiiresti, brutaalse aususega ja ontoloogilise täpsusega. Puuduvad kaitsekonstruktsioonid, puudub edasilükkamine. Lein ei ole faas, vaid olemisviis. Otsused sünnivad otseses kontaktis tegelikkuse räigusega. Lein on elu osa, mida ei saa välja tõrjuda; olemine ongi siin ja praegu koos kogu selle valu ja traagikaga – lapse koljuluud on pehmed ja katmata, osa ajust arenemata; lihtsamas keeles: laps on elus, kuid tema potentsiaal on eluga kokku sobimatu. See on tõe tunnistamine.
Kuidas see seondub transaktsionaalse suhtega?
Transaktsionaalne suhe ongi oma olemuselt esimene kirjeldatud variant: kahe inimese vaikiv kokkulepe hoida reaalsus nimetamatuna, nihutada tõde edasi ja elada epoché’sse kinni jäädes. See on risti vastupidine nii Aadama nimetamisele kui sellele eksistentsiaalsele aususele, mida Klaaslaps kehastab.
Transaktsionaalsed suhted kui vaikiv kokkulepe tegelikkusega kokkupõrke edasilükkamiseks
Kui vaadelda näiteks tüüpilist suhet vanema sugar-daddy ja noorema sugar-babe vahel, ilmneb peaaegu ideaalne näide epoché’sse kinni jäämisest. Sugudevahelise suhtlemise loogika kohaselt on tegemist selgelt tehingupõhise suhtega: noorem naine „paneb lauale“ oma ilu, seltskonna ja intiimsuse; vanem mees omakorda oma elustiili, materiaalse toe (näiteks eluaseme ja püsikulude katmise kaudu) ning vahelduse – reisid, kogemused, vahel sotsiaalne kontaktivõrk. Sisuliselt toimub vahetus, kus seksuaalsus ja läheduse simulatsioon vahetatakse materiaalsete väärtuste vastu. Mõlemal osapoolel on midagi, mida teisel ei ole ja mida teine soovib, ning vahetus realiseerub tehingu loogika alusel.
Sellist transaktsionaalset suhet eristab tähenduslikust ja transtsendentsest suhtest mistahes kõrgema ühise tulevikueesmärgi puudumine – näiteks abielu, perekonna loomine või laste saamine. Paradoksaalsel kombel on just see puuduolev mõõde see, mis on paljusid sugar-babe’e sellistes suhetes aastaid kinni hoidnud. Sageli eksisteerib sisemine lootus, et saabub hetk, mil suhe „mõtestub ümber“ ja muutub kõrgema eesmärgiga suhteks. Vahel oodatakse teise inimese muutumist, vahel tema senise abielu lõppu või otsust „kõik mängu panna“.
Oma olemuselt sarnaneb see surnud lapse kandmisega üsas – suutmatusena vaadata otsa tegelikkuse brutaalsele tõele viisil, mida kirjeldasin eelnevas osas Klaaslapse näitel. Lootust hoitakse elus mitte reaalsuse toel, vaid selle edasilükkamise kaudu.
Siinkohal tasubki aga küsida, miks „laps on surnud“. Teoreetiliselt ei ole suurem vanusevahe iseenesest välistav tähenduslikule ja ajas kestvale suhtele. Probleem ei seisne vanuses, vaid elujõuetuse traagika sisseehitatuses sellistesse suhetesse juba nende algusest. Sageli ei ole tegemist mitte lihtsalt surnud lootega, vaid pigem surnud klaaslapsega – millegagi, mis ei olnudki algselt elujõuline ning mida seejärel püütakse mõttejõul elus hoida, idealiseerides ja romantiseerides suhet kui „elus vaid üks kord ette tulevat armastust“.
