Bonnie Blue, ausad hoorad, varjatud prostitutsiooni psühhomeetriline taust ning homse puudumise traagika
Esiteks olgu öeldud, et prostitutsioon ei ole seadusega keelatud ning oma olemuselt ei ole see ka ebaaus. On väär ja tendentslik sildistada prostitutsiooni millekski, millesse ilmtingimata „langedakse“, sest paljudel juhtudel on tegemist täiesti kaalutletud valikuga.
Ebamoraalne saab olla vaid see, kui prostitutsiooni püütakse ümber defineerida millekski muuks, kui see tegelikult on — olgu selleks siis väidetav vabadus elada, nagu inimene soovib, ebahariliku vaheldusvajaduse rahuldamine, eneseleidmine, romantika, armastus või rock’n’roll.
Bonnie Blue kaitseks
Bonnie Blue ei ole pelgalt hoor. Seda lauset ei tohi siinkohal valesti tõlgendada. Hoor on ta igal juhul — langenud naine, vääritu ning moraalselt oluliselt lõdvendatud piiridega. Kuid ta on uhke hoor ja ühtlasi esimene, kes seda tunnistab. Ta on aus hoor. Teisisõnu: tema sisemises väärtuste hierarhias paikneb ausameelsus oma identiteedi suhtes kõrgemal kui lojaalsus ühele partnerile, abielu või — julgen öelda — ka perspektiivne perekond, kuigi sellega ta ilmselt ise ei nõustuks.
Igal juhul on esiteks võimalik rääkida täiesti sirgjooneliselt ausameelsest hoorast, kes teenib leiba prostituudina, ei salga seda, on teatud viisil selle üle isegi uhke ning — tuleb tunnistada — on oma hooramisega ka rikastunud ja osutunud edukamaks kui valdav osa teisi prostituute. Ta on isegi ääri-veeri lubanud ausaks hooraks jääda, mitte teha tüüpilist „exit’it“ stiilis jumala sõrm puudutas mind, nüüd olen kristlane ja kuulun vaid ühele mehele.
Selles mõttes — niipalju kui see on ausameelsuse austamise raamistikus üldse võimalik — tuleb Bonnie Blue’d ka austada.
Teiseks on Bonnie Blue loomulikult ühiskondlik fenomen: kolmanda ja neljanda laine feminismi iseenda paroodiaks muutumine. See on paratamatu tagajärg, kui korrutada intensiivselt, et naine ei vaja meest, naine võib kõike teha, elada oma elu „ilusaks“ läbi iseseisvuse, saavutada, elada enda jaoks, ennast leida, maailma muuta, võidelda ja võita, olla sirgjooneline ja edukas ise — ilma kogu selle rõhuva maskuliinsuseta. Siin polegi tegelikult millestki vaielda. Feminismi viimane, ülim aste on Bonnie Blue kehastuses lõplikult võitnud — muidugi mitte oma igipõlist vaenlast maskuliinsust, vaid süsteemselt kõike. Uus kord ongi kaos. Vabadus on täielik. Edukuse ja kõikehõlmava vabanduse kehastuseks on majanduslikult mõtlev, tarmukas hoor.
Loomulikult feminism Bonnie Blue’d oma käilakujuks ei võta — ega saagi võtta, sest ka tema enda väärtuste kakofoonias puudub konsensus. Kuid Bonnie Blue emaduse võiks ta vähemalt omaks võtta.
Sugar-daddy prostitutsioon — üks klient, suurim tulu kliendi lõikes
Nüüd jõuame aga metapatoloogiani — ehk meie ühiskonda feminismi mahitusel sisse imbunud prostitutsiooni kui oma olemuselt hälbelise nähtuse patoloogilise vormini: selle esitlemiseni millegi muuna, kui see tegelikult on. Järgnevalt vaid mõned näited varjatud prositutsioonist.
