Moraalse identiteedi olemus ja inimese lihtsustumise loogika

Lääne eneseabi-kultuuri ning paljude idamaiste filosoofiate müstifitseeritud derivaatide üheks problemaatilisemaks ja sisuliselt eksitavamaks konstruktsiooniks on inimese veenmine idees, et ta saab oma identiteedi vabalt ja suveräänselt defineerida. Kuna see uskumus mõjutab otseselt ka korporatiivsel tasandil inimeste arusaama enda ja organisatsiooni väärtushierarhiate omavahelisest sobivusest, käsitleme seda teemat käesolevas artiklis rangelt ratsionaalsest ja analüütilisest vaatepunktist.

Identiteet kui käitumise „kujundaja“

Kõige banaalsemalt võib kognitiivset konstruktsiooni inimese identiteedist mõista vastusena küsimusele: Kes ma olen?See on olnud üks eneseabikultuuri keskseid alustalasid juba aastakümneid.

Tegu on konstruktsiooniga, mille kohaselt minu identiteet — see, kuidas ma ennast mõistan ja määratlen — defineerib minu teod ja käitumise, seab sellele piirid ning kujundab seeläbi ka minu elutulemused, mis omakorda tugevdavad ja kinnistavad olemasolevat identiteeti.

See konstruktsioon on veetlev ja kergesti monetiseeritav ühel lihtsal põhjusel: see on osaliselt empiiriliselt tõene. Enamik inimesi, kes on saavutanud oma elus märkimisväärseid muutusi, on omandanud ka teistsuguse enesekäsitluse ning räägivad endast uuel viisil.

Just siin ilmneb aga dilemma, mida on aastatuhandeid analüüsinud filosoofid ja mõtlejad: ontoloogilise ja epistemoloogilise kooskõla probleem.

Kõige brutaalsemalt lihtsustatuna seisneb see küsimuses: milline on tegelik kausaalsus selle nähtuse puhul? Ning veel täpsemalt — mil määral on inimesel üldse võimalik oma identiteeti määratleda pelgalt otsuse kaudu?

Vaatleme seda kausaalahelat järjest, et jõuda selle põhimõttelise alguspunktini.

Kui teod — näiteks regulaarne treenimine, sõltuvust tekitavate ainete vältimine, tööalane lojaalsus või püsivus paarisuhtes — on käsitletavad käitumise kui tagajärjena, siis suur osa tänapäeva eneseabikultuurist seob nende võimalikkuse otseselt inimese identiteediga.

Tegevused on justkui lubatud või keelatud vastavalt sellele, „kes inimene on“.

Selle eelduseid analüüsides jõuame enamasti loogikani, mille kohaselt identiteet — kui tuumveendumuste kogum — on võimalik omaks võtta otsuse kaudu. Teisisõnu: inimene saab otsustada ära, kes ta on, ning seejärel hakata vastavalt käituma.

Siin jõuamegi punktini, kus eneseabi diskursus sisuliselt peatub.

Selliste otsuste aksioloogilised — väärtuspõhised — alustalad on alati olemas, kuid nendega tegelemine on oluliselt keerukam ja sageli ka ebamugavam, kui enamik inimesi on valmis tunnistama. Just seetõttu jääb identiteedi „vaba defineerimise“ idee enamasti pealiskaudseks ning lahendamata.

Kaalukate otsuste fundamentaalne alus – nelja tee rist

Enda identiteeti puudutavad „otsused“ ning kaalukad elulised valikud tõukuvad peaaegu alati kahest omavahel seotud tegurist: hirmust senise elukorralduse negatiivsete tagajärgede ees ning tõmbest millegi helgema ja positiivsema poole. See kehtib ka identiteeti puudutavate otsuste puhul — kui neid üldse otsusteks nimetada.

Just see otsustamise hetk on minu käsitluses olemuslikult ristmikulaadne: mitte veel kristlikus tähenduses, vaid kui alguspunkt, millest on võimalik liikuda neljas erinevas ja sageli omavahel vastuolulises suunas.

Järgnevalt kirjeldan neid nelja põhimõttelist loogikat, millest minu hinnangul tõukub enamiku inimeste kaalukas otsustusprotsess, sealhulgas identiteediga seotud valikud.

1. Utilitaristlik loogika

Utilitaristliku loogika kohaselt hindab inimene pragmaatiliselt, milline valik on talle antud hetkel kõige kasulikum, sageli mänguteoreetilisest vaatepunktist lähtudes. Sõltuvalt inimese võimest ja soovist tulevikku ette mõelda, kattub see osaliselt ka ühiskondliku kasulikkusega.

