Lääneliku spirituaalsuse piirangud – kui “bliss” hakkab hajuma

Korporatiivses kontekstis inimkäitumist ja -motivatsiooni analüüsides puutume üha sagedamini kokku spirituaalsusega selle erinevates vormides. Just see korduv kokkupuude viis ka Self Fusioni projekti raames mitmete hindamis- ja analüüsimeetodite väljatöötamiseni, mis võimaldavad vaadelda spirituaalsuse mõju – eriti korporatiivses keskkonnas – kainelt, struktureeritult ja ratsionaalselt. Käesolev artikkel tugineb sellele pragmaatilisele analüüsile ning toob esile kolm spirituaalsuse keskset piirangut, millest sageli otse ei räägita. Ometi on need piirangud sisulisteks põhjusteks, miks valdav osa tänapäevastest spirituaalsetest lähenemistest ei ole mitte ainult keeruliselt rakendatavad organisatsioonilises raamistikus, vaid võivad teatud juhtudel viia ka otseselt negatiivsete tagajärgedeni.

Mäng teadvuse tasemetega

Kui vaadelda kainelt, kuidas inimene enamasti spirituaalsuse lummusesse satub, on võimalik eristada kahte paralleelselt toimivat psühholoogilist protsessi.

Esiteks esitatakse inimesele mõtteharjutusi teadvuse kohta valdkonnas, kus puudub ammendav teaduslik või rangelt ratsionaalne selgitus – eriti just eneseteadvuse tasandil. See loob sageli aukartust äratava teadmatusetunde, mis mõjub psühholoogiliselt sügavalt ja destabiliseerivalt.

Teiseks pakutakse sellele teadmatusetundele näiline selgitus – enamasti seotuna erinevate “teadvuse tasemete” ja “energiatega” –, millesse inimene hakkab uskuma, sageli veendumusega, et ta on jõudnud elu, teadvuse, universumi, armastuse, vabaduse ja isegi omaenda “tegeliku olemuse” lõpliku mõistmiseni.

Teadvuse esitamine mitmetasandilise struktuurina –

1. empiiriline subjekt kui maailmas tegutsev identiteet,

2. refleksiivne teadvus, mis suudab mõelda iseendast kui subjektist maailmas,

3. ning veelgi üldisem, eelnev ja võimaldav teadvuslik struktuur

pole oma olemuselt midagi uut. Seda ideed leiame juba antiikfilosoofias ning hiljem ka Descartes’i käsitlustes. Eriti täpselt on seda probleemi analüüsinud Kant, kelle käsitluses ilmneb see transtsendentaalse appertseptsiooni ühtsusena (the transcendental unity of apperception). Sama probleemi eri variatsioonides on edasi arendanud ka Fichte, Hegel ning teatud mõttes ka Heidegger.

Probleem ei seisne seega teadvuse mitmetasandilise struktuuri äratundmises, vaid selles, kuidas seda inimmõistuse paratamatut piirangut hakatakse spirituaalsuse eri vormides monetiseerima. Seal, kus Kant tunnistab selgelt inimliku mõistuse võimetust asjade lõplikuks kontseptualiseerimiseks ning seab ranged piirid sellele, mida saab mõistuse abil väita, astuvad paljud lääneliku müstilise spirituaalsuse praktiseerijad aktiivselt mängu, pakkudes sellele kontseptualiseerimatule näiliselt veenvaid ja psühholoogiliselt mõjuvaid tõlgendusi.

Probleem süveneb asjaolus, et need tõlgendused mõjuvad usutavalt just seetõttu, et puudub igasugune võimalus neid kontrollida, neile argumenteeritult vastanduda või isegi tegelikult neid isegi ratsionaalselt formuleerida hüpoteesi tasandil. Sääraseid lähenemisi esitletakse “tunnetuslikena” – kehtivatena ja lõpuni tajutavatena üksnes juhul, kui inimene viibib “õigel” teadvuse tasemel.

Tõsi, teadvuse olemasolu fakti saab analüüsida näiteks informatsiooniteoreetilises võtmes – nagu Integrated Information Theory’s, kus teadvust käsitletakse sisendi ja väljundi vahelise integreeritud erinevusena. Kuid teadvuse olemuse kohta ei tea me endiselt mitte midagi sellist, mis lubaks sellest teha metafüüsiliselt siduvaid või normatiivseid järeldusi.

Just siit jõuamegi põhimõttelise probleemini, mille tõttu paljud seda lähenemist süvitsi rakendavad teooriad ja praktikad lõppastmes – nii korporatiivses kui ka eraelulises kontekstis – kokku kukuvad. Selleks probleemiks on moraalse vastutuse puudumine, mis osutub nende süsteemide kõige fundamentaalsemaks nõrkuseks.

