Jumala kujuline auk südames - Ühe käega vanemluse võimatusest

Kui Kain arvab, et ta on Mooses - lugu lastest loobumisest ideaali tapmise läbi enda sees, kirjutades alla Mefistofelese lepingule

Nii nagu enamikes debattides arvab teine osapool sageli, et ma kaldun kohe Piibli temaatikasse. Selle „sisse lugemine“ on aga ekslik. Enamasti kaldub sinna hoopis teine osapool, ise seda teadlikult mõistmata ja sageli ka sõnades eitades. Inimesed ei saa sageli aru, et nad eksisteerivad alati loos narratiivses võtmes - kas eeskuju või hoiatusena. Ning see lugu on tegelikult juba kirja pandud ja selle lõpplahendus on teada.

Vanemad, perekond ja kodu kui vahekiht kultuuri ja indiviidi vahel

Ühiskond saab olla moraalse kultuuri edasikandja ainult üldisel tasandil - andes valikuvõimaluse kasvatamise osas hierarhias inimesele lähemal asuvale tasandile: perekonnale. Jätta laps ühiskonna kasvatada on enamasti väga õel eksperiment - katse, mille õnnestumise protsent on tugevalt alla sajandiku. Loomulikult läheb laps vastu ühiskonnale ja põrkub kokku elu reaalsusega, mis on enamasti karmim, kui keegi ette suudab hoiatada. See on keeris, kus on korraga nii elu olemuslik traagika kui ka inimestest sinna paljunev puhtakujuline kurjus.


Siinkohal ma pole pessimistlik - see on väga positiivne realism. Selleks, et laps eluga toime tuleks, näevad vanemad enamasti kahte lahendust: jäägitu kaitse ühiskonna ja elu olemuse eest (väga levinud variant) või lapse järk-järguline, kontrollitud paljastamine elu reaalsusele, traagikale ja valule, suunates pingutused nii lapse muutmiseks võimalikult tugevaks.


Ilmselgelt on lapse ellujäämisoskuste säilitamise ja arendamise seisukohalt võimalik vaid teine variant. Siinkohal ei maksa muidugi ülistada neid vanemaid, kes on nii-öelda nivoo miinimumi tõmmanud — ehk siis loobunud täielikult lapse kaitsmisest, näitamata samal ajal ka mistahes isiklikku eeskuju. Mõlemad variandid on ühtviisi lapse ellujäämisoskusi hävitavad: nii kohene kasvatuse rolli ühiskonnale üleandmine ilma sisulise sekkumiseta ja enda taandamine ema või isa rollist, kui ka totaalne lapse ümber irratsionaalse ja fantaasiatel põhineva “tegelikkuse mulli” konstrueerimine. Mida tugevamaks säärase mulli seinad kasvatada, seda hilisemas vanuses see lõhkeb — ja siis on šokk totaalne. Laps „hukkub“ kokkupõrkes tegelikkusega ka siis, kui tema vanus on juba teises, kolmandas või isegi viiendas elukümnes.

Kuristik, mida kultiveeritakse “kuldse kesktee” müüdi nime all

Olukorras, kus vanemad lahku lähevad, ilmneb enamikes progressiivsetes ühiskondades naiivse optimismi kõrgtase - kuristik, mida kultiveeritakse kui „kuldse kesktee“ müüti. Loomulikult saab see alguse juba kaugemalt ning pole mõtet hakata süüdistama ühtegi konkreetset perelepitajat, advokaati, politseinikku, psühhiaatrit, tugitöötajat, lastekaitsjat, laste esindajat ega isegi mitte kohtusüsteemi.


Euroopa Liit ise on konstruktsioon, milles võib näha suurt püüdlust nii vabaduse kui iseseisvuse poole, kui ka samas riigi sisseehitatud vajadust vabadus ära anda ja olla hoolitsetud - ehk siis süsteemi, mis ühtaegu „vabastab“ ja teisest küljest seob. Paljude riikide jaoks on see teine pool domineerivam — ühinetakse mitte niivõrd vabaduse janust, vaid magusa sõltuvuse soovist. Selles plaanis on USA alati olnud minu jaoks globaalne fenomen iseeneses: võimatu, kuid samas siiski võimalik, ja ilma seda ühiskonda lähemalt kogemata ei ole võimalik aru saada ka tegeliku vabaduse mõttest riikide ülesel tasandil.


Selle sama sõltuvuspüüdluse kombitsad ulatuvad hierarhiliselt allapoole riiklike institutsioonide tasandile, mille ülesandeks on katkiste perekondade „jätkusuutlikkuse“ toetamine. Liberaalse progressiivse loosunglikkuse läbi on k õlama pandud täiesti ogar müüt „kuldse kesktee võimalikkusest“. Lapsed - sageli kõige tundlikumas arengueas -  peavad aktsepteerima väiteid, et „kumbki vanem pole süüdi (ja kui on, siis mõlemad inimliku ebatäiuslikkuse tõttu)“, „perekond säilib ka pärast vanemate lahkuminekut“, „mõlemal vanemal on oma tõde“, „mõlemal on omal moel õigus ja mõlemad armastavad teid väga“, „lapsel on vaja mõlemat vanemat“, „keegi pole halb, mõlemad on head“, jne.


Just see ongi traagilise mulli ehitamine lapse ümber. Luuakse fiktsioon mingisuguse kuldse kesktee olemasolust — müüt sellest, et „perekond“ saab olla kõikvõimalikes eri vormides ning „perekonna lõhkumine pole midagi traagilist, vaid elu normaalne osa“. Tegelikkuses ei ole see aga kuldne kesktee, vaid kuristik, kuhu laps kukub, kõndides narriliku naiivsusega kalju ääre suunas ja uskudes olematu silla olemasolusse. Paraku elu loogika ei toeta sellist kahepalgelist laste eksitamist riiklikul tasandil ning vanemaid ei saa vabastada rollist luua lastele kestlik ja selge väärtuste struktuur, milles on olemas moraalsed absoluudid.

Pööre lahendamatu võrrandi suunas

Nüüd jõuame sammukese lähemale religioossetele teemadele, soovime me seda või mitte — vähemalt narratiivi tasandil. Vaatame konkreetset näidet sellest, kuidas „mõlemal vanemal on oma tõde“ ning millisel tasemel hävitava kognitiivse dissonantsini (tunnetusliku ebakõlani) see ühe lapse psüühikas viib.


Oletame, et vanemad ei jõua kokkuleppele lapse hooldusõiguse küsimuses ning üks vanem soovib viibida lapsega või kasvatada last rohkem, kui ta mingil ajahetkel kujunenud olukorra tõttu võimaldatakse. Kui kokkulepet ei saavutata - ja enamasti on emotsioone palju - pöördub vanem abi saamiseks riigi poole ning käivitub eelkirjeldatud mehhanism: algavad püüdlused vanemate maailmavaadete „ühisosa leidmiseks“ ning „kuldse kesktee“ rajamiseks.


Siinkohal tekib aga väga huvitav moraalne alusküsimus. Perekonna juurest lahkumine tuleneb sageli tüdimusest, stressist, vaheldusvajadusest, isiklikust rahulolematusest, õnnetunde puudumisest, sõltuvushäiretest, sõbrannade õhutusest või mõnest muust vormist, mis puudutab vanema isiklikku „õnnetunnet“. Sellise põhjusega lahkumise järel ei ole teisele vanemal tegelikult sageli midagi sisuliselt ette heita. Traagiline ongi olukord, kus enamiku ajast last kasvatav vanem näibki hakkama saavat - ning tema lapsele „peale surutud elutõed“ (näiteks olla aus, mitte valetada, võtta vastutus, austada perekonna ideaali jne) ei olegi otseselt valed.


Sellises olukorras on lapsevanemal - nii emal kui ka isal (paraku aina sagedamini just emal) -  kaks põhimõttelist valikut:

1) tunnistada enda vigu, inimlikku nõrkust, naiivsust mõnel eluperioodil, loobumist ideaalist ja ebaõnnestumist isiklikul tasandil; vabandada, andeks paluda ning ilma õigustamiseta pöörduda täieliku ausameelsusega teise vanema poole, paludes  ja pakkudes inimlikkust;
või
2) kreeka tragöödiate ja iga religioonist tuntud türanni kombel kinnistada enda tehtud valik kui paratamatu ning „õige“, isegi siis, kui selle hind on lapse psüühiline tasakaal ja panuseid topeldada.