Selle lähenemise keskseks piiranguks on aga enamasti välised tegurid: moraali allikaks on riik, institutsioonid või muu autoriteet. Inimene oleks sageli valmis reegleid rikkuma, kuid hoidub sellest negatiivsete tagajärgede kartuses. Ta opereerib piirides, mille sees suudab võtta ratsionaalselt põhjendatud riske.

Sellises raamistikus muutuvad suhted valdavalt transaktsionaalseks ning lähtuvad omakasu maksimeerimisest viisil, mis võimaldab jätkusuutlikkust.

2. Nihilistlik loogika

Nihilism tähendab sisuliselt reegli tunnustamist reeglite puudumise kohta.

Anarhistliku loogika kohaselt ei eksisteeri ühtegi objektiivset väärtussüsteemi, millele alluda — välja arvatud allumine nihilismile endale kui viimasele protestivormile.

Selle vaate kohaselt on kõik väärtussüsteemid pelgad konstruktsioonid ning põhimõtteliselt samaväärsed. Kui ükski süsteem ei ole teisest parem, puuduvad ka hierarhiad. Kui hierarhiad puuduvad, jääb alles vaid nende purustaja — inimene ise.

Ent inimene on seejuures sama määramatu ja potentsiaalselt ideosünkraatiline kui Kanti noumenon. Seetõttu langetatakse olulised otsused protesti kaudu väliste normide vastu: nii, nagu inimene ise soovib.

Moraali allikaks on siin teadmine selle puudumisest.

3. Hedonistlik loogika

Hedonistlik loogika taotleb maksimaalselt meeldivat, naudinguterohket ja „harmoonilist“ elu.

Paradoksaalselt järgib seda loogikat suur osa lääne eneseabikultuurist ning ka valdav osa kaasaegsest spirituaalsest diskursusest: jooga- ja mindfulness-praktikad, kohvikuspirituaalsus, neo-taoism, populaarne budism ja hinduism ning üldine „kõik-on-üks“ maailmapilt.

Neid ühendab sageli üks läbimõtlemata eeldus: vaba tahte piiratus või eitamine õigustab keskendumist lühiajalisele subjektiivsele heaolule.

Kui kõik on ontoloogiliselt üks ning puudub lõplik eristus inimese, teiste, armastuse ja jumala vahel, muutuvad ka moraalsed hierarhiad näilisteks. Õige ja vale ei tulene dogmast ega normist, vaid individuaalsest tunnetusest.

Moraali allikaks on subjektiivne kogemus. Absoluudid puuduvad. Kõik sõltub sellest, mis konkreetses olukorras „tundub õige“ ja „mõjub hästi“.

4. Dogmaatiline loogika

Dogmaatiline lähenemine eeldab moraalsete absoluutide olemasolu ning nende integreerimist otsustamise fundamentaalse alusena.

Võrreldes eelnevatega on see lähenemine oluliselt nõudlikum, rangem ja sageli ka vastuolus inimese lühiajalise heaolu ning instrumentaalse ratsionaalsusega.

Erinevalt nihilismist tunnistab see vaade väärtushierarhiate reaalsust. Erinevalt hedonistlikust postmodernismist ei eelda see, et moraalselt õiged otsused teeksid inimese automaatselt õnnelikumaks.

Sageli on olukord vastupidine.

Eksisteerivad moraalsed absoluudid ning lõplik moraali allikas ei ole juriidiline autoriteet, vaid loomuseaduslik või metafüüsiline alus.

Vertikaalne võimuhierarhia ei lõppe utilitaristliku loogika ülempiiriga — tinglikult riigiga —, vaid ulatub selleni, millele ka riik ise allub. Riik on selles raamistikus teatud mõttes fiktsioon, mille legitiimsus sõltub kõrgemast normatiivsest korrast.

Identiteet kui moraali allika funktsioon

Lähtudes eelnevast, näeme, et identiteet — ka siis, kui käsitleda seda otsustamise tulemusena — lähtub inimese sisemisest orientatsioonist ühe nelja põhimõttelise suuna poole.

Teisisõnu: idee, et identiteeti oleks võimalik pelgalt otsuse kaudu vabalt kujundada, on oma olemuselt tehislik ja naiivne.

Esimesel juhul on identiteedi allikaks süsteemne omakasu, teisel juhul absoluutne vabadus normidest, kolmandal juhul naudingud ja subjektiivne heaoluseisund ning neljandal juhul dogmaatiline normatiivne struktuur.