Psühholoogiliselt on välistav asjaolu enamasti mõlemapoolne, ehkki seda sageli alguses ei teadvustata. Sugar-babe’i pettumus on enamasti vaid osaliselt teadvustatud. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et sugar-daddy on omandanud väärastunud „ruumi hoidmise“ loogika: ta kompenseerib maskuliinse juhirolli puudumist romantika ja empaatia üledoseerimisega. Ratsionaalne suhte raamimine asendub ebaproportsionaalse mõistmise, ärakuulamise ja „kohal olemisega“. Kunagi ei saabu hetk, kus mees ütleks: „Ma panustan sellesse suhtesse kõik ja see naine on keegi, kellega soovin elu lõpuni koos olla.“ Ta kardab selle hetke saabumist ning lükkab seetõttu – sageli oma passiivsuse kaudu – edasi vestlust teemal „kes me teineteise jaoks tegelikult oleme“.
Just maskuliinse initsiatiivi ja suhte „ära nimetamise“ puudumisest saab alguse ka naise pettumus. Ta tajub, et rõhuasetus jääb hetke ning tulevik püsib lootuse tasandil. Seda lootust ei söandata torkida, sest vastasel juhul võiks saabuda traagiline kokkupõrge reaalsusega. Kujundlikult lükatakse „järgmist ultraheli“ edasi ning elatakse minevikust kokku korjatud lootusekildude najal, mis jätavad ruumi „ilusa ühise tuleviku“ kujutlusele. Tegelikkuses on need lootused sageli naise enda sisemised projektsioonid, mis on loetud mehe mitte-välistavatesse, kuid ka mitte-siduvalt otsustavatesse hoiakutesse.
Seetõttu tuleb pidevalt ratsionaliseerida maskuliinse otsustusvõime asendumist emotsionaalsusega, vastutuse asendumist mõistmisega ja sekkumise asendumist „kohal olemisega“. See on vaikne, kurb ja sageli teadvustamata pettumus – surnud lapse kandmine, teeseldes, et kõik on korras ja võimalik. Tüüpiline epoché’sse kinni jäämine.
Mehe pettumus saabub enamasti varem. See teeb temast osapoole, kes kasutab olukorda „heas usus“ ära nii kaua kui võimalik: saades seksi ja seltskonda oma elustiili ja materiaalse toe eest, mida ta ilma selle tehinguta nii noorelt partnerilt ei saaks. Kuigi teoreetiliselt oleks tal võimalus ka elu lõppfaasis „kõik mängu panna“ ja alustada uut tähenduslikku suhet, takistab seda sageli ratsionaalne enesealalhoiuinstinkt. Ta mõistab – isegi kui see on talle ebameeldiv –, et naine astus temaga suhtesse eeskätt tema elustiili, mitte tema isiku tõttu. See teadmine jätab psüühikasse sügava ja sageli parandamatu jälje, mis takistab tal suhte järgmisele tasemele viimist.
Lisandub veel teinegi kihistus: vahetu kogemus naise fundamentaalsest valelikkusest ja kahepalgelisusest. Näiteks olukorrad, kus sugar-babe alustab suhet paralleelselt eelneva suhtega, valetades abikaasale, elukaaslasele ja sageli ka lastele. Selline käitumine tõstatab paratamatult küsimuse: milline asjaolu välistaks sama käitumise kordumise tulevikus? Isegi kui sellele leitakse ratsionaalseid seletusi, ei kustuta valelikkuse otsene pealtnägemine mehe psüühikast tumedat jälge, mida see jätab.
Sageli on sugar-babe sellises olukorras ise muutnud end võimatuks perspektiivseks suhtekaaslaseks – hävitades suhte lootuse juba eos, justkui „tappes suhte-loote enda sees“. Sageli tulenevalt fundamentaalsest valelikkusest on ta toonud endaga mitte üksnes patoloogilised konfliktid endise suhtekaaslasega, laste jagamise aastatepikkuse võitluse, kohtuvaidlused ja varade jagamise, majanduslikud riskid ning eskaleeruvate probleemide võimalikkuse, vaid eeskätt on ta tühistanud kogu oma mineviku väärika naisena. Alfred North Whiteheadi mõttes kantakse see eelnev sündmuste koorem igasse uude hetke. Iga inimese võime kanda teise inimese minevikuprobleeme on aga olemuslikult piiratud – paraku ka sugar-daddy’l.