Ühe kliendiga prostitutsioon — maskeeritud „rõhutud romantikaks“. Kui naine langetab sisulise ja põhimõttelise otsuse hakata oma keha müüma, on tal valida mitu strateegiat selles tegevuses edukaks saamiseks. Skaala ühes otsas on väiksema kasu teenimine paljudelt klientidelt (klassikaline prostitutsioon, „õnneliku lõpuga“ massaaž, onlyfans jms) või meeste rakendamine sisutootmiseks (Bonnie Blue ja teised). Skaala teises otsas on ühe kliendiga prostitutsioon — tehingupõhine suhe, kus valitakse üks partner, kellele oma teenust müüakse ning vastu saadakse piisavalt majanduslikke hüvesid, et see „ära tasuks“.
Vahel on mind süüdistatud sugar-daddy suhete romantiseerimisele vastu töötamises ning võtan need süüdistused omaks. Olen olnud liiga kriitiline. Näiteks sugar-daddy suhe, kus vanem — oletame, kuuekümneaastane — mees maksab kinni kolmekümnendates eluaastates naise elu (liisingud, üüri, muud kulud) ning saab selle eest seksuaalteenuseid, ei ole iseenesest midagi õudset ega totaalselt ebaromantilist.
Võib-olla on sellel naisel ka isa vaja — sest tema bioloogilise isa roll lapsepõlves ei olnud parimal võimalikul viisil täidetud. Võib-olla leitakse koos ka muid ühiseid huvisid peale seksi: tehakse koos süüa või käiakse kepikõndi tegemas. Siisiki enamasti pole see romantika selle traditsioonilises tähenduses, näiteks ei soovi mees teenuse saajana säärast suhet avalikustada ning samuti kaldub enamik selliseid ühe kliendiga prostituute oma suhet varjama. See oleks teatud mõttes ka mõistetav — näiteks tutvustada oma isale meest, kes on temaga sama vana, oleks vähemalt kummaline, eriti juhul, kui isal on kasvõi mõõdukalt konservatiivsed väärtused.
Kliendina on sellised vanemad mehed stabiilsed, vähenõudlikud püsikliendid ning kui sugar-babe’i vajadused prostituudina on piisaval määral kaetud, võib säärane suhe jätkuda aastaid.
OnlyFans’i prostitutsioon — palju kliente, väiksem tulu kliendi lõikes
Mitmed populaarsed internetikeskkonnad — eeskätt OnlyFans — on loonud naistele võimaluse harrastada virtuaalset prostitutsiooni. Sisuliselt on ka see teatud mõttes skaala teine äärmus, kus iga klient maksab vähe ning ideaalis koondub sellest kokku suurem summa. Oma majanduslikult olemuselt on see mastaabiefekti rakendamine enda huvides.
Ka siinkohal, nagu kõikide teiste prostitutsiooni erivormide puhul, tuleb tõmmata kategooriline piir ausa ja ebaausa versiooni vahele. On täiesti võimalik OnlyFans’i prostitutsioon, mis on oma olemuselt aus ja siiras, ning on näha, et just see ehedus kogub ka antud valdkonnas populaarsust. Need on naised, kes ei räägi mingist „sensuaalses pesus“ kunstilisest erootikast kui hobist või eneseväljenduse erivormist. Need on naised, kes igas oma sotsiaalmeedia kanalis ütlevad ausalt välja: minu elu on transaktsiooniline; praeguses faasis müün oma keha seal ja seal keskkonnas ning kui soovid minuga suhelda, siis maksa — ja kõik on selge.
Tavaliselt käib sellise teenusega kaasas ka selle sisemine tootestamine erinevatesse tasemetesse ja erinevatele sihtgruppidele. Majanduslikus võtmes on see puhas nõudluse ja pakkumise kõverate lõikepunktist kõrgemale jääva väärtuse ärakasutamine — supernormaalse kasumi teenimine, nagu kunagi TTÜ-s õpetati.