Totaalne avatus ja ausameelsus (variant nr 1) saab harva tõrjutud. Ometi seda teed nad ei vali.

Demoniseerimise narratiiv kui lastest loobumise leping

Kohtu poole pöördudes tajub vanem, et tema jaoks parima lahenduse alg-eelduseks on vastaspoole demoniseerimine äärmusteni. Kui ta leiab advokaadid, kellel puuduvad mistahes moraalinormid ja kes soosivad “põletatud maa taktikat”, on äärmiselt suur oht, et inimene astub sammu, millega kirjutab ennast lõplikult oma laste elust välja — vabatahtlikult ja rahaahnete või intriige otsivate kaaslaste ning “abi” pakkujate õhutusel.


Advokaatide poolt luuakse naiivne müüt, et lapsi on võimalik “ära tuua”, “tagasi saada”, “neile õige kodu anda”, “teise vanema käest ära päästa”, “õigele teele aidata” jne. Kui kohtusse pöördub näiteks ema, võtab vastav advokaat lahti valmis kirjutatud narratiivi, kus demoniseeritud lapse isa on vägivaldne kõigis kategooriates (majanduslikult, seksuaalselt, vaimselt, füüsiliselt, religioosselt, psühholoogiliselt, sotsiaalselt, poliitiliselt, ideoloogiliselt, bioloogiliselt jne — seda loetelu võib laiendada kõigisse olemasolevatesse ja tuletatavatesse diskursustesse).


Nendes narratiivides on laste isa näol tegemist “deemoniga” - toksilise nartsissistiga, kes on olnud vägivaldne “kogu aeg”, mitte lihtsalt mingist hetkest alates. Kontekstist välja rebitud sõnum “sa kahetsed seda” saab tapmisähvarduseks ja märgiks maniaalsusest probleemidest ning antisotsiaalsest isiksushäirest; pilt lastega pesemisest muutub pedofiilia süüdistuseks ja “tõendiks” tõenäolisesrt seksuaalsest vägivallast; vahekorras olemise “hilisem kahetsemine” naise poolt muutub suhtesiseseks vägistamiseks, enamasti korduvaks ja ajas paisuvaks.


Tegelikkuses on see aga sageli paradoksaalselt totaalne loobumine, mille mehhanismid on sügavalt ja selgelt religioossetes narratiivides kirjeldatud. Valmis kirjeldatud narratiiv peab olema võimas, see peab olema “tugev” kohtu ja teiste osapoolte jaoks -  maksimaalselt teist vanemat hävitav.


Säärases olukorras rakendub huvitav psühholoogiline mehhanika, mida sageli näeme lastes, kes skisofreenia all kannatavate vanemate mõjutusel hakkavad süüdistama lasteaiaõpetajaid kuritegudes, mida pole kunagi aset leidnud. Patoloogiline lapsevanem hakkab näiteks küsima lapselt, kas õpetaja on teda löönud, kiusanud, katsunud jne. Laps eitab seda, kuid vanem kirjeldab “ohte” värvikalt ja intensiivselt, rääkides jubedaid lugusid, mida kasvataja teha võib või mida “teised kasvatajad teistele lastele teinud on”. Laps ei loobu suhtest skisofreenilise vanemaga ja kuulab teda; sageli näeb unes asju, mida vanem kirjeldas tulenevalt oma patoloogiast. Kui last hiljem küsitletakse, segunevad tõde ja unenäod ning sageli ütleb ka objektiivne kolmas pool: “midagi ju pidi olema, ega laps ise selliseid asju välja ei mõtle.”


Sama rakendub advokaadi ja “ohvristatud” laste ema suhtes. Kuuldes pikki ja värvikaid narratiive sellest, kui vägivaldsed mehed sageli suhtes on, kui maskeeritud saab olla psühholoogiline vägivald, kuidas vaest ema on aastaid alla surutud ja ära kasutatud, “meenuvadki” täiendavad narratiivi osad, täidetakse lüngad ja toimib indentne mehhaanika. Lihtsalt õpetaja rollis on teine lapsevanem (sageli isa), advokaadi patoloogia on rahaahnus ja ema on nagu väike laps, kes antud olukorras vooluga kaasa läheb.


Avaldus kohtusse on tegelikult täpselt sama leping, mida pakkus Mephistopheles Faustile - kirjuta alla ja sa “võidad”, aru saamata, et iga võit olukorras, kus teist osapoolt rünnatakse valetega, on see sisuline loobumine lastest. See on moment inimeses, kus Kain tapab Abeli; kus Kurjus võidab Hea; kus moraalseid absoluute sisaldav usk asendatakse mugava, õõnsa ja voogava spirituaalsusega lõplikult.

50:50 kui ideoloogilise konflikti võimendumise tipp

Oletuslikult võib korraks ajas ette rutata. Olen sellest vestelnud mitme kohtunikuga mitmel kohtu tasandil ning tegelikult nad nõustuvad, kuigi avalikult sellest ei räägi või räägivad väga vähe. Oletame teoreetilist “võitu”: näiteks aastaid kestva lahingu tulemusena saavutatakse “ideaalne lahend” - 50:50. Nii juhtub ka siis, kui üks lapsevanem (näiteks ema) kasutab selle saavutamiseks täielikult väljamõeldud, mitte ainult liialdatud, vaid advokaatide kaasabil kokku valetatud narratiivi laste isa demoniseerimiseks.


Mõtteharjutusena saab lihtsalt analüüsida, milles see “võit” täpsemalt seisneb. Laps on olukorras, kus ta oma isiksuse kujunemise kõige kriitilisemas eas on ajaliselt võrdselt avatud kahele totaalselt erinevale ideoloogiale: lapsevanemale, kes saavutas “võidu” läbi valetamise, mustamise ja moraalse taganemise, ning lapsevanemale, kes jäi ausaks.


Müüt “kuldse kesktee võimalikkusest” ning sellest, et “mõlemal on õigus”, kukub sageli kokku väga lihtsates küsimustes. Näiteks oletame, et laps on käinud kohtus ütlusi andmas ning kuulnud, kuidas ema väidab, et isa peksis teda. Oletame, et isa ei ole ema mitte kunagi löönud. (Siinkohal ei kasuta ma pedofiilia näidet, sest sellise patoloogilisusega välja tulemiseks peab laste ema langema väga madalale. Selliseid näiteid on õnneks vähem, kuigi nad on olemas, kui leidub advokaate, kelle moraalinormid soosivad teadlikku valetamist.)


Küsimus peksimisest on binaarne. Seal ei saa jääda “aia peale kõikuma”. Kas peksis või ei peksnud. Ja see küsimus on palju tõsisem, kui arvatakse. Selle küsimuse kontseptsioonis on sisuliselt olemas kõik, mis mõjutab lapse maailmataju ning valmistab ta ette tulevikus elus hakkama saamiseks.


Kui isa tegelikult ema ei peksnud, muutub ema mistahes vale läbi saavutatud “võit” vältimatult lõppastmes kaotuseks. Oletame, et saavutatakse 50:50 kokkulepe. Isa jääb surmatunnini kindlaks, et ta seda ei teinud ja tõde on tema poolel. Ema aga seisab võimatu moraalse paradoksi ees. Kui laps peaks toimunu kohta täpsemalt küsima - ja lapsed küsivad, alati, varem või hiljem - on tal täpselt kaks võimalikku vastust (ja enamik emasid ei loobu vastamisest, sest kardavad teise lapsevanema tõe “võitu lapse peas”):

a) “jah, isa peksis" -  ja seega valetatakse ka lapsele, täpselt samamoodi nagu valetati kohtule;

b) “ei, isa ei peksnud” -  ehk valetasin kohtule, et saavutada lahend, mis võimaldaks sinuga rohkem koos olla.


Pole raske ette kujutada, millisesse olukorda laps on siis asetatud. Üks lapsevanem normaliseerib valetamist, teine mitte. On kaks fundamentaalselt erinevat elufilosoofiat. 


Kui mõelda, mis annaks lapse psüühika purustamisele kognitiivse dissonantsi mõttes maksimaalse efekti, siis on selleks lapse avamine võrdselt mõlemale lähenemisele ja seda paljudes sarrnastes küsimustes. Just seda teebki 50:50.