Sellega on omakorda seotud kaks täiendavat, paralleelselt tekkivat probleemi: ebameeldivate, kuid vajalike tegevuste vältimine ning enda võimekuse ja saavutuspotentsiaali süsteemne ülehindamine. Neid käsitlen järgnevalt.

Põhimõtteline probleem moraalse vastutusega

On valus kõrvalt vaadata, kuidas mitmed muidu tõsiseltvõetavad psühhoanalüütikud on libisenud panteistliku maailmakäsitluse haardesse ning hakanud seeläbi toimima sisemiselt kahestunult. Ühest küljest mõistavad, hindavad ja rakendavad nad psühhoteraapia dünaamilise suuna käsitlusi, mis eeldavad vastutust, kausaalsusti ja sisemist konflikti. Teisest küljest kirjeldavad nad paralleelselt universumit panteistlikus võtmes, kus individuaalne agentlus ja moraalne vastutus hajuvad impersonaalsesse tervikusse.

Sellistes käsitlustes tekib paratamatult sisemine vastuolu, mida inimene suudab vältida vaid tingimusel, et ta ei vii kumbagi mõtteliini lõpuni. Kui seda siiski teha, osutuvad loogilised vastuolud oma olemuselt lahendamatuteks.

Kui Immanuel Kant kirjutas Critique of Pure Reason, jõudis ta tunnetusteooriasse paradoksini, mis seadis tema moraalifilosoofilise projekti vähemalt esmapilgul tõsise pinge alla. Nimelt näitas Kant, et maailm, nii nagu me seda kogeme, on alati juba struktureeritud meie tunnetusvõimete kaudu: me ei puutu kunagi kokku “asjadega iseeneses”, vaid nähtumustega (phenomena), mis on vormitud ruumi, aja ja mõistuse kategooriate abil. Selles mõttes ei ole maailm meie jaoks kunagi vahetult objektiivne reaalsus, vaid alati kogemuslikult vahendatud. See ei tähenda, et objektiivne maailm ei eksisteeriks, vaid et me ei saa seda kunagi tunnetada väljaspool oma tunnetusstruktuure. Kui inimene töötab selle mõttekäigu põhjalikult läbi – koos Hume’i, Fichte, Shcellingi, Schopenhauer’i ja antiikfilosoofia pärandiga –, muutub see tunnetuslik piir selgeks ja loogiliselt paratamatuks.

Ent just siin ilmneb üks harva sõnastatud, kuid fundamentaalne probleem. Kui iga inimene kogeb maailma vaid omaenda tunnetusstruktuuride kaudu, siis milline on teiste inimeste ontoloogiline ja moraalne staatus selles maailmas? Teised ei saa olla pelgalt minu autorlusega teadvuse “konstruktsioonid”, sest nad osutuvad iseenda jaoks samavõrd tunnetavateks, hindavateks ja minust sõltumatult toimivateks subjektideks.

Just seetõttu pidi Kant oma moraalifilosoofia formuleerima kategoorilise imperatiivi kujul ning lisama tunnetusteooriale normatiivse moraalse struktuuri. Tegutseda tuleb nii, et oma teo maksima võiks saada üldiseks seaduseks. Kuid siit jõuamegi küsimuse tuumani: kelle ees see vastutus kehtib? Kes on see, kes annab hinnangu “seaduse järgimisele”? Selleks olen pikemalt kirjutanud ka oma Kanti neljandas loengus - The “Third Self” and the Problem of Intersubjectivity.

Kui piirduda üksnes teadvuse ja maailma tunnetusliku kontseptualiseerimisega, siis vastutab inimene lõppastmes vaid iseenda ees. Moraalne kohustus taandub sellisel juhul sisemiseks enesereegliks, mitte normiks, millel oleks isikust sõltumatu ja universaalne kehtivus. Just see tunnetusteoreetiline piir sundiski Kant’i eristama moraalse praktilise mõistuse tasandi puhta mõistuse käsitlusest ning sõnastama moraalse vastutuse autonoomse normatiivse struktuurina, mis ei tühista inimese tunnetuslikku “autorlust” maailma suhtes, kuid seab sellele siduva moraalse raami.

Siin avanebki sisuline teelahk, millest arenevad välja paljud järgnevad probleemid ning mis määratleb sügava vastuolu religioosse dogmaatika ja lääneliku voolava spirituaalsuse vahel. See on probleem, millega Friedrich Nietzsche oma elu jooksul intensiivselt maadles, jõudes selle täpse diagnoosini, kuid mitte ammendava lahenduseni.