Erinevalt ühe kliendiga sugar-daddy prostitutsioonist, kus sugar-daddyle on püsitasude eest avatud „kogu menüü“ à la carte stiilis, on siin menüü hinnastatud vastavalt kliendi ostujõule ja erihuvile. Enamasti leidub nii laiatarbelist, „kiirtoidu“ stiilis pakkumist kui ka gurmee-hõrgutisi nõudlikumale ja ostujõulisemale klientuurile.
Tinder-prostitutsioon — lühiajalise romantika kistud poos
Üheks huvitavaks prostitutsiooni erivormiks võib pidada ka nn Tinderi-romantikat. Mäletan aega, kui Tinder kunagi turule tuli (ma ise pole kasutaja, kuid mäletan seda murrangulist aega), ning vähemalt alguses olid selle asutajad üsnagi ausad. Hiljem — paljuski PR-konsultantide armeede töö tulemusel — on toimunud retooriline ilustamine. Algne sõnum oli sisuliselt lihtne: kõik (vallalised) mehed tahavad praktiliselt kõigi naistega seksida, naised valivad nende hulgast välja 5–10%, kellega nad ise nõus on, ning platvorm viib nad omavahel kokku.
Sisuliselt on sama loogika jätkunud tänaseni, kuigi seda on tugevalt ilustatud näidetega „Tinderist alguse saanud abieludest“ jne, mis moodustavad loomulikult kaduvväikese osa ilma mistahes sidemeteta, emotsionaalselt anonüümsest seksist.
Ometi on Tinderist saanud omamoodi kanal, mille kaudu teatud osa naisi „õngitseb“ endale aeg-ajalt kavaleri, kellesse „armuda“, kes seejärel materiaalselt toetab ning kellega suhe kestab enamasti mõnest nädalast mõne kuuni, harvem üle poole aasta. Sümptomaatiline on igakordne uue mehe serveerimine „elu armastusena“, kogu varasema sisu eemaldamine eelmisest mehest ning iga uue suhte esitlemine sotsiaalmeedias tingimusteta siira ja sügava armastusena — kuigi see on seda paraku vaid poosi tasandil.
Olen suhelnud paljude meestega, kes on sattunud sellistesse Tinderi-prostitutsiooni suhetesse, ning nende narratiiv kordub praktiliselt identselt. Naine on ilus, näitab välja tõelist armunud käitumist, pakub palju seksi, ei tunnista tabusid. Mõne nädala möödudes hakkab aga jutt liikuma püsikuludele, rasketele aegadele ja „hoolduskuludele“, mis on vajalikud selleks, et oma „printsi“ jaoks ideaalne välja näha. Umbes kuu pärast on seksist saanud kaup ning mehest mobiilne ATM.
On mehi, keda see ei häiri ning kes aktsepteerivad sellist suhet mitu kuud. Kuid mida atraktiivsem on mees ise seksuaalse turuväärtuse mõttes, seda elujõuetum on säärane Tinderi-prostitutsioon. Iga siiras ja iseseisev naine, kes sellisele mehele tähelepanu pöörab ning hüvesid vastu ei võta, mõjub nagu klaas külma vett põrgus — ning mees irdub Tinderi-prostituudist. Seejärel tehakse „reset“ sotsiaalmeedias ning taasaktiveeritakse vahepeal pausil olnud Tinderi konto.
Taaskord pole ka selles prostitutsiooni vormis midagi seadusega keelatut ega isegi tingimata ebamoraalset eluvaliku mõttes — kuni sellega ei lörtsita siira ja transendentaalse elemendiga armastuse mõistet.