Nii elavadki transaktsionaalse suhte osapooled nagu eelnevalt kirjeldatud surnud last kandev paar. Mees on sisemiselt otsustanud kasutada epoché’sse jäänud olukorda ära nii kaua kui võimalik. Naine surub alla reaalsuse lootuses, et „ühel päeval ta abiellub minuga“, mõistmata, et seda päeva ei saabu kunagi. Kui mees oleks seda soovinud, oleks ta selle otsuse ammu teinud. Nii vahetab naine sageli peenraha eest oma viimase nooruse ja ilu, sulgedes endale tulevikus võimaluse mistahes tõeliselt tähenduslikuks ja ajas kestvaks suhteks.
Mees omakorda – eriti juhul, kui tal on lapsed – kaotab kontakti nendega, sest seab toimiva perekonna ideaali asemele hedonismile rajatud, elujõuetu ja jätkusuutmatu elumudeli. Selline valik ei paku ei eeskuju ega orientiiri, vaid süvendab katkestust nii põlvkondade kui ka vastutuse tasandil.
Tegelik kahju – elu mõttetuks muutumine tulenevalt „surnud fantoomlapse“ või „klaaslapse“ eelistamisest oma päris lastele
Nii nagu kogu eelnev, kehtib ka järgnev nii korporatiivsete kui eraeluliste transaktsionaalsete suhete kohta. Enamasti ei saa suhte osapooled aru juhtmõttest, mis on väga lähedal ka elu mõtte defineerimisele: inimene suudab elada tähenduslikku elu vaid siis, kui ta ohverdab oma aega ja energiat potentsiaalse tuleviku realiseerumise nimel, millel on aegade-ülene idee. Kui võtta see loogika osadeks, ilmnebki süstemaatiline panustamine selle vastu läbi transaktsionaalses suhtes osalemise.
Irvin Yalom on öelnud, et eksistentsiaalse vabaduse keskmes on teadvustamine, et „alternatiivid välistavad“ (“alternatives exclude”). Oma olemuselt on see tegelikult ülekinnitus hierarhiate olemasolule: valides ühe variandi, loobub inimene teistest. Seda saabki vaadelda ainult elu lõplikkuse võtmes. Loogika on lihtne: kuna elu on lõplik, elame me paratamatult piiratuse tingimustes, liikudes vastu oma surmale.
Selle piiratuse traagikaga toimetulekuks on kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist elule:
a) Voogav spirituaalsus (läänelik müstitsism idamaistest filosoofiatest), mille puhul kõik maailmas toimuv on „elu mäng“ (“game of life”), suures osas (või täielikult) ette paika pandud. Inimese enda egoistlik tahe oma elu ümber kujundada on selles raamistikus suuresti illusioon, sest universumi tasandil on kõik üks ning saatus on seega juba ette määratud kui „kõigi oma tee“. Hirm surma ees lahustub teadmises, et see ei ole inimese kontrolli all ning ka elu pikkus on sisuliselt ette määratud. See tähendab, et inimese mõju oma elule ja saatusele on näiline, sest ükski selle lähenemise viljeleja ei ole suutnud tõmmata selget piiri, kust alates inimese tegevus muutub „ette määratuks“. Laste kasvatamise pärast ei tasu „üle muretseda“, sest neil on oma elu ja nad teevad oma valikud – ka need on kaudselt universumi poolt ette määratud. See tähendab aga vaid osalist vastutust oma elu eest, ehk vastutusest taandumist nii inimese kui ka vanemana.
b) Moraalsetel absoluutidel põhinev väärtusstruktuur, kus absoluutselt kõik, mida inimene teeb või tegemata jätab, omab suurt kaalu, sest ei ole võimalik tõmmata ühtegi selget piiri selle kohta, kuhu tema tegude mõju ulatub. Kõik igapäevased teod kajavad nii endale kui teistele. Vastutuse „jagamine“ ei ole võimalik, sest pole teada, kuidas tehtu ajaloos edasi kajab – vastutus saab olla vaid täielik, 100%. Hirm surma ees ei tulene siin mitte „ilusa elu lõpust“, vaid vastutusest, et järelejäänud aeg oleks kasutatud maksimaalselt tähenduslikult. Just see võimaldab Yalomil tõdeda, et kuigi „surm tapab meid, mõte surmast võib meid päästa“. Elu piiratus ja lõplikkus ei ole puudus, vaid elu väärtuslikkuse vorm.