Läänelik spirituaalsus liigub siin sageli ühes suunas: eemaldudes kategoorilistest normidest ja moraalsetest absoluutidest, kuid kasutades samal ajal retooriliselt termineid nagu “tõde”, “ausus” ja “vastutus”. Kui teadvust kontseptualiseeritakse selle kõige üldisemal tasandil – kui impersonaalset teadvuseruumi, milles nii mina kui sina lahustume –, siis taandub vastutus paratamatult vastutuseks vaid iseenda kui ka antud ruumi autori, ees.

Kui mina ja sina oleme lõppastmes üks ja sama; kui see ühtsus on ühtaegu looja, universum, jumal, armastus, vabadus ja teadvus, siis vastutab igaüks korraga kõigi eest ja keegi ei vastuta kellegi ees. Moraalne kohtumõistja ja vastutuse subjekt langevad kokku. Mina otsustan, mis on õige ja vale.

Just siit ilmnevad probleemid, mille tõttu isegi väga intelligentsed ja ratsionaalsed mõtlejad – nagu Harris, Dawkins, Hitchens ja Dennett – on oma projektides lõppastmes vähemalt osaliselt ebaõnnestunud, takerdudes moraalse normatiivsuse allika probleemidesse. Lääneliku spirituaalse müstitsismi kultiveerijad end sellest vastuolust enamasti häirida ei lase.

Spirituaalsuse lahendus: õnnelike seisundite taotlus

Kui mõelda edasi vastutuse loogikale, mis piirdub lõppastmes vaid vastutusega iseenda ees, ilmneb, et selline läänelik spirituaalsus pakub äärmiselt ahvatlevaid “moraalseid hoobasid”. Kõige õigem valik igas hetkes - nii üksikotsustes kui elus tervikuna - on see, mis teeb inimese subjektiivselt kõige õnnelikumaks: see tegevus, see maailmas-olemise viis, mis maksimeerib kerguse, heaolutunde ja õnne, pakub armastamise kogemust (ning sageli ka, kuid veidi vähem olulisena, vajadust tunda end armastatuna) ja eeskätt kõikehõlmavat intensiivse vabaduse tunnet.

Kõik muu tegevus, mis seda õnnetunnet vähendab, seotakse sellise spirituaalse ideoloogia raames madalama teadvuse taseme “patoloogiatega” - iha, viha, kurbuse, uhkuse või hirmuga, tõenäoliselt halveimal juhul nende kõigi puudumisel taandumisena letargilise apaatia seisundisse. “Madalamal tasemel” olevate suhtes soovitatakse üles näidata mõistvat kaastunnet, kuid nendeni langemist käsitletakse selge tagasiminekuna. Just sedasi, oma subjektiivset õnnetunnet maksimeerides, saab inimene valida maailmas olemise viisi, kus tal on “kogu aeg hea ja õnnis olla” ning kogu maailmataju muutub. Elus olemise kogemus moondub õndsaks kerguseks, mida võib võrrelda sellega, kuidas Kundera The Unbearable Lightness of Being kujutab (lõppfaasis) Thomase eksistentsi — puhas armastus, lendlemine, sidemetest ja kohustusest vaba olek.

Just siin toimub aga esimene tõsine kokkupõrge reaalsusega - mida paljud spirituaalsed käsitlused ise küll “reaalsusena” ei tunnista. Moraalse vastutuse taandamine vastutuseks vaid iseenda ees ning moraalsete absoluutide süstemaatiline vältimine viib tegelikult äraspidise naudingute religiooni kujunemiseni. Kuigi enamik selle praktiseerijaid seda otsesõnu ei tunnista, on sisuliselt tegemist moraalse relativismi kõige puhtamal kujul.

Nagu öeldud, asetub inimene korraga nii moraalse kohtumõistja kui ka moraalse alluva rolli. Kui küsimus taandub sellele, milline valik on “õige” ja milline aitab mul olla kõige vabamas ja õnnelikumas seisundis, ei kipu inimene enamasti valima kõige ebameeldivamaid, pingutust nõudvaid või vaimselt ja füüsiliselt ohverdavaid tegevusi.

Psühhoanalüütilisest vaatepunktist - mida paljud sellised spirituaalsed praktikad muide sageli kergekäeliselt naeruvääristavad - tekib siin eriti problemaatiline olukord. Inimene kaalub, milline valik tundub talle hetkel kõige õigem subjektiivse õnnetunde seisukohalt, ning tegutseb vastavalt. Sisuliselt on tema teadlik mõtlemine nüüd “relvastatud” mehhanismiga, mis võimaldab praktiliselt kõiki alateadlikke impulsse ratsionaliseerida ning seejärel nimetada moraalselt “õigeimaks” valikuks.