Reisiprostitutsioon — eksootiline elustiil, mille maksab kinni vagiina
Ka siinkohal on taas võimalik rääkida antud prostitutsiooni vormi ausast ja ebaausast versioonist. Ausa variandi puhul levivad meeste omavahelises suhtluses erineva detailsuse astmega hinnakirjad kui „menüüd“ — alates üldistest kirjeldustest, kus räägitakse lihtsalt naistest, „kellele meeldib reisida ja kes antud elufaasis arvavad, et elu on rock’n’roll“, kuni väga detailseteni, kus on kirjas isegi koos duši all käimise, keelega suudlemise ja GFE (girlfriend experience) hinnad. Samuti on eraldi välja toodud baasreisipakett ning „tasulised lisad“, nagu ka maksetingimused.
Igal juhul ei ole ka selles prostitutsiooni vormis mitte midagi iseenesest halba, kui seda tehakse ausalt. Enamasti võibki hinnakirjapõhist varianti pidada reisiprostitutsiooni kõige läbipaistvamaks vormiks.
Ausa variandi vastandiks on varjatud reisiprostitutsioon, mille eriti küüniliseks versiooniks on eksootiliste reiside ja seal kogetud mälestuste esitamine enda elustiili osana — tõestusena sellest, kui vaheldusrikka ja elamusterohke eluni võib jõuda üks „iseseisev ja majanduslikult edukas“ naine. Enamasti välistab sellise tegeliku edu juba inimese keskpärane töökus ja sageli isegi keskmisest madalam intellekt, kuid see ei takista vastavate pooside võtmist.
Inimene demonstreerib huvitavate ja poseeritud fotode ning videote kaudu oma elustiili — tantsiskledes, liikudes ja filmides (või anonüümsel kliendil ennast filmida lastes) - end motiveeriva muusika saatel, mis tavaliselt ülistab isiklikku iseseisvust ja maailma eri paikade lummust. Loomulikult maksab kogu selle elustiili kinni selliste naiste vagiina, ning tegemist on puhtakujulise reisiprostitutsiooni ja eskapismiga oma loiust tavaelust, sest säärast „tootvat tööd“ ei eksisteeri, millega inimene suudaks ise nii mahukaid reise rahastada.
Kliente enamasti sellistel videotel ega materjalides ei näidata ning „reisikontosid“ või albumeid esitletakse isikliku — ja loodetavasti teisi „inspireeriva“ — materjalina. See oleks kahtlemata inspireeriv, kui reisid maksaks kinni aju, mitte vagiina. Paraku ei saa need naised aru, millise kahju on nad endale teinud säärase sisu üles laadimisega, mille ekraanipilte mehed omavahel jagavad täpselt nagu Tinderi kasutajakontode screenshotte. Digitaalne maine ei kao ega „aegu“ — see on pöördumatu ja kumulatiivne ning liigub täpselt nende sotsiaalsete ringkondadeni, kuhu inimene ise kunagi kuuluda sooviks. Kasvõi üks kord reisiprostitutsiooni harrastanud naisel on tulevikus sisuliselt võimatu vastata küsimusele: „kes selle kinni maksis?“ Tal on kaks valikut — tunnistada end ausaks reisiprostituudiks või valetada. Mõlemad neist välistavad mistahes perspektiivi lähisuhte osas endast lugupidavate ja kõrgema turuväärtusega meestega, keda reisiprostitutsiooni harrastavad naised oma monumentaalses naiivsuses arvavad end väärivat.
Romantiseeritud prostitutsioon — klassikalise armukese roll
Üheks huvitavaks neoklassikaliseks prostitutsiooni erivormiks on ka kõige labasem armukeseks hakkamine abielumehele või pikaajalises suhtes olevale mehele. Tegemist on nähtusega, mille puhul naised on kõige suuremal määral esitanud täiesti fantastilisi selgitusi olukorra kohta, püüdes seda esteetiliselt ilustada. Enamasti räägitakse sellest, et „küllap see mees ikka tuleb oma eksnaise juurest ära, sest ta armastab mind; me abiellume ja kõik saab olema ilus“. Sageli korratakse seda ebaloogilist mantrat endale aastaid — mõningatel juhtudel üle kümne aasta.