Teise lähenemise puhul ei ole võimalik elu mõtet lahti haakida aegade-ülesest tähendusest. Ükskõik kui palju püüda end selle eest varjata, saab see tähendus lähisuhte kontekstis olla vaid lastes. Igal inimesel on elus vaid mõned tõeliselt sügava tähendusega suhted: vanemad, õed-vennad, üksikud lähedased sõbrad, partner ja lapsed – ning neil ei ole kaugeltki sama kaal. Suhe vanematega lõpeb nende surmaga, mis on alati enneaegne, kui suhted on head. Kõigi teiste puhul kehtib sageli loogika, et iga tund neile on tund, mis on ära võetud lastelt.
Mitmetes uuringutes on inimesed tunnistanud, et perekond ja lapsed moodustavad ligikaudu 65–75% nende elu fookusest ning kõik muu 25–35%. See võib tunduda radikaalne, kuid aegade-üleses mõttes on see kahtlemata tõsi. Lapsed on ainsad olendid maa peal, kes armastavad oma vanemaid algusest peale tingimusteta. Aja jooksul muutub see armastus tingimuslikuks vastavalt vanema käitumisele. Ning keegi peale vanema enda ei saa seda armastust ära kaotada – seda on võimalik teha vaid suunates oma elu millelegi muule, sealhulgas transaktsionaalsetele suhetele.
Elu aeg on piiratud ja tunnid on loetud. Iga tunni, mille inimene panustab „mitte oma lastele“, on ta neilt ära võtnud – ning siis ei tasu oodata lastepoolset tingimusteta armastust tulevikus. Enamasti ei mõista transaktsionaalsetes suhetes olevad inimesed, et nende võime lapsi armastada ei ole piiritu. Kui eelistatakse lühiajalisi naudinguid oma lastele, luuakse olukord, kus aegade-ülene tähendus kaob.
Näiteks sugar-daddy ja sugar-babe suhetes võõrduvad mõlemad osapooled sageli tegelikkusest irratsionaalsesse emotsionaalsesse mulli, kus paralleelreaalsusena eksisteerib piiramatu armastuse ja eufoorilise õnne võimalikkus – sinna on kaasatud nende lapsed ja vahel ka (enamasti kõige ilusamates fantaasiates) leplikud endised partnerid. Kõik mõistavad, andestavad, toetavad; kõik on üks. Nad kujutavad end lõputu armastuse kahuritena, kes külvavad teineteist, lapsi ja kogu maailma üle puhta armastusega.
Paraku on karm reaalsus sageli teine: mõlemad kaotavad enamasti kontakti oma lastega – mitte seetõttu, et keegi neid lastest lahutaks, vaid tulenevalt enda tehtud valikust eelistada midagi muud - fantoomlast kui surnud suhte potentsiaali või klaaslast kui võimatut suhet päris lastele. Seda võimaldab ja süvendab sageli ka kaldumine voogavasse spirituaalsusesse, mida kasutatakse tekkinud olukorra ratsionaliseerimiseks. Kohu mõistmist kardetakse ja moraalseid absoluute ei tunnistata.