Sellises raamistikus muutub väga raskeks väita, et valetamine oleks alati põhimõtteliselt vale, või et petmine ja kokkulepetest mitte kinni pidamine oleksid tingimusteta moraalselt väärad. Moraalsete absoluutide võimalikkus laguneb just seetõttu, et tõe mõistet käsitletakse äärmiselt tendentslikult.

Siin toimub üks keskne spirituaalne “kaarditrikk”. Tõde ja ausust rõhutatakse retooriliselt kui elus olemise kogemuse keskseid väärtusi. Kuid tõekäsitlusest tehakse veel samm edasi, mis läheb kaugemale sellest, milleni jõuab Martin Heidegger oma essees The Essence of Truth. Tõde samastatakse olemisega ning ausus taandub lõppastmes aususeks iseenda ees. Inimene on vaba ja “valgustunud” siis, kui ta on igas olukorras siiras eeskätt iseenda suhtes.

Selline käsitlus tühistab sisuliselt alateadlike tungide vastandamise põhimõtte ning lõppastmes ka alateadvuse kui probleemse struktuuri enda. Küsimus ei ole enam impulsside ohjamises või integreerimises, vaid üksnes “valgustatuse astmes”. Ei tule teha midagi, mis ei tee õnnelikuks; ebameeldivat ja valu tekitavat tuleb vältida, sest elu eesmärgiks saab pidev viibimine vaheldusküllastes, subjektiivselt meeldivates seisundites.

Korporatiivselt loogiline vastus: väiksem töötasu või töötus

Põhjalikud töötajate “elukaare” analüüsid osutavad nähtusele, mis on oma olemuselt nii ilmne, et selle sõnastamine tundub peaaegu kohatu. Inimene, kes süstemaatiliselt väldib ebameeldivaid, pingutust nõudvaid või lühiajaliselt mitte-rahuldust pakkuvaid tegevusi ning keskendub peamiselt subjektiivselt viljastavatele ja õnnelikuks tegevatele tegevustele, teenib lõppastmes reeglina oluliselt vähem raha. Paradoksaalsel kombel jõuab ta sageli ka kiiremini läbipõlemise või sellele eelnevate seisunditeni.

Vaatleme seda loogikat puhtpragmaatiliselt. Enda õnnetunnet maksimeerivate valikute, “võimalikult bliss-seisundis töötamise” ning samal ajal konkurentsivõime säilitamise ja kasvatamise muudaks teoreetiliselt võimalikuks vaid olukord, kus ka kõik teised turuosalised lähtuksid samast elufilosoofiast. Sellisel juhul võiks tõepoolest eksisteerida pidev “win–win”-loogika, vastastikune toetamine ja üldine harmoonia. Praktikas juhtub seda korporatiivses keskkonnas (enamasti ka ühe firma siseselt, rääkimata turust) aga harva.

Empiiriliselt on näha, et psühholoogiliselt on pideva subjektiivse heaoluseisundi taotlusele vastuvõtlikumad inimesed, kelle isiksuseprofiil hõlmab kõrget leplikkust ja kaastunnet, suuremat empaatiat ja sotsiaalset viisakust, kõrgemat neurootilisust (eriti tagasitõmbumise suunal), madalamat agressiivset sirgjoonelisust ning keskmist või madalamat sisemist töökust. Selline kombinatsioon (rohkem omane naistele) ei ole iseenesest moraalselt problemaatiline, kuid muutub tööalase arengu seisukohalt destruktiivseks keskkonnas, kus konkurents, hierarhia ja tulemuslikkus on paratamatud.

Selline isiksuseprofiil toimiks suurepäraselt ideaalses maailmas, kus ka kõik teised lähtuksid samast loogikast. Kuid reaalses organisatsioonilises keskkonnas satub selline inimene sageli koos töötama kolleegidega, kelle profiil on vastupidine: kõrge sisemine töökus, tugev sirgjoonelisus, madalam empaatia, madal bioloogiline viisakus, suur valmisolek ebameeldivate ja keeruliste ülesannete täitmiseks ning pidev oskuste arendamine (avatus ideedele).