Paraku mees oma pere juurest ära ei tule. Sõltuvalt suhetest teiste naiste ja näiteks oma lapse emaga on ta õppinud kõigil osapooltel ääri-veeri bluffima ning kui olukord mingil põhjusel eskaleerub (valdavalt mitte mehe enda käitumise tagajärjel, sest enamikku mehi selline status quo rahuldab), siis ei saabu ikkagi mingit „romantilist elumuutust“. Juhtub hoopis midagi veidramat: kui kõik avalikuks tuleb, klammerdub selline mees enamasti hoopis oma vana suhtepartneri külge, vabandab ning on lõppastmes pigem valmis loobuma armukesest — kuigi sageli võitleb samal ajal ka selle nimel, et armukest mitte täielikult kaotada.
Kui säärane „armukeseks olemine“ on kestnud üle 18 kuu, ei saa seda enam käsitleda mingi „aeglase algusena“. Tegemist on kõige lihtsama ja tavapärasema varjatud prostitutsiooniga, mille vormiks on lihtsalt romantiseeritud omavaheline kontakt. Oma olemuselt saab ka prostituudina toimiv naine hüvesid, mida ta muidu ei saaks, ning omab lisaks kliendi üle teatud võtmes psühholoogilist kontrolli — olles võimeline eksistentsiaalse konflikti raames vajadusel „kõik ära rääkima“.
Sääraste prostitutsiooni vormide teemat lõpetuseks võib öelda, et need esinevad valdavalt ka kombineeritud kujul. Näiteks võib hüvede eest armukeseks olemine järgneda Tinderi-prostitutsioonile; sugar-daddy ühe kliendiga prostitutsioon püsikulude katmise eest võib hõlmata või käia käsikäes reisiprostitutsiooniga jne.
Varjatud prostitutsiooni psühhomeetriline taust
Läheneme nüüd varjatud prostitutsioonile selle kõigis aspektides psühhomeetrilisest vaatenurgast — ning see valdkond on teaduslikult hästi põhistatud. Kui on üks ühine omadus, mis otseselt suurendab tõenäosust prostitutsiooni kaldumiseks, siis on selleks enamasti madal avatus ideedele ning sellega korreleeruv madal intellekt. Selles kontekstis räägime eeskätt varjatud prostitutsioonist kui otsesest tagajärjest sellele, et inimese üldised mentaalsed võimed on piiratud. Seega ei ole sugugi vale ka klišee „kui pea ei lõika, pane vagiina valmis“ (ning selle erinevad rahvapärasemad variatsioonid).
Kui inimese avatus ideedele on madal, ei tähenda see loomulikult automaatselt prostituudiks hakkamist. Kuid see suurendab oluliselt riski, eeskätt seetõttu, et inimesel on vähem realistlikke valikuid oma elukvaliteedi parandamiseks.
Teise tegurina tuleb kahtlemata esile keskmine või isegi keskmisest madalam bioloogiliselt kaasa sündinud töökus. Mida madalam on see koosmõjus madala intellektiga, seda suurem on kalduvus monetiseerida vahendit, mis on alati kättesaadav ja olemas — oma keha, välimust ja vagiinat.
Kuid see ei ole kahtlemata kõik. Kunstimeel ja avatus uutele kogemustele suurendavad samuti tõenäosust vahelduse otsimiseks ning see efekt võimendub eriti tugevalt kõrge tagasitõmbumise (withdrawal) korral. Erinevalt impulsiivsetest inimestest, kes võivad emotsionaalselt mõjutatuna astuda spontaansetesse seksuaalsuhetesse, mida nad hiljem kahetsevad, on tagasitõmbumine kõrge neurootilisuse alamkategooria, mis soodustab mitte niivõrd füüsilist, kuivõrd mentaalset sulgumist ja eemaldumist oma esialgsetest eesmärkidest ja ambitsioonidest. Nii tekib vaakumilaadne tühimik, mille prostitutsioon hõlpsasti sisustab.