Kui ühel lapsevanemal on olemas moraalsed absoluudid ja teisel mitte, siis laps teeb mingil hetkel paratamatult valiku. Sellises olukorras ei eksisteeri eituse eitust, Žižekilikku korraga elava ja surnu kooseksisteerimist zombi näol, ega “jah, palun” vastust küsimusele “kas teed või kohvi?” Moraalne dialektika ei toimi. On suur hulk küsimusi, kus tõde ei ole jagatav osadeks.


Teise lapsevanema (näiteks isa) vaates on olukord sarnane. Laps küsib: “Peksid ema?” Isa vastab ausalt: “Ei, mitte kunagi.” Laps küsib: “Kas ema siis valetab mulle, et sa peksid?” Siin tuleb hetkeks peatuda. Selles hetkes saavad kokku kogu EL-i kultiveeritud progressiivsus, “kuldse kesktee normaliseerimise narratiiv” ja loomusseadused. Kui isa ei ole ema kunagi löönud (või näiteks laste suhtes seksuaalset vägivalda toime pannud, milleks teda on süüdistatud), on tal valik: kas valetada ennast halvemaks kui ta on, et hoida ülal irratsionaalset ja jätkusuutmatut “kuldse kesktee” müüti, või rääkida tõtt. Kui ta räägib tõtt, siis on ta tegelikult vaba - süsteemi sees, mis kohati vaid markeerib vabadust, seda tegelikult moonutades ja osaliselt tühistada püüdes. Sel hetkel on isa poolel loomuseaduste jõud ning tema süüdistamine “ema halvustamises” on vääritu katse õigustada valetamist. Vanem, kes ei valeta, on sisemiselt võitnud ning on vaid aja küsimus, millal lapsed tema juurde jõuavad.


Säärastes 50:50 olukordades kahe põhimõtteliselt vastuolulise elufilosoofia ideoloogiline kokkupõrge jätkub ning tagajärjeks on lapse paratamatu langemine kuristikku. See, mis näib esialgu “kuldse lahendusena”, on tegelikult sisulise moraalsete väärtushierhiate vahel valimise probleemi edasilükkamine. Seetõttu ongi valetamise normaliseerimine kohtupraktikas manipulatiivsete ja puhtalt isiklikust kasuahnusest lähtuvate advokaatide toel kuritegu lõppastmes just laste vastu. Võitu sel teel niikuinii ei tule. Küll aga kaotab valetav lapsevanem nii võimaluse olla autoriteet kui lõppastmes ka lapse(d).

Katse Kaini humaniseerimiseks

Religioosses võtmes on antud lugu kirjeldatud ideaalselt Piiblis, paraku aetakse vahel lihtsalt rollijaotus sassi. Põhjus on lihtne: sageli ei suudeta mõista, kui raskes olukorras oli Kain (nagu on raskes olukorras alati inimene, kes kohtuprotsessis valetab). Kaini sisemist kriisi kirjeldab hästi Byron oma poeemis „Cain – Müsteerium“, kus aga näeme, et autor pidi Kaini inimlikustamiseks ning vastutuse suunamiseks esistentsiaalsele traagikale, mitte indiviidile endale, eemaldama narratiivist Jumala hääle. Ainuüksi selline kirjanduslik lüke näitab selgesti, kui tõsiselt tuleb sekkuda aegadeülesesse narratiivi selleks, et püüda kergendada kangelaste ja antikangelaste vastutuse koormat isiklikul tasandil.


Mis juhtub Kainiga, on tegelikult lihtne. Jumal annab talle väga selge võimaluse ja hoiatuse: „Kasuta oma potentsiaali, anna endast parim. Ma tean, et sul on kalduvus valida lihtsam tee - ära tee seda.“ Just sellises olukorras on sageli lapsevanem hooldusõigusvaidlustes, kui talle pakutakse võimalust valetada.


Mis juhtub, kui ta seda teeb? Ta tapab lapse jaoks ausameelsuse ideaali ja tühistab võimaluse, et last kasvatatakse tulevikus samade väärtuste järgi ausaks jäänud lapsevaneamga. Nii nagu Kain tappis Abeli, tapab vanem iseenda kui võimaliku teed näitava ühenduse lapse ja ideaali vahel. Ta loobub sisulisest lapse kasvatamisest (ka siis, kui peaks saama võimaluse olla lapsega füüsiliselt koos), ning kui teisel vanemal on säilinud ideaal, annab ta selle vabatahtlikult üle teisele osapoolele. Kirjutades alla Mefisto koostatud lepingule valesüüdistuste näol kohtule, annab ta sisuliselt allkirja lastest loobumisele. Ta on enda jaoks ideaali tapnud - ning loomulikult võidab varem või hiljem see ideaal, mis on kooskõlas aegadeülese elu loogikaga, näiteks absoluut mitte valetamise osas.


Kõige huvitavam viis, kuidas arhetüüpne narratiiv väärastunud kujul ilmneb, on äraspidine rollivahetus. Nii nagu Byroni Kain tunneb ka pere juurest lahkunud ema sageli vajadust enda eksistentsiaalset tragöödiat õigustada. Jumala hääl asendub -  nii nagu Byron seda hästi kirjeldab -  Luciferi pakutud õigustustega: „Vaata, mis sinuga on tehtud! Vaata, milleni ta sind viis! Kui suurt ebaõiglust üks vaene surelik kannatab!“ Nagu öeldud, pidi Byron Kaini humaniseerimiseks eemaldama Jumala hääle - ja just seda teevad ka emad, kellele pakutakse võimalust „isa surnuks valetada“, demoniseerida ja tühistada teine vanem teadlike valesüüdistustega. See on moment, mil Kainil on vaja Luciferi abi, et Abeli mõrv näiks loogilise tagajärjena. See on pilgu suunamine mitte enda vigadele, vaid välise süüdlase otsimine, saamata aru, et Abeli tapmise kaudu minnakse ideaali enda vastu. Ja kes on inimene minnes Jumala vastu?

Teine Moosese raamat ja tegelikud rollid

Väärastumine seisneb arhetüüpselt loogika laenamises Teisest Moosese raamatust - nimelt projitseeritakse olukord ümber. Ema (kui enamasti pere juurest lahkunu) tõstab ennast kannataja rolli, nähes end türanni käest lapsi päästva Moosesena. Isa on siis  tema loos Vaarao: vastik ja valelik, hoiab „minu inimesi kinni“, ei lase neil minna. Isegi Jumala poolt saadetud „kümme nuhtlust“ ei paranda tema meelt; ta valetab alati ja „Jumal on ta südame kõvaks teinud“.

„Mina viin oma inimesed tõotatud maale, uude koju. Mina olen päästja, mina olen Mooses.“ Ja seda narratiivi kordab ema nii avalikult kui endamisi - sageli teiste kasuahnuse või intriigijanu tõttu sellesse seisu suunatuna. See on allakäigu viimane aste, mil Kain tõrjub Jumala sõna. Sageli taganetakse siis ka usust. Varem kristlike väärtuste järgi elanud naine võib öelda täiesti otseselt: „Jeesus Kristus võib p* minna.“** Nii õigustatakse Kainilikku kannataja rolli.

Mis oli Kaini sõnum enne Abeli tapmist kõige lihtsamas keeles? „Mitte mina ei ole süüdi, vaid kogu see korraldus minu ümber on ebaõiglane - ja ma võin kasutada mis iganes vahendeid, et see purustada.“ Sama Jumalast eemaldumist ja Jumala teenimise mittevajalikkust eksistentsiaalse ängi keskel rõhutas ka Byrioni Kain.

Nõrkus sellise loogika juures seisneb aga ühes fundamentaalses faktis: Mooses sai ja pidi tuginema üksnes Jumala käskudele, nii sõnas kui teos. Kohtule valetav inimene alustab narratiivi Moosesena, kuid lõpetab Kainina - ja kaotab. Et mitte sellepärast, et valedega oleks võimatu kohtus võita, vaid seetõttu, et fundamentaalselt valelik inimene teeb väga palju vigu ning teatud tasemelt alates ei ole võimalik neid andestada.