Siin on ka punkt, kus sama suhteloogika põrkub Lacani ja Žižeki „Reaalsega“ (“The Real”). Jah, ka tööalased suhted on transaktsionaalses vormis sügavalt piiratud ning vajavad aegade-ülest tähendust, kuid töö ja karjäär jäävad lõpuks hierarhia osaks, mis ei saa olla selle tipp. Kui inimene langetab ka kõige kaalukamaid karjääriotsuseid ja hakkab mõtlema elu mõtte üle, kaldutakse sageli tarbetult sügavatesse filosoofilistesse kihistustesse, mis on keerukamad kui “6-7” (tähenduses: “sixseven”). Tegelikult piisab ühest asjast: kui inimesel on laps, saab kõik selgeks. Mine vaata seda last – ja sul pole enam vaja küsida, mis on elu mõte või aegade ülene tähendus.
Toimiv alternatiiv – transendentaalse eesmärgi esikohale seadmine läbi teadvustatud naiivsuse
Inimene suudab elada tähenduslikku elu vaid siis, kui ta ohverdab oma aega ja energiat potentsiaalse tuleviku realiseerumise nimel, millel on aegade-ülene idee. Seda lauset tasub lugeda mitu korda. Psühholoogiliselt on see üsna elementaarne tõde: inimest ei muuda püsivalt rahulolevaks ega motiveerituks mitte millegi saavutamine, vaid teadmine ja sisemine tunnetus liikumisest millegi olulise ja endast kõrgema suunas.
Just seetõttu saabki mistahes toimiva ja mitte-transaktsionaalse suhte aluseks olla vaid selgelt sõnastatud ja jagatud tulevikuperspektiiv, mille realiseerumisse usutakse, mida oodatakse ning mille nimel ollakse valmis ühiselt pingutama. Seetõttu ei tasu alahinnata ka abielu tähendust: see toob lõplikkuse teadlikult ohvrina tänasesse päeva.
Oleme nii ettevõtetes kui eraklientidega teinud rohkelt psühhomeetrilisi analüüse inimeste sobivuse hindamiseks. On ilmne, et väga erinevad inimesed (näiteks tugevalt erinevad ekstravertsuse tasemed) kogevad suhtes sagedasi pingeid, samas kui liiga sarnaste inimeste probleemiks saavad ühised nõrkused. Optimaalne variant on seega suhteline sarnasus.
Ometi on üks järeldus kahandanud sääraste analüüside praktilist kaalu märkimisväärselt: isikuomaduste sobivus on teisejärguline võrreldes küsimusega, kas osapooled sisenevad suhtesse ühise transendentaalse eesmärgiga või mitte.
Demograafiline fakt on, et teine inimene ei ole kunagi „parim võimalik“ ega „ainukordne armastus“. Ta on paratamatult psühhomeetriliselt ja biograafiliselt ebatäiuslik, ideaalist kaugel. Küsimus ei ole selles, vaid selles, kas hoolimata sellest ebatäiuslikkusest eksisteerib jagatud tulevikueesmärk.
Isegi piisava sobivuse korral ei ole suhtel elujõudu, kui üks osapool näeb ühist tulevikku Alfred North Whiteheadlikus võtmes – teadvustades minevikust kaasa tulevaid sündmuste ahelaid, traagikat, piiranguid ja vastutust – ning teine on jäänud kinni Edmund Husserli epoché’sse, olles võimetu reaalsusele isegi objektiivselt otsa vaatama. Sellisel juhul ei oma isikuomaduste sobivus enam praktilist tähendust: ühine tulevik on sisuliselt „surnud lapse kandmine“ – tegelikkusega kokkupõrke edasilükkamine.
Seetõttu ei tasugi alahinnata abielu või selge eesmärgiga väärtuspõhise suhte positiivset olemust kui enda isiksuse eneseteadlikku „vabatahtlikku orjusesse aheldamist“. Kui kõrgeimale tasandile seatu on vähemalt idee tasandil võimalik ja elu loogikaga kooskõlas olev ühine tulevik, siis on olemas ka selgus selle osas, mille nimel aega ja energiat ohverdatakse.
Paradoksaalselt tugineb ideaali suunas liikumine kaheetapilisele protsessile:
täielik naiivsuse kaotamine seoses hetkeolukorra ja partneri ebatäiuslikkusega;
piisav ratsionaalne naiivsus seoses ühiselt valitud ja selgelt kehtestatud potentsiaalse tulevikuga.