Mida kõrgem on avatus kogemustele koos madalama intellekti ja loomupärase töökusega, mida kõrgem on neurootilisus ning eeskätt mentaalne endassetõmbumine, seda suurem on baasiline eelsoodumus. Kui sellele lisandub veel keskmisest kõrgem kaastunne ja empaatilisus, kujuneb tõenäoliseks sensitiivse romantilise naiivsuse ja valikute puudumise kombinatsioon, mis romantiseerib reisiprostitutsiooni, ühe kliendiga prostitutsiooni või armukeseks olemist.
Enamasti kaasneb eelnevaga ka keskmisest madalam vastandumis- ja enesekehtestamisvõime, mistõttu kujunenud olukorraga ning oma rolliga prostituudina lihtsalt lepitakse.
Prostitutsioonile kaldumise sügavam tuum ja traagika
Kui analüüsida veelgi täpsemalt, miks üks naine kaldub prostitutsiooni eri vormidesse, siis on selle algpõhjuseks enamasti moraalse vertikaali puudumine ning väärtussüsteem, mida eelnev võimaldab. Siinkohal saab rääkida kahest erinevast stsenaariumist.
Esimene on nn Bonnie Blue stsenaarium: väärastunud ja hälbeline väärtuste hierarhia, mis tipneb omakasu ja võimekusega oma keha monetiseerida. Tegemist on küll moraalselt problemaatilise, kuid selge ja sisemiselt koherentse väärtuste hierarhiaga, mida inimene ei häbene ning mida ta ka avalikult tunnistab.
Teise stsenaariumi puhul püsiv väärtuste hierarhia sisuliselt puudub või on pidevas muutumises. Sellisel juhul saab inimene oma moraalsed piirid igal ajahetkel ümber kujundada viisil, mis muudab prostitutsiooni alati võimalikuks ja parasjagu õigustatavaks.
Prostitutsioon on oma olemuselt äärmiselt kurb ja traagiline, ning seda eeskätt seetõttu, et sellega kaasneb täpselt see, mida ühtaegu kardetakse ja mis inimest paradoksaalsel kombel prostitutsiooni poole kallutab — homse puudumine. Tuleb aru saada, et ideedele vähem avatud inimene, kes valib mõne prostitutsiooni erivormi ning hakkab seda enda jaoks õigustama ja romantiseerima, ei mõtle psühhomeetrilistes kategooriates ega tegele süstemaatilise eneseanalüüsiga.
Küll aga ühendab selliseid naisi tunnetuslikul tasandil üks ühine nähtus — tunnetus homse puudumisest. See tunne võib esineda eri vormides, kuid enamasti kombineerituna keskpärase või sellest madalama eneseaustuse ja enesearmastusega. Inimene ei mõtle, et ta tegeleb prostitutsiooniga näiteks siis, kui loobub oma lastest ja perekonnast ning romantiseerib ühe kliendiga prostitutsiooni sugar-daddy suhte, armukeseks olemise või „edukogemuse kaudu inspireeriva“ reisiprostitutsiooni elustiili.
Enamasti tunnetatakse vaid mõõdukat või isegi vähest austust ja armastust iseenda vastu ning sügavat tühjust seoses homsega. Puudub sisemine entusiasm, et homne võiks olla parem kui tänane. Ning just seetõttu sirutataksegi käsi abi otsimiseks kohtadest, kust sellises eksistentsiaalses seisundis abi ei ole võimalik saada — kaldudes prostitutsiooni.