Spirituaalse õnnekeskse maailmavaate mõjul ei tõlgendata selliseid ambitsioonikaid kolleege enamasti professionaalse imetluse või õppimisväärse eeskujuna, vaid pigem inimestena, kes “toimetavad madalamate teadvuseseisundite tasandil” – iha, uhkuse või agressiivsuse mõjuväljas –, kelle suhtes tuleks üles näidata kaastunnet ja mõistmist, kuid keda ei peaks järgima ega idealiseerima. Ometi on just sääraste isikuomadustega inimesed saavad kõrgemat palka, liiguvad kiiremini järgmistele positsioonidele ning saavutavad materiaalse sõltumatuse oluliselt varem.

See loogika – ükskõik kui ebameeldiv või “ebaspirituaalne” see ka ei tunduks – on sisse ehitatud kapitalistliku majandussüsteemi toimemehhanismidesse.

Mis juhtub aga enamasti nende inimestega, kes on spirituaalses mõttes “kõrgele jõudnud”, kuid kelle tööalased tulemused jäävad tagasihoidlikuks? Tavaliselt ei järgne sellele totaalse isikliku vastutuse võtmine. Kuna töökeskkond ei suurenda subjektiivset õnnetunnet, kaldub inimene tõlgendama rahulolematust välise probleemina. Põhjuseks ei peeta omaenda väiksemat valmisolekut ebameeldivate, pingutust nõudvate ja lühiajaliselt mitterahuldust pakkuvate tegevuste tegemiseks, vaid tööandja suutmatust luua motiveeriv, tasakaalus, toetav ja “õige energiaga” töökeskkond.

Sellises loogikas hakkab läbipõlemine toimima paradoksaalse ideaalina – sümbolina, mis viitab eeskätt organisatsiooni või tööandja ebaõnnestumisele, mitte isiku enda realiseerimata potentsiaalile. Vastutus valgustunu peas nihkub indiviidilt süsteemile, millest tuleb väljuda selle asemel, et ennast muuta.

Moraali puudumine kui isikliku arengu takistus

Esmapilgul võiks arvata, et agressiivne konkurents ja vastandumine – eriti kui seda tõlgendatakse “teadvuse tasemete” keeles – on madalamal tasemel olevate inimeste võimujanu või rahalise ahnuse väljendus ning et tegemist on inimestega, kes tajuvad elu ja maailma kas valesti või puudulikult. Teatud olukordades võib selles vaates olla osaline tõde. Kuid selline rõhuasetus tabab probleemi vaid pinnapealselt.

Inimesi ei erista nende tööalases arengus, elukvaliteedi kasvus ja tasakaalu saavutamises mitte see, kui palju nad raha soovivad ja on valmis seda vastu võtma, vaid väga pragmaatiline kombinatsioon töökusest, intelligentsusest, sirgjoonelisusest ja – nagu korporatiivsed analüüsid üha selgemalt kinnitavad – moraalsest struktuurist.

Just moraalsete absoluutide olemasolu ja nende järgimine, koos enda isiksuslike piiride teadvustamisega, loob inimesele oluliselt paremad eeldused edu saavutamiseks nii kapitalistlikus ühiskonnas tervikuna kui ka tööelus ja elus üldisemalt (eriti juhtivatel positsioonidel). See seletab ka üsna lihtsalt, miks korduvad analüüsides mustrid, kus edukad inimesed on sageli väga töökad, intelligentsed, suhteliselt sirgjoonelised ja tihti ka ekstravertsed – ning samal ajal moraalselt struktureeritud.

Enamasti algab see adekvaatsest enesetajust. Erinevalt spirituaalsest loogikast, kus inimene kipub uskuma, et ta on “olemuslikult hea”, keskendub subjektiivse õnnetunde maksimeerimisele ning peab end kõigeks võimeliseks ja vastutavaks vaid iseenda ees, on korporatiivselt edukatel inimestel märgatavalt teistsugune psühhomeetriline profiil ja väärtusraamistik.

Nad ei pea end olemuslikult “läbinisti heaks”. Nad tunnistavad endas nii head kui ka halba – sageli ka arvestataval määral halba, mis ilmneb problemaatiliste impulssidena. Nad keskenduvad järjekindlalt ebameeldivatele, pingutust nõudvatele ja lühiajaliselt mitte-rahuldust või õnnetunnet pakkuvatele tegevustele. Nad teavad, et konkurentsivõime säilitamine eeldab pidevat õppimist ja oskuste arendamist. Ning mida kõrgemale nad organisatsioonilises hierarhias jõuavad, seda enam hakkavad nad väärtustama moraalseid absoluute ja selget normatiivset struktuuri, mis asub neist endist kõrgemal ega piirdu pelgalt sisemise tunnetusega “õigest ja valest”.