Selliselt identiteeti mõtestades on võimalik jõuda arusaamani „õigest“ ja „valest“, kuid alati vaid ühe konkreetse loogika sees. Üldistamine ilma sisemiste vastuoludeta osutub sisuliselt võimatuks.

Kui taandada utilitaristlik ja hedonistlik lähenemine printsiibina inimese enda poolt konstrueeritud moraalinormidele — olgu indiviidi või riigi tasandil —, jäävad järele sisuliselt kolm põhilist loogikat:

1. moraalseid valikuid ei eksisteeri, sest normid on relatiivsed;

2. inimene loob ise oma moraali seaduste ja reeglite kujul;

3. eksisteerib pärilik ja ajas püsiv eksistentsiaalne tõde, mis määratleb moraali.

Kui vaadelda nüüd kriitiliselt enamikku tänapäevasest eneseabist, taandub see valdavas osas teise kategooriasse. Seda väga pragmaatilistel põhjustel: ainult nii on see inimesele seletatav ning programmilaadselt turumajanduslikult jätkusuutlikult esitletav.

Inimene ise kujutatakse oma moraali allikana.

Nihilism on kaootiline ja ohtlik. Religioon näib türanlik ning subjektiivset õnnetunnet piirav.

Just siin peitub aga probleem, mida enamik lääne eneseabi ning idamaiste hedonistlike „kõik-on-üks“ maailmavaadete viljelejaid ei tunnista — vähemalt mitte avalikult.

Selline lähenemine toimib üksnes suhetes, keskkondades või mikrosotsiaalsetes süsteemides, kus kõik osapooled lähtuvad samast loogikast.

Vaatleme lihtsat näidet: truuduse rikkumine lähisuhtes.

Kui mõlemad partnerid lähtuvad spirituaalsest eeldusest, et lõplikku tõde õige ja vale kohta ei eksisteeri ning et petmine on moraalselt väär vaid siis, kui see on vastuolus inimese „enda tõega“, siis muutub see nähtus paratamatult relatiivseks. Seda ei hinnata enam absoluutsete kategooriate kaudu, vaid situatsioonipõhiselt.

Sama kehtib valetamise kohta.

Kui õige ja vale on määratletud üksnes indiviidi sisemaailma ja tunnetuse kaudu, ei ole võimalik järjekindlalt väita, et valetamine oleks alati moraalselt väär.

Siin jõuamegi põhimõttelise probleemini: ideoloogilise kokkupõrkeni kahe moraaliloogika vahel.

Üks osapool lähtub dogmaatilistest moraalsetest absoluutidest. Teine eeldab, et inimene suudab ise kehtestada oma väärtused hea ja halva, õige ja vale osas.’Nende kahe positsiooni vaheline pinge ei ole juhuslik, vaid struktuurne. Nagu Shakespeare laseb Hamletil öelda: “There’s the rub.”

Väärtuskonfliktide igavikuline tuum

Näeme oma konsultatsioonipraktikas pidevalt, et lahendamatuna näivate konfliktide tuum ei seisne pelgalt väärtushierarhiate erinevuses. Loomulikult paiknevad enamiku tõsiste konfliktide taustal erinevad väärtusstruktuurid, kuid see on pigem sümptomaatiline kui sisuline nähtus.

Põhimõtteliseks küsimuseks osutub taas sama probleem, mis identiteedi puhul: kas inimene saab ise olla oma moraalsete väärtuste allikaks.

Kui mõlemad osapooled nõustuvad, et saab, on loodud struktuurne eeldus kompromissideks ja vastastikusteks kokkulepeteks. Sel juhul ei taandu konflikt enam küsimusele õige ja vale objektiivsest olemasolust, vaid identiteedipõhiste tõlgenduste ühildamisele tasakaalustamise kaudu.

Vahemärkusena võib lisada, et samal põhjusel ei saa ka ideoloogilistel alustel põhinev konflikt jääda lõputult kestma juhul, kui mõlemad osapooled tunnustavad samu dogmaatilisi ja moraalsetel absoluutidel põhinevaid normatiivseid struktuure.

Sellisel juhul muutub konflikti lahendamine eelkõige kommunikatiivseks, mitte metafüüsiliseks küsimuseks. Otsustamine õige ja vale üle on sisuliselt delegeeritud vertikaalsele autoriteedile, mitte osapooltele endile.

Muide, just see mehhanism on olnud ka paljude tõeliselt religioossete — mitte utilitaristlike — usukonfliktide ja -sõdade sisuliseks aluseks.