Usu puudumine toob kaasa üksilduse
Paradoksaalselt toob hirm tuleviku puudumise ning sisulise iseseisvumise võimatuse ees kaasa just selle, mida kõige rohkem kardetakse. Ükskõik millist prostitutsiooni erivormi harrastanud ema ei saa kunagi suunata oma lapsi käituma teistmoodi isikliku eeskuju kaudu — või võtaks see vähemalt kümme aastat teistsugust, iseseisvat elu. Kuid selleks ajaks on enamasti juba raske lapsi ümber kujundada või on selleks sootuks liiga hilja.
Hirm homse puudumise ees toobki kaasa helge homse saabumise võimatuse ning inimene jääb kinni oma keha monetiseerimisse — varjatud prostitutsiooni. Mis on sellise varjatud prostitutsiooni vastumürk? Pealtnäha võiks öelda, et moraalne ja väärtustekeskne elu: iseseisvumine, enese harimine, uus algus. Ometi mõjub selline jutt igale närtsinud ja varjatud prostitutsiooni kaldunud inimesele pigem mõnitava iroonia kui reaalse võimalusena. See olukord on raske.
Enne väärtussüsteemi sügavamat revideerimist tuleb alustada väiksematest sammudest — näiteks keeldumisest mistahes transaktsionaalsest elust. Vastupidiselt paljudele müütidele on evolutsioonilise psühholoogia kaudu väga selgelt näidatud, et mehed suhtuvad suure austusega naistesse, kes on saavutanud sisulise iseseisvuse ega uhkelda sellega. Naisi, kes tulevad iseendaga toime vaatamata eluraskustele. Tegelikult ei erista selliseid naisi varjatud prostitutsiooni langenutest mitte eluraskuste suurus, vaid moraalne raamistik, mis muudab teatud olukordades „lihtsamate“ valikute tegemise võimatuks.
Ükskõik kui raske on hetkeolukord, on võimalik sellega toime tulla, kui on olemas usk homsesse ja veendumus, et homne võib olla parem kui tänane. Siis on võimalik kõigega hakkama saada. Kuid see usk tekib paraku vaid läbi moraalsete absoluutide — arusaamise kaudu, et raskuste vahel on võimalik valida ning et eksisteerivad piirid, millest üle astumine ei ole lubatav.
Sageli — ja üsna sageli — seisneb elu valik halbade ja väga halbade võimaluste vahel. Varjatud prostitutsioon on neist vaieldamatult halvim, sest see lükkab päeva, millest alates võiks alata pikk — sageli kümme aastat või enam kestev — tee tagasi väärtustepõhise elu juurde, nii kaugesse tulevikku, et selle tee lõpus ei oota enam midagi muud kui üksildus. Täpselt nagu Dante Jumalikus komöödias põrgu madalaimal tasemel, kus patustajad olid külmunud isolatsioonis, üksilduses ja teistest eraldatuna.
Tõenäoliselt polegi metafüüsilises mõttes paremat kujundit põrgu vertikaalsele langusteele maises elus kui varjatud prostitutsioon.
Miks võtab väärtustepõhise elu juurde naasmine nii kaua aega? Vastus on lihtne: inimene teab, et ta petab ja rüvetab ennast prostituudina. Eriti sügav on see pettus varjatud prostitutsiooni puhul — inimene surub pidevalt alla seda, mida ta tegelikult väga hästi teab. Ta valetab iseendale ning reedab oma eneseteadvuse. Sellisel kujul on see reetmine andestamatu ja raske ka inimesele endale.
Juudas teadis, et see, mida ta teeb, on vale. Ta müüs oma lojaalsuse ja võime iseenda suhtes lugupidamist tunda peenraha eest. Jeesus teadis seda samuti ning pidi laskma sellel juhtuda, sest vaba tahte säilimine on iga usu aluspõhimõte. Prostitutsiooni harrastav üksikema või noorem naine teeb sisuliselt sama — müüb lugupidamise iseenda vastu peenraha eest ning lõpetab eksistentsiaalselt, ehkki enamasti kujundlikult, täpselt nagu Juudas.