Abeli kui ideaali tapmisele teise vanema tühistamise katse näol eelneb alati Abeli tapmine iseenda sees: loobumine põhimõtetest, moraalsete absoluutide hävitamine ning tõe muutmine relatiivseks:  „Kui olukord seda nõuab, tulebki öelda, et isa oli peksja, pedofiil või vägistaja.“ Olud määravad tõe, mitte toimunud faktid ja südametunnistus -  täpselt nii kõlab Kainilik anti-teoloogia.

See, mida näeme juba Piibli alguses: surelik läheb vastamisi ideaaliga -  ja loomulikult kaotab. Paradoksaalselt just „ebaõiglust kiruv“ ema, kes kohtus kaotab, saab täpselt selle, mida ta taotles: õigluse loomuseaduste tasandil. Säärase sisemise vaikse nartsissismi äärmuseks võibki pidada olukorda, kus valelik lapsevanem teeb katse Jumalat tühistada, öeldes näiteks: „Ma arvan, et teda pole olemas.“ Jumala vastus on sümmeetriline: „Mind ei huvita, mida sina arvad.“ 

Kõige raskem on näha tühistada püütud vaenlast ideaali kandjana. On peaaegu võimatu tunnistada, et inimene, keda prooviti hävitada – jätta ilma väärikusest ja tulevikust –, elab, kasvatab last ja säilitab ideaali, sest tema poolel oli joondumine absoluudiga. Säärast nähtust ei saa tühistada ükski kohtuotsus, ühegi advokaadi kavalus ega ükski surelik narratiiv, mida üritatakse äärmuslike vahenditega reaalsuseks mängida. Advokaadid, kes tulenevalt kombinatsioonist vähesest psühholoogilisest haritusest ja suurest rahaahnusest “aitavad” näiteks laste emal minna laste isa valede läbi tühistama, ei tee emale mitte üksnes karuteenet, jättes ta lõppastmes lastest ilma, vaid lisaks saadavad ema ja tihti ka lapsed täielikku mentaalse killustumiseni. Kujundlikult on võimatu lapses säilitada või taasluua ühendust absoluutsete väärtustega ilma isa rollita vahendajana. Demoniseerides ja tühistada püüdes bioloogilist isa, peab olema väga kindel, et tema asemele astuv mees kannab välja rolli ideaali vahendajana lastele. Enamasti aga säärast meest polegi ning advokaatide ja endas ideaali tapnud ema jaoks “halvemal” juhul (juriidilises plaanis) säilitab antud rolli bioloogiline isa, mistõttu kaobki ema positsioon vanemana.

Kusjuures antud narratiivse kosmoloogia ülemuslikkus ühtib otseselt paljude filosoofiliste lähenemistega, sealhulgas humanismiga – ja eriti just ratsionaalse moraalsusega, mis selle tegelikult võimalikuks muudab. Valetav ema ning valesid taastootvad ja võimendavad advokaadid ei ole mitte üksnes moraalsete loomuseaduste vastaspoolel, vaid lisaks sülitavad nad ka elufilosoofiliselt tervele humanistlikule lähenemisele. Religioossete narratiivide ülemuslikkus (kui sama elu loogika ja jätkusuutlikkuse rangem, moraaliline alus võrreldes “sekulaarse” humanismiga, mille sekulaarsus seisneb sageli vaid vaaatepunktis) ei ole – kuigi vahel püütakse seda nii väita – mitte mingis vastuolus ka näiteks Kant’i kategooriliste imperatiividega; vastupidi, Kant’i kategoorilisi imperatiive saab väga otseselt näha Moosese kaudu vahendatud käskude vastena humanistlikus raamistikus.

Ainus, mis näiliselt veel õigustaks säärast lähenemist, on luciferliku intellektiga (mida Milton Kadunud paradiisis kirjeldas) vastaspoole ja kogu õigusemõistmise süsteemi üle kavaldamise katse – seletusega iseendale, et “kuskil sisimas on mul ju head kavatsused ja selle nimel võibki nii palju kokku valetada.” Just sellepärast valitsebki säärastes vanemates moraalne tühjus ja mistahes universaalselt rakendatavate absoluutide puudumine. Enamasti langevad nad kuidagigi enda väärastunud sisemaailma ühtlustamiseks väliskeskkonnaga voogavasse spirituaalsusesse, kultiveerides läänelikke, sisuliste piiranguteta versioone idamaistest filosoofiatest. Säärase põhimõteteta ja moraalsete piiranguteta maailmavaate “preestrid” on enamasti vanaldased spirituaalsed sugar-daddy tüüpi religioosselt mediteerivad tegelased, kes suudavad piisava intellektuaalsuse rakendamisega õigustada oma mistahes tegusid või transaktsionaalseid suhteid. Omapäraselt väärastunud on ka nende tegutsemise loogika: voogavas ja mitmekeskse spirituaalsuses, kus on palju võimalusi energeetilisteks ja universumiga seotud tõlgendusteks, erinevateks vaatenurkadeks läbi paljude jumalate, looduse ja hingelisuse (kuigi kõik on lõppastmes üks), leiavad nad alati üles lähenemise, mis ei välista nende patoloogiasse kaldunud hälbelisust, vaid vastupidi - justkui kiidab selle heaks.

Seejärel käituvadki nad suvalisel viisil ning annavad sellele hiljem “spirituaalse intellektuaalsuse” kaudu naiivsemale kuulajale loogilisena mõjuva seletuse – justkui nende teod oleks olnud ette määratud või nende tegude kokkulangevus reeglitega, mida nad end väidavad järgivat, täielik ning puhas (lhtne elu - moraalselt mugav ja samas äraspidiselt loogiline). Tegelikkuses on aga normid valitud pärast käitumist, sest paljude lääne müstikute “ümber kirjutatud” idamaised filosoofiad muutuvadki normatiivses mõttes kõikelubavateks, asudes tegelikult vastaspoolel nii humanismist, selle moraalseks aluseks olevast religioonist kui ka kõige lihtsamast jätkusuutlikust inimlikkusest.

Nii juhtubki, et lapsevanem, kes jääb ausaks, võidab nii või teisiti, ja sarnaselt Moosesele saab ta lõpuks õiguse ja vastutuse laste kasvatamiseks. See pole kättemaks ega põgenemine kuskile eufoorilisse õndsusesse. See on vabadus valida, millist ideaali teenida. Tõeline vabadus ei ole kellegi „käest ära toomine“, vaid ustavus sellele, mida ei saa tappa. Laialdaselt levinud Piibli tsitaati „Lase mu rahvas minna“ kasutatakse tänapäeval liigagi sageli kitsalt kui loosungit türannia alt vabanemiseks - ilma selle teise pooleta, mis pole pelgalt tasakaalustav osa, vaid sõnumi tuum: „…, et nad saaksid mind teenida kõrbes.“ Seetõttu peavad ka ideaalidele kindlaks jäänud lapsevanemad mõistma, miks nad tegelikult võitsid - või õigemini, kes võitis. Nad ei tohi võtta selle eest au endale, vaid tunnetama, et laste kasvatamise vastutus on jätkuv ohver, mitte auringide tegemine pärast võistlust.

Kaini kannatused

Vanemad, kes on otsustanud valetamise kaudu katsetada ideaali tühistamist, lõpetavad alati Kainina. “Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda,” tunnistas Kain, ja see karistus seisneb valetamise läbi ideaali tühistamise katses ebaõnnestunud vanema üksilduses ja pidetuses pärast mistahes lahendit. Isegi kui oletada, et ta “võidab” 90% proksimatsiooni lapsega koosolemise võtmes ja ausaks jäänud lapsevanemale jääb 10%, on ta kaotanud sisulise õiguse olla lapsevanem isegi siis, kui formaaljuriidiliselt on see alles. Just seda kinnitas eravestluses ka üks kogenud kohtunik, kes on näinud antud küsimuse välispidise lahendamise sisulist võimatust nii, et laps vaimselt terveks jääks.