Olen koolitustel sageli kasutanud mõistet teadvustatud naiivsus just selles tähenduses: tegemist on fundamentaalselt ausa suhtumisega valitud ühisesse tulevikku, millega kaasneb täielik pühendumine lõplikult võimatu ideaali saavutamise teel. Lähisuhte kontekstis on see võimalik vaid kahe iseseisva inimese vahel, kes ei vaja teineteist ellujäämiseks, kuid otsustavad jagatud ideaali nimel koos edasi liikuda.
Emotsionaalne ja füüsiline tõmme on sellises suhtes abistav, kuid mitte kunagi määrav. Õigemini nad ei asenda kunagi ühise tee puudumist. Erootiline lähedus on suhte alguses alati ajutine; pärast selle faasi möödumist jääb alles vaid allumine ühisele eesmärgile. Teadvustatud naiivsuse tuumaks on väga selge arusaam iseenda ja teise inimese piiratusest: teadmine, et minus on rohkem potentsiaali käituda halvasti, ebatäiuslikult ja isegi õelalt, kui ma tahaksin endale tunnistada – ning otsus seda kontrollida ratsionaalsete valikute kaudu, vältides nii teise inimese ja seeläbi ka iseenda hävitamist. Kui sellele lisandub selge kokkulepe konfliktide lahendamise viiside ning elu traagika ja puhta õelusega toimetuleku osas ka väljastpoolt, tekib reaalne võimalus kestvuseks.
Kujundlikult võib teadvustatud naiivsust võrrelda operatsiooniga, kus naine ohverdab oma parema käe ja mees vasaku ning nende vereringed ühendatakse. Tekib uus, ühine keha. Lahutus jääb teoreetiliselt võimalikuks, kuid sellesse on sisse ehitatud vältimatu invaliidistumine. Koos sünnib uus identiteet ning inimese metafüüsiline – ja metafoorselt ka füüsiline – olemus omandab uued piirid. Säärane lähedus tähendab sõltuvust, paratamatut kokkupuudet teise ebatäiuslikkusega, jagatud valu. Kuid just teadmine, et „ära minna“ ei ole võimalik terveks (või ellu) jäädes (eriti laste olemasolul), loob eelduse täiesti teistsuguseks suhtumiseks konfliktidesse. Paljud teeseldud solvumised kaovad ning tõsised küsimused lahendatakse läbirääkimiste teel, sest lahkumine ei ole enam realistlik valik.
Kas see lähenemine on radikaalne? Jah.
Kas see on aus? Samuti.
Ideaali suunas liikudes jääb inimene paratamatult kaotajaks oma ebatäiuslikkuses. Kuid liitudes ja tegutsedes tõhusama üksusena ühise potentsiaali nimel, on vähemalt selgus selles, mille nimel end ohverdatakse. Ja võrreldes pseudo-vabadusega transaktsionaalsetes suhetes – kus esikohal on naudingud, tegelikkusest eemaldumine, varjatud agressioon, draamad ja abi otsimine sealt, kust seda kunagi ei tule –, ei pruugi see olla isegi halb alternatiiv.
Seos korporatiivsete suhetega – sugar daddy-tehnikate piiratus
Kogu eelnev võib esmapilgul tunduda veel kuidagi mõistetav inimestevahelistes suhetes, kuid näida utoopilisena korporatiivses kontekstis. Ometi on selline vastandus ekslik. Praktikas näeme koolitustel sageli, et just selleni jõuavad tugevad juhid suhetes strateegiliselt oluliste töötajatega.
Ei ole midagi uut ega piisavat tüüpilistes tagurpidi püramiidides, kliendi esikohale seadmises ega isegi väärtushierarhiate formaalses sobitamises. Kui puudub ühine transendentaalne eesmärk – ehk allumine tõdemusele, et inimene suudab elada tähenduslikku elu vaid siis, kui ta ohverdab oma aega ja energiat potentsiaalse tuleviku realiseerumise nimel, millel on ajaliselt ülene idee –, muutuvad ka need juhtimismudelid sisuliselt tühjaks.