Samuti mõistavad nad, et isikuomadused on suurel määral kaasa sündinud. Enamik psühhomeetrilisi näitajaid on muudetavad vaid piiratud ulatuses – tavaliselt mõne protsendipunkti võrra (muidugi välja arvatud IQ, mida pole võimalik tõsta). Müüt järsust vertikaalsest “kvant­hüppest” uude isiksusesse või võimekusse mõjub neile pigem ohtliku enesepettuse ja ratsionaliseerimisena kui realistliku pikaajalise edu strateegiana.

Spirituaalsuse lummuses olevad töötajad kalduvad seevastu sageli suunama oma energia tööalase pingutuse suurendamise asemel spirituaalsetesse praktikatesse. Selle tulemusel ei hakka nad rohkem raha teenima, vaid harjuvad leppima madalama sissetulekuga – hoolimata sellest, et nad “armastavad raha”, manifesteerivad seda ja peavad end avatud olevaks suurema materiaalse edu võimalusele.

Objektiivselt hinnates on sellisel juhul sageli tegemist madalama tööalase potentsiaali, puudulike oskuste ning isiklikul tasandil liiga kõrge leplikkusega, mis takistab ebameeldivate, kuid arenguks vajalike sammude astumist. Selle asemel, et realiseerida potentsiaal, mida inimene oma tegelike isikuomaduste piirides suudaks, ning parandada seeläbi oma elukvaliteeti, asendab ta realistliku enesehindamise kujutlusega enda lõputust võimekusest, mis lõppastmes viib eemaldumiseni mistahes ratsionaalsest mõtlemisest ja vastutusest.

Väärtuste süsteemidel on maksimaalne kandevõime

Mida olulisemad on võitlusolukorrad ja vastandumised inimese elus (ning nende esinemine on sisse ehitatud elu enda olemusse), seda raskem on nendega toime tulla ilma moraalsete absoluutideta, olles moraali suhtes paindlik ja uskudes jäägitult “võitja–võitja” mentaliteeti. Just siin jõuame väga põhimõttelise vastuoluni: kas piisab jõudmisest kõige kõrgema teadvuse tasemeni või on siiski vajalik teadvusest sõltumatu moraalne normatiivsus. Mida eksistentsiaalselt olulisem on küsimus inimese elus, seda selgemaks muutub vajadus aksioloogilise komponendi järele maailmapildi kujundamisel – pelgalt ontoloogiline ja epistemoloogiline käsitlus osutub ebapiisavaks.

On väga intelligentseid ja oma elu üle põhjalikult järele mõelnud inimesi, kes ei tunnistaks end järgivat mingisugust väärtuste süsteemi. Enamasti eksisteerib neil siiski ideaal mingi kangelase kujul – alates filmitegelastest (nt Batman) kuni religioossete, ideoloogiliste või spirituaalsete eeskujudeni. Kuigi see mõte võib kõlada radikaalselt – ja pean seda ka enda lugemuse põhjal päris radikaalseks –, usun, et väärtuste süsteemide kandevõime on kvantifitseeritav, analoogselt inseneeriaga: nagu silla, tammi, ehitise või isegi tarkvarasüsteemi koormusanalüüs.

Inimesed, kelle väärtuste süsteem on voogavam, elastsem ja väheste piirangutega, elavad oma igapäevaelu sageli kergemalt ja väiksema sisemise pingega, enamasti isegi adumata oma väärtuste süsteemi madalamat kandevõimet. Kui aga tekib eksistentsiaalne kriis – lähedase või lapse surm, pikaajalise abielu lagunemine, totaalne sotsiaal-majanduslik kollaps vms –, pannakse väärtuste süsteemi tegelik kandevõime paratamatult proovile.

Kui inimene on elanud viisil, mis on igapäevaselt raskem, rakendades oma vaba tahet selleks, et alluda piiravale ja normatiivsele väärtuste süsteemile, on toimetulek ja emotsionaalse stabiilsuse säilitamine sellistes olukordades märksa tõenäolisem kui neil, kes on keskendunud peamiselt subjektiivsete õnnetunnete maksimeerimisele. Seda toetavad ka mitmed teaduslikud uuringud, eriti just kõige traagilisemate elusündmuste või nn “saatuse löökide” kontekstis – Shakespeare’i sõnastuses the whips and scorns of time.