Ükskõik, mida laps tulevikus teeb, säilib tal võimalus näiteks emale (kui ema on valetanud) valetada. Kogu lapse ja vanema suhe on oma fundamentaalselt olemuselt teater – elu on muutunud machiavellilikuks üksteise üle kavaldamise lavastuseks. Kõigil on maskid, maskide all on uued maskid; iga käigu jaoks leidub õigustus ja põhjendus. Suhted on transaktsionaalsed ja lähtuvad isiklikust kasust, moraalseid absoluute ei ole ja käitumusliku eeskuju võimalikkus on tühistatud. Näiteks võib ema küsida lapselt: “Kas sa võtsid kokaiini?” ja lapse mistahes vastus on alati “õige”. Laps teab: mida iganes ta valetaks, puudub emal tema üle mistahes moraalne jõupositsioon. Ta võib teha ükskõik mida, ükskõik kellega, ükskõik millal ja ükskõik kui kaua. Kui ema midagi ütleb, on vastus lihtne: “Aga sina valetasid, et isa peksis sind” (või ekstreemsemal juhul: “Aga sina valetasid, et isa on pedofiil”). Mis on sellisel hetkel võimalik vanemal öelda? Mitte midagi. Loomulikult ta oponeerib, kuid see kõik on vaid osa teatraalsest poosist, sest tema sõnade tagant on kadunud sisemine jõud - need on tühised ja jäävad kurku kinni. nagu tuhk - laps saab sellest kohe aru sõltumata vanusest. Kogu lapse kasvatamise loogika on siis koos kuristikku langemine, mille põhi puudub. Valetamist õigustavad uued valed, reaalsuse struktuur on väärastunud, elatakse mullis ning ees ootab kokkupõrge tegelikkusega.

Müüt tingimusteta armastuse kasulikkusest

Inimese maskuliinse ja feminiinse rolli nägemisel kaldutakse vahel rääkima vanema „tingimusteta armastusest“ lapse vastu. Tihti räägivadki pere lõhkunud emad sellest, kuidas nende ülimaks missiooniks on süstida lastesse võimalikult palju „emaarmastust“, lapsi tingimusteta armastada — anda neile oma südamest „kõik“. Paraku on seegi sageli mask ja enesepettus, varjamaks kõrget, laiusa ülevoolavat empaatiat, milles puuduvad standardid ja korrigeerivad piirid. Säärane äärmiselt feminiinne, tingimusteta emotsionaalne pehmus on evolutsiooniliselt omane eeskätt naistele (ja tänapäeva ühiskonnas paraku ka naiselikele, ülemäära leplikutele meestele), ning see on arengupsühholoogia kohaselt põhjendatud vaid esimese 18–24 elukuu jooksul.

Pärast seda perioodi kaob tingimusteta armastuse kasulik mõju: see muutub kasvatuslikult kahjulikuks ning selle hävitav traagika suureneb võrdeliselt lapse vanusega. Kui piirid, normid ja korrigeerivad väärtusstandardid asendatakse lõputu emotsionaalse järeleandlikkusega, ei juhi see last küpsuse, vastutuse ega eneseväärikuse poole, vaid kasvatab temas nõrkuse, ebakindluse ja sisemise struktuurituseni ulatuva kõigelubatavuse.

Saab öelda, et lapse vastutustundlikuks inimeseks kasvatamisel polegi ilmselt midagi ohtlikumat ja kindlamini last kaootilisele allakäigule juhtivat kui lubadus „armastada teda tingimusteta, sellisena nagu ta on, ükskõik, mida ta teeb või kuidas käitub“. On vanemaid, kes seda on praktiseerinud ning siis olnud šokeeritud, kui laps mingil hetkel narkokuritegude pärast vangi pannakse, alaealisena rasedaks jääb või toob koju endast veerandsada aastat vanema sugar-daddy „poiss-sõbra“. Halvemal juhul viib see lisaks kuritegevusele ka enesetapuni või vähemalt selle katseteni. Vanemad, kes nii räägivad - vahel ka isad, valdavalt emad - teevad seda enamasti väga lihtsal põhjusel: nad on tapnud endas ideaali, ning seetõttu puudub neil võimekus ja võimalus lapse üle kohut mõista.


Religiooni tähenduses on Jeesust kui kuningat kujutatud sageli valitsemas kahe käega - kahe põhimõttelise instrumendiga: õiguse ja heldusega. Mis on „õigus“ religioosses tähenduses? Ilmselgelt ideaal, mis mõistab inimese üle kohut, eristab hea kurjast ja kannab moraalset autoriteeti. Heldus on andestus ja armastus. Kui vanem on andnud ära oma autoriteetsuse sellega, et on ise tühistanud oma sisemise ideaali (näiteks valetades kohtus, et teine vanem olevat teda peksnud või teinud midagi veelgi jäledamat), siis puudub tal osa, mis annaks talle kasvatuslikult õiguse lapse üle kohut mõista. Selline vanem muutub kasvatuslikult ühekäeliseks.


Mis siis tavaliselt juhtub? Juhtub see, et allesjäänud käsi – heldus, tingimusteta emotsionaalne leebus (inglise keeles mercy) – võtab kogu kasvatusruumi üle. Ainus, mida ta lapsele anda suudab, on lõputu, piiritu „armastus“, mis ei sisalda tõde ega korda. See on aga kasvatuse seisukohast kahjulik, isegi kuritegelik, sest ilma õigluse korrigeeriva mõõdupuuta ei ole heldus enam armastus, vaid lapse suunamine kõigelubatavuse kuristikku.


Mitte kuskil Piiblis ei leia väidet, et Jumala halastus oleks tingimusteta selles tähenduses, nagu seda tänapäeva psühholoogilistes ja popkultuursetes narratiivides mõistetakse või nagu mõned siirad, kuid äärmiselt naiivsed inimesed seda kuulutada ja piiblisse “sisse lugeda” armastavad. Jumala halastus ja armastus on alati seotud tingimusega: südame pöördumise, patutunnistuse, kuulekuse või mõne muu ohvriga. See põhimõte läbib kogu Pühakirja. Just seda ohvrit ei too inimesed, kes on oma pere lõhkunud ja ideaali endas tapnud.


Kurb tõde on see, et tundepõhiselt armastada on palju lihtsam kui elada moraalsete reeglite järgi. Nii nagu mehele on alati lihtsam mängida ülevoolavalt romantilist Romeot kui kanda vastutust pere kui süsteemi eest nii materiaalselt, sotsiaalselt kui moraalselt. Tingimusteta „armastuse“ ideesse ongi seega sisse kirjutatud omaenda ideaali tapmine – ja see hävitab võimaluse anda lapsele kõige olulisem: kindlalt piiritletud standardid eluks.


Tõeline armastus lapse vastu ei ole meelevaldne ega piirideta. Tõeline lapse armastamine on paratamatult korrigeeriv, nõudlik ja suunav - rõhutan: tingimuslik armastus -, sest ainult selline armastus suudab vormida lapse terviklikuks, vastutavaks ja kõrgemate väärtustega kooskõlas elavaks inimeseks.

Vanemate tingimusteta armastamine kui põlvkondadeülese traagika edasikandmine

Tihti maskeerivad “ühe käega” vanemad, kes on minetanud õigusemõistmise autoriteetsuse laste kasvatamise osas, oma “tingimusteta armastuse andmisega” lapsele tegelikku, varjatud, vahel ka latentset, kuid enamasti selgesti teadvustatud taotlust. Nad tahavad, et laps neid, vaatamata nende lugematutele “väikestele loomupärastele veidrustele”, “tehtud vigadele” ja “inimlikele eksimustele”, ikkagi tingimusteta armastaks. “Ema on lapsele ikkagi alati ema, sest ta on lapse sünnitanud,” on sageli nende (kui tegu on naistega) loogika. “Olen teda üheksa kuud oma südame all kandnud – ma tean, et laps armastab ema alati tingimusteta,” “Ema on lapsele alati jumal.”

See loogika on sügavalt vääras­tunud ning toimib kategooriliselt hävitavalt kahel tasandil. Esiteks vanem vabastab end sisulisest vastutusest, jäädes õigustama oma tegusid ja kui on näiteks valetanud ei alustagi teed, saamaks ausaks inimeseks. Teisest küljest rakendub aga kaalukas mehhanism, mis aitab vältida säärastes vanemates kognitiivset dissonantsi ning see mehhanism on ääratult ohtlik. Nimelt, selleks et psühholoogiliselt õigustada nõudmist, et nende lapsed neid tingimusteta armastaksid, suunavad nad ennast tingimusteta armastama ka oma vanemaid – toetades selle nõudmise samale anatoomilisele faktile, et seemnerakk, mis nende bioloogilise ema sees oleva munaraku viljastas, tuli isa seest.