Kui ettevõtte (sageli tippjuhi või asutaja isikus) suhe võtmetöötajatega on pelgalt transaktsionaalne, ei erine see struktuurselt sugar daddy–sugar babe suhtest. Kui kõrgem eesmärk puudub või selle olemasolu üksnes teeseldakse, jääb ainsaks hoovaks tehingusse panustatava hüve suurendamine – enamasti raha. Kuid ka see toimib vaid piiratud ajani. Mitte miski ei asenda inimeses kestvat tunnet, et ta liigub koos organisatsiooniga millegi tähendusliku poole tulevikus. Kui seda usku ei ole, muutuvad paljud järgnevad „motiveerimistehnikad“ paratamatult naeruväärseks.
Juht, kes tegutseb sugar daddy’na, saab loota üksnes lühiajalisele lojaalsusele. Tehingupõhises loogikas muutub töötaja instrumentaalseks ja asendatavaks – tootmisvahendiks, nagu marksistlik kapitalismikriitika seda kirjeldaks. Loomulikult on võimalik säilitada lootust (osalus, optsioonid, karjäär) manipulatiivsete lubaduste või vaikiva heakskiiduga töötaja unistustele, teades samal ajal, et need on tegelikult välistatud. Kuid see on kategooriliselt erinev ausameelsest ja sisulisest ühise eesmärgi sõnastamisest. Just seetõttu on väärtuste ja tähenduse kaudu juhtivad juhid sageli ka inimestena raskemad: nad alluvad ise millelegi kõrgemale ega saa lubada endale küünilist paindlikkust. Läbivalt alahinnatakse tööpanust, mida annab inimene, kes jagab juhiga ühist nägemust tähenduslikust tulevikust ja näeb, et ka juht ise allutab oma teod sellele eesmärgile. Selline kooskõla annab sageli silmapaistvalt häid tulemusi: vähem konflikte, rohkem initsiatiivi, suurem läbipaistvus ning märkimisväärne ajasääst tänu privileegile „öelda asju otse“.
Tean juhte, kes on sundinud töökohal inimest, kes on petnud oma abikaasat, seda petetud poolele tunnistama – või vähemalt andma selge lubaduse seda teha – töölt vabastamise ähvardusel. Loomulikult on see sekkumine eraellu. Loomulikult ei ole see töölepingus kirjas. Loomulikult võib seda pidada „bullshit’iks“. Kuid see on, nagu Alec Baldwini kehastatud tegelaskuju ütleb filmis Pearl Harbor: “Very. Very good bullshit.” See ei pruugi olla kooskõlas reeglitega, kuid kui inimene valetab kellelegi, kellega on vandunud elu lõpuni koos olla, siis millistest väärtustest saab töösuhte tasandil üldse tõsiselt rääkida? On juhte, kes on sellises olukorras töötaja päevapealt vallandanud – ja ei saa öelda, et nad poleks olnud edukad. Sageli on nad väga edukad: absoluutsed, kohati karmid, kuid väärtussüsteemilt selged ja organisatsiooni moraalse loogikaga kooskõlas.
Transaktsionaalsel suhtel on alati selge tagajärg: patoloogiline teesklus ja eluviis, mis ei ole kooskõlas elu enda loogikaga. William James kirjutas, et selleks, et üks võimalik identiteet saaks tegelikuks, peavad teised enam-vähem surema: “To make any one of them actual, the rest must more or less die.” Tasub vaid korraks selle lause pooled ära vahetada ning saab selgeks ka huvitav asjaolu: kui valime ise elada hälbelise identiteediga, mille oleksime pidanud laskma surra, siis saamegi olla vaid “more or less” elus.
Ja võib-olla soov mitte selleni jõuda - ja elada päriselt, mitte “more or less” nagu juhtub tõsikindlalt transaktsionaalse suhte osapooltega, ongi see põhi, mida tasub nii tööalaselt kui eraelus vältida.