Läänelik spirituaalne filosoofia aitab inimesel sageli üles ehitada moraalsele relatiivsusele ja tunnetuslikule volatiilsusele tugineva, väga väikese kandevõimega väärtuste süsteemi. Seni, kuni seda süsteemi ei panda proovile, toimib kõik näiliselt hästi. Kui aga see hetk saabub, puruneb see enamasti. Siis selgub, et mitmed sisemised “tuumad”, millele inimene on seni toetanud oma jõu, tähenduse ja elujõu allikad, toimivad vaid perioodidel, mil kõik on suuremas plaanis hästi, ning kaotavad oma kandvuse (muutudes isegi ennast hävitavaks) just siis, kui inimene satub konfliktolukordadesse, kus vastas seisavad moraalsed absoluudid.

Võtame antud nähtuse näitlikustamiseks petmise anatoomia. Kõrgelt spirituaalne mees petab pikaajalises abielus oma abikaasat. Ta ei tee seda kättemaksust ega ka iha tõttu tungide klassikalises tähenduses. Ta tajub energiaid ning jõuab mingil hetkel arusaamisele, et universum on talle andnud sekretäri, kellega tal lihtsalt tuleb ka füüsiliselt lähedasem olla. Esiteks on see teatud mõttes ette määratud ning teiseks aitab see taastada kauaoodatud tasakaalu lähisuhtes. Selline olukord võib toimida kuid või isegi aastaid, kuni näiteks mehe abikaasa muutub kahtlustavaks.

Samas – kuna kõik on tegelikult üks ja sama: mees ise, abikaasa, sekretär, teadvus üldse, elus olemise kogemus, armastus ja vabadus –, taandub moraalne hinnang eeskätt vaatepunkti küsimuseks. Mingisuguse kristliku religiooni poolse hukkamõistu sisse toomine oleks oma olemuselt vaid ühe võimaliku “valgustatud meistri” (kes väidetavalt õppis niikuinii 12–30 eluaastatel Indias) mitmeti tõlgendatavate seisukohtade vastandamine kõigile teistele valgustunutele.

Kas abikaasale millegi rääkimata jätmine saab üldse olla ebaausus, kui spirituaalses mõttes jääb mees ausaks iseenda vastu, ei taha kellelegi haiget teha ning osaleb vaid “elu mängus” (game of life), mis on suuresti ette määratud? Spirituaalsest vaatepunktist on äärmiselt keeruline hakata sellises olukorras peale suruma mingeid moraalseid raamistikke või nõudmisi, sest iseenda ees vastutavana on mees puhas ja lisaks olnud ka palju õnnelikum.

Kui nüüd aga selgub, et truu, põhimõttekindel, abikaasa, kõigest teada saanuna, osutub moraalselt väga “radikaalseks” inimeseks, algatab lahutuse, kasutab enda huvides kõiki vahendeid laste hooldusõiguse saamiseks, ühise vara maksimaalse osa kättesaamiseks ning kaotab igasuguse lugupidamise endise mehe vastu, siis võiks ju öelda, et tegemist on “spirituaalselt alaarenenud” naisega, kes on kibestunud, toidab oma valukeha ega taju vabaduse ning kõige ühe ja sama olemise loogikat.

Tegelikult on küsimus aga märksa fundamentaalsem - kas spirituaalsuse kokkupõrkest moraalsete absoluutidega tekkinud kaotuse kaose näol inimese elus pole mitte tegemist elu enda loogikaga väljendumisega? Kui näiteks selline naine surub läbi hoolduskorra, mille tulemusel petnud mees ei viibi oma lastega kuigi palju aega – kuigi ta seda väga sooviks –, siis võime seda “win–win” loogika alusel lõputult ümber sõnastada ja eri nurkade alt vaadelda. Ometi jääb enamikule, sageli ka mehele endale, sügavalt arusaamatuks, kus täpselt see tema “win” siin on, kui tal pole võimalust lastega aega veeta, tal on oluliselt vähem raha ja võimalusi ning lisaks terve rida uusi probleeme.

Spirituaalses võtmes pole mees tõepoolest mitte ühelgi hetkel midagi otseselt valesti teinud. Igal jumala hetkel – kindlasti mitte monoteistliku Jumala, vaid vastavalt olukorrale valitud ja ümbermõtestatud jumalate tähenduses – käitus ta iseenda vastu ausalt. Ta kuulas oma sisetunnet, jälgis energiaid, usaldas voogu ning maksimeeris järjepidevalt oma isiklikku õnnetunnet ja kerguse kogemust. Ta eristas õiget ja valet, head ja kurja just nii, nagu lääne müstiline ja teadvusepõhine spirituaalsus seda ette näeb: mitte välise normi, vaid sisemise resonantsi kaudu. Ta ei reetnud oma tõde. Ta ei läinud vastu oma tundele. Ta ei surunud end olukordadesse, mis tundusid ebasiirad, rasked või “madala energiaga”. Igal hetkel valis ta selle, mis tundus parasjagu vabastavam, autentsem ja rohkem kooskõlas tema sisemise kogemusega. Ta elas õpetuste järgi täpselt nii, nagu neid sageli sõnastatakse: ole aus iseenda vastu, vali armastus, väldi piiranguid, ära suru end raamidesse, mis ei teeni sinu kasvu. Ja just seetõttu ei ole võimalik osutada ühele konkreetsele hetkele, kus ta oleks spirituaalses mõttes eksinud.