Loomulikult on see – nii nagu väga paljud, eriti just analüütilise suuna psühholoogid tunnistavad – kõige kindlam, sirgem ja hästi sillutatud tee selleni, et vanemate käitumuslikud probleemid, mille algseid allikaid on raske isegi hinnata, kanduksid üle ka järgnevatele põlvkondadele. “Ema ei olnud ema rollis täiuslik, kuid tegi teatud asju hästi; isa ei võtnud mind kasvatada ja oli oma rollis vildakas – ma armastan neid ikkagi tingimusteta!” kõlab nende mantra. Aga mis on tingimusteta armastamine? See on sisimas oma vanemate selgelt moraalselt hälbeliste ja pahatihti ka patoloogiliste vigade aktsepteerimine normina – inimlikkust hävitava patoloogia normaliseerimine, heakskiitmine ning katse see üle kanda oma lastele. Mitte ükski ema ega isa ei vääri laste tingimusteta armastust “ükskõik, mida ta teeb”. Sageli seisnebki probleem veel täpsemalt selles, et tingimusteta armastust saadakse siis, kui seda taotletakse, lihtsalt parema alternatiivi puudumises (lapsed jäävad liiga kauaks vema autioriteeti uskuma).

Ema ei ole kunagi jumal kui ideaal – säärane loogika toob ideaali inimese sisse ning asetab emale nõudmised, mida ta ei saagi käitumuslikult välja kanda. Küll aga saab ta olla vahendaja lapse ja ideaali vahel, näidates selget suunda. Rasedus ja sünnitamine on suur, tänuväärne ohver ja sageli ka katsumus, kuid mitte kunagi ei anna see õigust nõuda lapselt “tingimusteta armastust ema suhtes sõltumata sellest, mida ema teeb”. Sageli satuvadki säärased vanemad väga suure üllatuse osaliseks, kui nende lapsi tabab vabastav teadmine, et sellisest nõudmisest saab keelduda, kui on olemas parem alternatiiv. Paraku saabub see teadmine lastes sageli väga hilja ning see on otseselt põlvkondadeülese trauma edasikandmise peamiseks põhjuseks, kuigi suur osa inimestest seda ei teadvusta.

Mina ei soovi ega saagi ilmselgelt soovida tingimusteta armastust oma lastelt, sest tajun selget distantsi enda ja ideaali vahel. Kõik, mida isad teha saavad, on hoida enda sees alles ideaal, muuta oma lapsed moraalselt veel tugevamaks, kui nad ise on, ning kasutada just distantsi enda ja ideaali vahel selleks, et näidata suunda ideaali poole. Paradoksaalselt on just selle tingimusteta armastuse taotlusest loobumine ning avatus enda ebatäiuslikkuse tunnistamiseks – võttes samal ajal täielik vastutus selle eest, et olla oma tegudes joondatud ideaaliga – võti austuse ja sisulise armastuse saamiseks lastelt.

Lapsed armastavad vanemat, kes neid õige asja eest karistab, kes mõistab nende üle kohut kõige olulisemates, fundamentaalsetes elu küsimustes, mis nende saatuse määravad, näidates samal ajal ära selget struktuuri, millele säärane kohtumõistmine tugineb. Siis armastab lapsevanem oma last sirgelt, kasvatades temast tugevama inimese, kasutades selleks kujundlikult mõlemat kätt. Sellist rolli võttes ei anna vanem karistamise ja kohtu mõistmise vastutust enda käest ühiskonnale (kuigi tema vanemad võisid seda teha), vaid astub päriselt oma vanema rolli just kõige olulisemas. Loomulikult on sellesse vanemlusse sisse ehitatud pidev ohverdamine, võitlus ja läbiv ebatäiuslikkus, samas tunnetavad lapsed väga kiiresti ka selle sügavat vajalikkust.

Kui vanem ütleb lapsele ausalt välja: “Mulle ei ole oluline, et sa mind tingimusteta armastaksid. Kui sa eksid, siis ma mõistan sinu üle kohut, sest mu käitumuslik eeskuju toetab seda. Mulle on oluline, et sinust kasvab tugev inimene, kes on aus, väärtustab perekonda ja ei peta,” toimub paradoksaalselt just see, mida tingimusteta armastust taotlev vanem kunagi ei saavuta – laps armastab vanemat päriselt.

Asümmeetriline kriitika ja patoloogiliselt vildakas vanemlus

“Ühe käega” vanemad sooviad aga samuti tunda ennast lapsevanemana ja “last kasvatada”. Ka patoloogiasse kaldunud hälbelistes suhetes olevatel ja enda sees ideaali tapnud inimestel siiski ettekujutus, et nad ei saa lapsele kõike lubada ning vaja oleks justkui kasutada enda maskuliinset õigust mõistvat poolt ning kehtestada lapsevanemana reeglid. Säärastes olukordades ilmnebki nende sisemise tunnetusliku ebakõla patoloogia.


Selline vildakas vanemlus tekitab väga huvitava psühholoogilise mehhanismi — nimelt moraalse jõupositsiooni ja kasvatusliku kohtumõistmise tasandi, mida nende käitumuslik eeskuju välja kannab. Nad teavad, et sellest kõrgemale tõustes purustaks laps nende kohtumõistmise totaalselt läbi sümmeetrilise vastuse, sest laps teab nende kohta tõde.


Vaatame seda mehhanismi mõne näite abil. Oletame, et lapse ema on lastele, laste isale, kohtule ja teistele palju kordi valetanud, väites näiteks, et lapse isa on teda peksnud või on lastele seksuaalselt ohtlik. Temast on saanud fundamentaalselt valelik inimene, kelle jaoks puuduvad moraalsed absoluudid - ta on need vabatahtlikult käest andnud. Valetamine on tema jaoks õigustatav, kui olukord seda „nõuab“.


Sellises olukorras puudub tal sisuline võimalus kasvatada lapsest ausat inimest. Ta võib seda küll üritada, kuid kui laps talle või kellelegi teisele valetab, peab ta sellega leppima: tema enda valede koorem on niivõrd suur, sauti ta pole enamasti end sellest taandanud ega alustanud muutuse teed. Vastupidi - enamasti suurendatakse panuseid enese õigustamise kaudu, kaevates auku veel sügavamaks, seega on säärane vanem mitte üksnes eksinud olles valelik, vaid selle õigustamise läbi normaliseerinud enda valeiku identiteedi.


Artikli eelmises osas kirjeldatu põhjal puudub tal moraalses hierhias kõige fundamentaalsemates ja olulisemates küsimustes kaasa rääkimise õigus - kujundlikult pole tal kätt, mis saaks kohut mõista. Siis laskub ta moraalsele tasemele, mis on talle jõukohane, ning muudab näiteks eksistentsiaalse kaaluga probleemiks selle, kui laps ropendab, vaidleb õpetajaga või teeb midagi täiesti lubamatut: oletame, et näitab talle keskmist sõrme. Sellisest asjast saab kohe „hulleim, mida üks inimene teha võib“.


Kibe tõde on siin aga ilmne: tegemist on näilise reeglite kehtestamisega moraalsel tasandil, mille kaal on kategooriliselt tühisem sellest, et lapsest kasvaks aus inimene. Ja vanem ise teab seda.


Tõsistes küsimustes (näiteks siis, kui laps valetab) sümmeetriliselt sekkuda püüdes saaks laps alati öelda: „Vaata ennast, milline sa oled. Vaata, mida sa tegid ja mida sa kokku valetasid. Kõik.“ Sellise vastusega poleks räägitud mitte pool juttu - see olekski kogu jutt. Mistahes vastus on vaid augu sügavamaks kaevamine vanema poolt. Ideaali tappes on vanem loovutanud võimaluse olla kohtumõistjaks kõige olulisematel tasanditel: eeskätt selles, et lapsest saaks aus inimene. Ning väga paljud muud tasandid (olgem ausad; kõik) on seeläbi ebaolulised.