Kui aga konflikt tekib kahe inimese vahel, kellest üks usub, et inimene saab olla iseenda väärtuste ja moraalistruktuuri loojaks, ning teine lähtub pärilikust, ajas püsivast ja kogemuslikult „sisse ehitatud“ moraalsetel absoluutidel põhinevast raamistikust, kujuneb välja eripärane vastasseis, millest harva avameelselt räägitakse.

Tegemist on vastasseisuga inimese ja religiooni kui nähtuse vahel tervikuna.

Sellist konflikti — sõltumata sellest, kas see toimub indiviidide, organisatsioonide või institutsioonide vahel — saab alati tõlgendada relatiivse ja absoluutse vastasseisuna. Näiteks vaidluses, kus üks osapool peab inimest võimeliseks looma iseenda väärtused ja moraalinormid, esindab ta iseennast. Tema vastaspool, kes lähtub moraalsetest absoluutidest, mida religioon väljendab ja vahendab (kuigi mitte otseselt ei konstrueeri), esindab aga igavikulist normatiivset struktuuri, mis on kandunud mõlemad osapooled tänasesse hetke.

Empiiriline kogemus ning arvukad praktilised näited kinnitavad, et sellistes vastasseisudes osutub pikaajaliselt domineerivaks just see igavikuline elus püsimise loogika.

Kaks põhimõttelist identiteedikäsitust

Siit jõuame tagasi identiteedi küsimuse juurde. Identiteeti saab käsitleda kahel põhimõtteliselt erineval viisil: esiteks kui indiviidi poolt iseseisvalt kujundatavat ja määratletavat nähtust ning teiseks kui millegi osaks olemist, mis tuleneb inimese sisulisest veendumusest elu moraalsesse alusstruktuuri.

Esimesel juhul on inimene oma identiteedi kujundamisel ja kirjeldamisel põhimõtteliselt üksi — ka siis, kui ta usub, et „kõik on üks“. Teisel juhul on inimene olemuslikult seotud teistega, kes jagavad samu identiteedi kujunemise aluseid ja printsiipe.

Kõige lihtsam on seda näitlikustada perekonna kaudu.

Tuumperekond kui identiteediüksus asetub sellisel juhul kõrgemale üksikisiku identiteedist, eriti siis, kui seda toetab ka dogmaatiline moraalne väärtusstruktuur. Seetõttu rakendub koheselt hierarhiline lähenemine: indiviidi identiteet allub perekonna kui terviku identiteedile ning mõlemad alluvad vertikaalselt absoluutsele normatiivsele alusele.

Sellises raamistikus eksisteerib pereliikmete vahel horisontaalne füüsiline ja eksistentsiaalne seotus (näiteks vanema ja lapse ühtsus) ning vertikaalne moraalne identiteet, mida nad jagavad.

Just seetõttu sisaldavad paljud kärgperede loomise katsed märkimisväärset sisemist ebaloogikat ja psühholoogilist pinget — eriti juhul, kui üks osapool peab võimalikuks ise väärtusi konstrueerida ja teine mitte ning nende moraalsed absoluudid on kardinaalselt erinevad. Sellised kooslused kipuvad pikaajaliselt lagunema.

Võib minna veelgi kaugemale: teatud mõttes on moraalselt ja loogiliselt problemaatiline ka olukord, kus perekond kui identiteediüksus kannab erinevaid poliitilisi väärtusi või isegi teeb valimistel vastandlikke valikuid.

Teisisõnu: esimesel juhul on identiteet midagi, mida inimene pidevalt ise konstrueerib ja ümber sõnastab. Teisel juhul on identiteet millegi suurema osa.

Kogu lääne eneseabikultuuri ja idamaistest filosoofiatest inspireeritud identiteedikäsitlus asetub valdavalt esimesse kategooriasse. „Kõige üheks pidamine“ tähendab piiride kadumist ning vastandumise lõppemist.

Ent millegi kooshoidmiseks ja kestmiseks on piirid vältimatud.

Seetõttu saab inimese püsiv identiteet põhineda üksnes selgel arusaamal sellest, millega ta moraalsete absoluutide kaudu joondub ning kust kulgevad lõplikud piirid selle osas, millele ta vajaduse korral ka vastandub.

Kõik muu on ajutine semantiline raamistik, mida inimene esitab identiteedi nime all.

Moraalne identiteet kui inimese „lihtsustumise“ alus pikaajalistes suhetes

Identiteet on iseenesest konstruktsioon, mis saab inimesele selgeks peamiselt retrospektiivselt — läbi järelduste, mida ta teeb oma varasemate tegude põhjal.