Nüüd aga ei ole tal perekonda, sekretäri (kes jooksis ka järgmise sugar-daddy juurde), kodu, selget tulevikuvisiooni ega materiaalset kindlustatust. Eneseväärikus on kõikuv. Suhted on katkenud või tühjenenud. Ja nagu üks inimene ausameelselt ütles: “bliss hakkab kuidagi ära hajuma.”

Mis siis valesti läks? Just see küsimus paljastabki vastuolu: kui kõik otsused tehti hetkelise sisemise tõe, vabaduse ja õnnetunde maksimeerimise loogika alusel – kui inimene oli igal sammul iseenda vastu aus ja “õigel teadvuse tasemel” –, siis ei ole võimalik näidata ühtegi selget eksimust. Ometi on tulemus see, mis ta on. Ja see tähendab, et probleem ei olnud üksikutes valikutes, vaid raamistikus endas. Kui süsteem võimaldab käituda igal hetkel ‘õigesti’ ja jõuda sellest hoolimata eluliselt kokkuvarisemiseni, siis ei ole tegemist eksimusega, vaid moraalse struktuuri puudumisega.

Samas võikski ju öelda, et kõik läks õigesti. Et elu nägi seda ette. Et see kõik ongi “vabastav restart vabadusse” ja veel kõrgematele teadvuse tasanditele. Samal ajal on lapsed isas pettunud, nad ei mõista “kõik on üks” loogikat ning mitmed “liiga moraalselt piiratud ja spirituaalselt alaarenenud” inimesed mõistavad mehe hukka. Mitmed keelduvad isegi koostööst, sest suhe temast paarkümmend või kolmkümmend aastat noorema sekretäriga mõjub neile – nende piiratud teadvuse tasemel viibimise juures – transaktsionaalse ja hedonistlikuna.

See pole väljamõeldud näide. Selliseid lugusid on palju. Väga sageli on just see tee ka tööalase läbipõlemiseni. Nagu mitmed inimesed, kes on hiljem hakanud sellesse tüüpi spirituaalsusesse kainemalt suhtuma, on retrospektiivselt tunnistanud: õndsate seisundite ja naudingute järjekindlast otsimisest ning moraalse struktuurita elamisest tekkinud kaoses ei ole mitte midagi head. See ei ole mingi sügav “õppimise koht”, arenguetapp ega vabastav “võimalus”. See on väga suur, kurnav ja masendav jama. Elus on palju olukordi, kus “win-win” ei eksisteeri ning moraalivaba spirituaalsus viib vaid süveneva kaoseni.

Ideaalseks illustratsiooniks sellest on ka kahe sügavalt spirituaalse inimese abielulahutused. Kui eeldada, et tegemist on õndsate, humanistlike ja teineteisele head soovivate protsessidega, siis ei ole see lihtsalt adekvaatne kirjeldus. Realiseerub täpselt see, millest eespool kirjutasin. Võidab ülekaalukalt – ja sageli teist inimest hävitades – see osapool, kes võtab omaks moraalsed piirid ja kasutab neid strateegiliselt. Ning juhul, kui kumbki osapool ei evi moraalseid absoluute, jääb peale see, kelle psühhomeetrilises isiksuseprofiilis on kõrgem agressiivsus ja sirgjoonelisus ning madalam leplikkus, kaastunne, bioloogiline viisakus ja neurootilisus.

Spirituaalsus ning mistahes ontoloogilised ja epistemoloogilised konstruktsioonid ilma moraalse vertikaalita ei ole lõppastmes elujõulised. Need võivad pakkuda ajutist õigustust, sisemist rahu ja subjektiivset tähendust, kuid nad ei kanna inimest läbi elu olukordade, kus otsustel on pöördumatud tagajärjed teistele. Need lood on juba kirjas. Ja seni, kuni me neist ei õpi, võib ennast spirituaalselt rahustada kuidas iganes – kuid võib-olla ei ole see alati kaart, millele tasub oma elu panustada.