Mis oleks üks mitte kunagi ropendav, kuid valelik inimene võrreldes ausa inimesega, kes vahel ropendab? Õiglane küsimus ja aus vastus: ühiskonnale ohtlik ja igas lähisuhtes traagiliselt ettearvamatu partner, kelle elu hakkavad ilmestama analoogsed patoloogiad. Pealegi - ja lepin ette mistahes kriitikaga - võibki ette tulla olukordi, kus võibki ja tulebki keskmist sõrme näidata, kujundlikult või isegi reaalselt. Näiteks siis, kui tehakse ettepanek müüa enda keha ja väärikust naisena autoliisingu eest; sellises olukorras keskmise sõrme näitamise eest, ma mitte üksnes ei pahandaks oma tütardega, ma lausa tunnustaksin neid.


Vaatame veel ühte näidet. Analoogses olukorras on ka näiteks sugar-daddy’d, kes kultiveerivad transaktsionaalseid suhteid, makstes sugar-babe’i elu kinni reiside, liisingute, kingituste ja üüri näol - saamaks vastu seksi ja seltskonda, soovimata nendega kunagi tegelikult abielluda või traditsioonilist perekonda luua (mis oleks kohati ka vanusevahe tõttu ülimalt keeruline).


Seetõttu on nad kaotanud ka mistahes autoriteetsuse kohut mõista oma laste üle, kes võivad hakata harrastama mistahes tehingupõhisust. Näiteks ei saa nad sekkuda, kui tütar hakkab ennast müüma digitaalse prostituudina mõnel platvormil või kui poeg muutub üüritasu eest mõne vanema daami mänguasjaks, või ostab ise isa krediitkaardiga mõõdutundetult eskortide teenuseid. Traditsioonilise perekonna moraalsel tasandil puudub enam kohtumõistmise õigus ning alles on jäänud  vaid tingimusteta armastus ja leppimine. “Isa, ma teen OnlyFansi.” — “Mis iganes teeb sind õnnelikuks, kallis tütar, ma armastan sind tingimusteta.” See on kasvatuslikus mõttes kuritegu, mis toob kaasa põlvkondade ülese patoloogia: tütar rikub pöördumatult oma elu ega pruugi kunagi suuta luua tähenduslikke ja püsivaid suhteid. Ja kuna tegelikult olulistes moraalsetes küsimustes ei saa nad enam sekkuda - nende enda eeskuju on selle õiguse ära võtnud - siis laskuvad nad moraalses hierarhias allapoole. Sealt alustavad nad asümmeetrilist kohtumõistmist teemadel, mida nende käitumuslik autoriteet veel välja kannab. Näiteks riidlevad nad lapsega (iseenesest õigustatult) selle eest, et ta ei söö avokaadot ja eelistab suhkrurikkaid karastusjooke (vaikides kõigil teemadel, mis tegelikult määravad lapse tulevase elu, identiteedi ja puhtuse). Kusjuures. see ei ole vale kriitika, nagu ei ole vale ka valetava ema kriitika lapse ropendamise suhtes - olukorra naeruväärsus seisneb aga just selles, et antud moraalsel tasandil kõike õigesti tehes ning isa patoloogilist eeskuju järgides lõpetab laps ikkagi traagiliselt.


Mis on üks OnlyFans’i modellist kasvõi pelgalt avokaadodes toituv naine võrreldes vahel magusat söönud, endast lugupidava, traditsioonilist perekonda väärtustava ja väärika naisega? Traagiline hoiatus.

Köögilaud kui altar

Kõige raskemas olukorras on lapsed, kelle puhul yks vamem on säilitanud ideaali ja teine selle enda sees tapnid. Näiteks siis, kui lahku käinud vanem on abiellunud ja moodustanud traditsioonilise pere ning teine vanem langenud transaktsionaalsesse patolöoogiasse, mis on muutunud hälbeliseks. Laps lõhestub, temast areneb välja kognitiivne dissonants, mis on nii võimas, et religiooni võtmes saab seda näha hea ja kurja vahelise võitliusega.


Siis saabubki alati hetk, mil tajutakse, mis on tehtud. Laps on lõhutud ja lõhkujuaks on patoloogiasse takerdunud vanem. Sellises olukorras on üksi köögilaua taga nuttev „sugar daddy“, kes on kultiveerinud transaktsionaalseid suhteid „sugar babe’iga“, millest sündinud hälbelisus on muutunud patoloogiliseks ning selle etendamine lapse ees mõjub parimal juhul hoiatuse, mitte kunagi eeskujuna - enamasti lõhestava katsumusena.


Laps teeb valiku käitumist vaadeldes, ja ajatute ideaalidega kooskõlas käitumine -  näiteks mitte valetamine - võidab alati. Siin tulebki mängu laste kuuluvus ja nende suhestumine võimuga. Valetamine kohtule ei ole traagiline üksnes moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt. Vanem, kes „võitleb lapse omandi nimel“, on astunud väljapoole Jeesuse ajatut vastust. Matteuse 22 loogika kohaselt püüab ta anda Jumalale kuuluva keisrile -  muuta last kohtulahendiks, trofeeks või enda eheteks fotodel. Sellisel juhul on tõde muutunud taktikaks, laps aga - oma sisemise õiglustaju ja elutunnetusega - ei kuulu talle (ega ka mitte riigile, nagu formaaljuriidiliselt vahel arvatakse), vaid liigub alati selle poole, kelle poolel on ideaal, mitte narratiiv.


Lõpuks sööb selline vanem üksi. Pere on mujal. Ja võib-olla on just üksi söömine kõige täpsem kujund mõtlemiseks selle üle, mis on tehtud. Väärtuste hierarhia, mis tipneb enda hedonistlike vajaduste rahuldamisega ja õigustab püüdlust „õnnelikuks saada“, ei võida kunagi väärtuste hierarhiat, mille tipus on vastutus ja ohver laste moraalselt terve tuleviku nimel. Seepärast - paraku -  ei ole ega saagi „kärgperendus“ alati ja tingimusteta olla märgiks inimese psühholoogilisest küpsusest. Sageli on see märk moraalsest ükskõiksusest ning minnalaskmisest just laste ideaali säilitamise  võtmes. Nagu öeldud - mitmed vanemad on sellest aru saanud alles siis, kui nad istuvad üksi köögilaua taga ning püüavad süüa. Siis saavadi nad aru, et on ohverdanud pere ja lapsed iseenda huvides.


Köögilaud ongi teatud mõttes altar kodu keskel - nii nagu altar seisab iga linna keskmes asuva kiriku (mis Euroopas enamasti risti kujuline) südames. Sellepärast ongi köögilaud ja altar aktsiomatoloogiliselt üks ja sama asi ning koos perega laua taga istumine, mängimine, rääkimine ja söömine ei ole kunagi lihtsalt tavapärane ajaviide, vaid midagi enamat. Ka selle kõige vaimusilmas ette kujutamine lahkunud vanema poolt - kaugelt sisemises tühjuses köögiaknasse piiludes või vaimusilmas sellele mõeldes - ei ole kunagi üksnes nostalgiline nukrus, vaid see kõik on metafüüsiline narratiiv, kus igal ühel on kanda oma roll. Mitmed pere juurest lahkunud ei suuda seetõttu süüa üksi rahus tundmata sama, mida tundis Kain, kelle karistuseks oli: „Sa pead olema maapeal kodutu ja põgeneja.“ See tähendab tegelikult kõige lihtsamas mõttes pidetust ja raskuskeskme puudumist - milleks on köögilaua taga koos perega olemine. Seda ei asenda miski - ei eskapism ega „totaalne puhas armastus“, mida kirjeldas Kundera Olemise talumatus kerguses. Seda ei asendagi mitte miski. Ka kõige kesisem toit ja muhklikud, väsinud ning vahel torisevad lapsed, kes ühiselt laua taha istudes ikka natuke rõõmsamaks muutuvad - oma kodus koos -  on väärtus, mille nimel tasub ohverdada praktiliselt kõik muu.

Jumala kujuline auk südames

Kaini kannatusi nähakse sageli omamoodi pääsemisena - Jumal ei tapnudki teda ära. Ometi oli Kainil õigus, kui ta rääkis oma kannatuste väljakannatamatust mõõtmest (“Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda.”). Elada teadmisega, et inimene on käitumuslikult, oma enesekesksete motiivide ja lühiajalise kasu nimel, oma lastelt ära võtnud võimaluse elada väärtustepõhist elu, on raske ja eksisteisügav valu. See valu seisneb eeskätt hingelises tühjuses - kaoselaadses kombinatsioonis pidetusest, tähendusestusest ja isolatsioonist.