Kui see identiteet põhineb moraalsetel absoluutidel, tekib nii isiklikes kui ka tööalastes suhetes märkimisväärne eelis: inimene muutub ajas proportsionaalselt otsuste kaalukusele lihtsamini mõistetavaks ja ettearvatavaks.

Mida eksistentsiaalsemaid ja elulisemaid küsimusi otsus puudutab, seda kindlamalt saab prognoosida, millise valiku inimene teeb.

Seda aspekti alahinnatakse sageli nii korporatiivses kui ka eraelulises kontekstis. Tegelikult on selle tähendus lihtne: inimene muutub ajaliselt koherentseks. Temas langevad kokku see, kes ta on täna, ja see, kes ta on homme ning tulevikus.

Ühegi teise identiteedimudeli puhul sellist sisemist järjepidevust ei teki.

Mida sügavamalt on juhid ja suhtluspartnerid sellele mõelnud, seda paremini on nad osanud hinnata moraalse identiteedi praktilist ja strateegilist väärtust.

Entusiasm igapäevaelus ei saa püsida ilma selguseta pikaajalistes alusväärtustes.

Kui need on relatiivsed — olgu põhjuseks utilitarism, uskmatus väärtusstruktuuride olemasolusse või subjektiivse „tunnetuse“ muutlikkus —, jääb entusiasmi kogemus enamasti lühiajaliseks ning sõltuvaks välistest tingimustest.

Inimene võib küll teadlikult esile kutsuda teatud positiivseid seisundeid, kuid ilma pikaajalise tähendusraamistikuta muutub see äärmiselt energiakulukaks.

Meie kogemus nii individuaalses nõustamises kui ka organisatsioonilises töös näitab, et tunnetus ajaliselt ülenevast tähendusest tekib üksnes moraalse identiteedi kaudu — kui normatiivse struktuuri kaudu, mis määratleb, millal inimene on üldse võimeline elu tähenduslikkust kogema.

Ei tasu alahinnata, et inimese „lihtsaks“ ja ettearvatavaks muutumine teiste jaoks on vaid tagajärg tema muutumisest lihtsaks iseenda jaoks.

Otsustusloogika muutub seejuures printsiibipõhiseks ja absoluutseks. Just seetõttu peetakse paljusid selliste juhtide otsuseid lühiajalises vaates sageli arusaamatuteks või isegi kahjulikeks.

See reaktsioon ei ole ekslik — lühikeses perspektiivis ongi paljud moraalsed otsused instrumentaalselt kahjulikud. Kuid need teenivad pikaajalise moraalse identiteedi huve, nii isiklikul kui ka organisatsioonilisel tasandil.

Täpselt samamoodi võivad eraelulised otsused põhjustada ajutist kannatust ja subjektiivse heaolu langust, ent toetada pikaajalist isiklikku moraalset järjepidevust.

Õnnelik enesetunne ja kooskõla moraalse identiteediga võivad küll aeg-ajalt kattuda, kuid see on pigem kõrvalprodukt kui eesmärk. Neid ei saa teha autonoomseks sihiks, kui soovitakse säilitada moraalsete absoluutide normatiivset jõudu.

Inimesed, kelle identiteedistruktuuris puudub piisav dogmaatiline element, suudavad end lühiajaliselt „õnnelikuks teha“ märksa kergemini, kuid seda pikaajalise etteennustatavuse arvelt.

Nad teavad, et tegevus A viib seisundini B, kuid neil puudub kategooriline moraalne raamistik, mis määratleks tegevuse lubatavuse sõltumatult selle tulemusest.

See avaldub eriti selgelt nn „valgete valede“ tasandil, mida sageli esitatakse humoorika kõrvalnähtusena, kuid mis on tegelikult moraalse relativismi sümptom ja identiteedi ebastabiilsuse märk.

Teistele valetamine ja nende petmine on alati seotud iseendale valetamisega. Sisuline pettus on ajaliselt ülene: inimene petab oma tulevikuminat.

Selle kõige traagilisem aspekt seisneb selles, et ta ei tea enam, milliseks ta ise kujuneb.

Tegemist ei ole enam püsiva identiteediga.

Püsiv identiteet tähendabki eelkõige iseenda tulevikumina etteaimatavust iseenda jaoks. Just sellest algab ja sellesse ka koondub inimese usaldusväärsus teiste silmis — partnerite, perekonna ning organisatsioonide jaoks.