Kuigi Yalom ei seadnud oma eksistentsiaalseid hirme hierarhilisse pingereasse, on nende jada minu jaoks olnud alati loogiliselt progresseeruv (leebeimast raskemani): hirm surma ees, hirm vabaduse ehk valikute paljususe ees, hirm tähendusetuse ees ning kõige lõpus hirm isolatsiooni ja üksinduse ees. Yalomi mõttes on need neli küll eraldiseisvad kategooriad, kuid nende omavaheline mõju võib praktikas moodustada süveneva tasandite rea - hierarhia, kus iga järgnev sisaldab eelnevaid -  ning just sellises võtmes olen neid ise alati käsitlenud.

Usun ajas järjest rohkem, et Freudi eksis oma käsitluses inimest liikuma panevatest jõududest - oli liiga reduktiivne, tuues kesksele kohale sugutungi ja surmahirmu, nähes seksuaalsust inimpsüühika primaarse energiaallikana. Inimene suudab elada seksita isegi siis, kui on oma allakäiguteljel kogenud äärmuslikuna mõjuvate naudingute intensiivsust ja avastanud, et “ei oleks suutnud ette kujutadagi, kui hea seks võib olla.” Hingeline tühjus ei teki mitte kehalise naudingu puudumisest, vaid millestki kategooriliselt sügavamast kui füüsiliste ihade rahuldamaine.

See, milleta inimene tegelikult elada ei suuda, on eksistentsiaalne raamistik: vabaduse koorem, tähenduse kadumine ja lõppastmes sideme katkemine nende inimestega, kes on talle kõige olulisemad. Pole juhus, et Dante Jumaliku komöödia põrgus on madalaimale tasandile langenud patustajad jäässe külmutatud - eraldatud täielikult enda kõledasse ja räpasesse sisemisse ruumi. Psühholoogia ja meditsiini seisukohalt on inimese elamine isolatsioonis sisuliselt võimatu: surma ei põhjusta mitte “üksinduse haigus”, kuid isolatsioon vajutab immuunsüsteemi nii kokku, et kõik muud haigused saavad inimesele ligipääsu. Seetõttu pole ka surm sugugi kõige hullem perspektiiv. Palju raskem on elu, mis eelneb surmale, kui see on eksistentsiaalselt tühi, tähenduseta ja katkestatud. Sellist elu võib sisuliselt kirjeldada metafüüsiliselt maapealse põrguna, sõltumata sellest, mis seltskonnas inimene viibib, milliseid riike külastab või kui palju tühiseid tegevusi püüab enda ümber tähistada.

Kui ideaal iseenda sees tappa, tuleb see millegagi asendada - ja siit jõuamegi kõigi valelike vanemate, sugar-daddy’de ja vastutusest põgenevate isade ning emade probleemi tuumani. Kõik võimalikud lahendused, millega tühimikku täita püütakse (reisimine, kingitused, meelelahutus, naudingud, uued tutvused, uued sponsorid, uued harrastused, uued spirituaalsed praktikad -  loetelu on lõputu), ei anna oodatud tulemust.

Sellele järgneb sügav imestus: „Mul oli nii romantiline reis, kõik oli nii ilus, aga tulin tagasi ja ikka nutan - mis toimub?“ „Ma leidsin uue sponsori, meil on nii hea, ta viib mind purjetama, ma teen talle huvitavaid toite, aga mu ärevus läheb hullemaks - mis toimub?“ „Mul on uus partner, ta on täiuslik, ta tahab olla mu lastele isa, aitab mind majanduslikult, me teeme joogat - aga ma ei saa öösel magada - mis toimub?“ Toimuv on tegelikult lihtne. Ideaali tapmise tagajärjel iseenda sees olevat Jumala-kujulist auku ei saa täita millegagi, mis on oma olemuselt killustatud ja voogav. See vajub sellest läbi nagu vesi sõelast. Auk jääb.

Antud nähtus – „Jumala-kujuline auk“ – võib tunduda kauge ja religioosne kujund. Tegelikult on tegu psühholoogiliselt, bioloogiliselt ja evolutsiooniliselt põhjalikult kinnitust leidnud lähenemisega. Iga organism saab ellu jääda ainult siis, kui tema sisemine ülesehitus vastab väliskeskkonna nõudmistele – inimese teadvus ja psüühika struktuur peavad peegeldama maailma miniatuursel tasandil. Kui inimene on enda sees ideaali tapnud, siis tema suurim karistus pole isegi mitte lastest ilma jäämine, vaid midagi veelgi rängemat: eksistentsiaalne kriis, sest ta kaotab võime maailmas toime tulla. Tema „sisekosmos“ ei kajasta elu loogikat ning temas puudub ideaal kui sisemine kohtunik, kes tema tegusid hindaks ja ohjeldaks.

Sellised inimesed muutuvadki traagilisteks saatuse mängukannideks, kes ekslevad suunata aastaid või isegi aastakümneid. Mida nad ka ei teeks, suudavad nad sellele alati põhjenduse leida. Ilma sisemise ideaalita klammerduvad nad kõrgeima võimaliku välise ideaali külge, mida nad suudavad kontseptualiseerida, et sisemist kaost ohjata. Parimal juhul on selleks riik; halvemal juhul sõprade või sõbrannade killustunud elufilosoofiad või voogav, absoluutideta spirituaalsus.

Probleem seisneb selles, et elu ise on süsteemselt teisiti üles ehitatud. Sekulaarse ratsionalismi või pseudo-religioosse jooga-kultuuriga ei saa täita hingelist tühjust. Pole juhus, et isegi Nietzschel oli erakordselt raske veenvalt põhjendada inimese enda loodud väärtuste hierarhia ülimuslikkust religioosse süsteemi ees – eriti seoses vastutuse loogikaga, mille kadumine jumalapildi eemaldamisel vältimatult tekib. Küsimuse tuum on lihtne: kas on võimalik täita hingelist tühimikku ilma kellegi eest vastutust võtmata? Kas on võimalik loobuda sisulisest vastutusest enda kui lapsevanema rollis ja jääda üksnes „laste armastajaks“? Paraku on see võimatu, sest aegadeülese tähenduse kandjateks on just lapsed – eeskätt omaenda lapsed. Mitte ükski teine lahendus ei anna võimalust „täita tühimikku“ (tajuda enda sisemaailma väliskeskkonna adekvaatse kajastusena), sest sisemise ideaali tapmise läbi on vanem tapnud just vastutuse võtmise võimekuse enda kui indiviidi tasandil ning ilma ennast vabatahtlikult vastutama suunamata millegi kõrgema ees ei ole võimalik kogeda ka elu tähenduslikkust. Vastutada vaid enda õnnetunde eest on traagiline loobumine tähenduslikkusest.

Siit ilmnebki loomuseaduste ülimuslikkus mistahes kunstlike lahenduste üle. Lapsevanem, kes jääb kindlaks moraalsetele absoluutidele, võidab lapsed nii või teisiti, isegi kui ta ajutiselt kaotab. See on moraalne, sisuline ja püsiv võit. Ideaalide säilitamise loogika on tähenduslikus plaanis tugevam kui ükskõik milline juriidika. Sellistes inimestes on rahu ja tähenduslikkuse tunne. Ning üha sagedamini kaasneb aususe ja tõe eelistamisega ka võit kohtus – mis on lõppastmes paratamatu, nagu ka see, et tõde võidab laste südamed.

Niisuguste võitude alus on mõistmine, mis on laste armastamine printsiibina. See on alati kokkulepe – nii nagu on tingimuslik kokkulepe ka kümme käsku, mille seast nende protsesside puhul tõuseb eriliselt esile: „Sa ei tohi tunnistada valet oma ligimese vastu.“ Valetamisega tapetakse ideaalid, kaob sisemine vastutus ja koos sellega ka tegeliku, korrigeeriva ning last õigesse suunda suunava armastuse võimalus. Paratamatult kaovad lõpuks ka lapsed ise. Säärastest inimestest on kahju, kuid neil on kanda oma roll elu narratiivses kosmoloogias hulkurite ja põgenejatena selle kõige traagilisemas tähenduses.

Just sellepärast ongi Jumala kujuline auk südames alati lapse kujuga (ehk lapse kujuline auk on Jumala kujuga).