Sugar-daddy lõksus: „Sina sõida bussiga, mina sõidan oma pussy-ga!“ – mõtteid isadest ja suhkruisadest
“Sõida siis bussiga, mina sõidan “oma” pussy-ga,” on lause, mida sugar-babe’id, kelle autoliisingut sugar-daddy kinni maksab, enda eneseväärikuse säilitanud naistele ei ütle. Miks? Sest nad on fundamentaalselt ebaausad ja püüavad moonutada reaalsust – katse, mis alati lõppastmes ebaõnnestub ning toob kaasa inimese sisemise kaose, identiteedi hävingu ja ema rolli minetamise, vaatamata katsetele säilitada fassaadina “tubli ema” ja “võitleva naise” kujund.
Suhkru-suhted. Eks sellest ole palju ka kirjutatud, kuid kahjuks mitte piisavalt. Kordamine olevat tarkuse ema, ja mida see ütlus muud tähendab kui seda, et inimene hakkab uskuma asju, mida ta korduvalt teeb. Tarkus ongi selles tähenduses meie veendumus tegelikkusest, mis kujuneb läbi korduvate tegude. Veendumused ei juhi tegelikult tegusid – teod kujundavad veendumusi. See on ka põhjus, miks enamik teraapiaid ei anna tulemusi (välja arvatud majanduslikult, terapeutide endi jaoks).
Ja ka “ema” (nii korduv tegevus kui ka emaks olemine printsiibina) on selles võtmes mitmetähenduslik: ta seisab “tarkusest” hierarhiliselt kõrgemal. Tema on see, keda usutakse ja kes tarkust sünnitab. Seda teeb ta igal juhul – vahel on tarkus hoiatus ja õppetund, vahel eeskuju. Seega usutakse ema alguses alati, ja ema armastust eeldatakse kuni järeldatakse selle puudumist. Siis jääbki vaid õppetund.
Lapse kadunud usku emasse ei taasta heldinud pisarad, hellitused, avalik lament, kingitused ega muinasjutud. Sageli isikustab laps ema kaheks: “hea ema”, kes on surnud, ja “halb ema”, kes on hoiatus. Selle nähtuse tunnuseid näeme kistud naeratusega sünnipäevapiltidel, kus lapse ebamugavus ema kõrval paistab välja, sest emast on saanud poos. Ema ei julge lapsele enam liiga lähedale minna (nii füüsiliselt kui metafüüsiliselt), sest lapse sisse kogunenud vimm võib plahvatada. See on sama muster, mida nägime näiteks Pirital – pean silmas muidugi Bornhöhe lugu Pirita kloostri viimastest päevadest – ja see lugu kordub.
Kuna ema kujund on nii tugev, saab usku temasse hävitada ainult ema ise – läbi oma tegude. Ja just tegudest peabki rääkima.
Kognitiivne lõks ja tegude kategooriline ülemuslikkus
Nii nagu paljud “psühholoogia spetsialistidest” koolitajad, kes pole veel oma naiivsust minetanud ega ellu astunud (näiteks saanud kogeda seda aegadeülese tähenduslikkuse lööki, mis laste saamisel teadvusse sisse murrab, selle ära lõhub ning siis uuesti uut moodi kokku paneb), räägivad skeemist, mille puhul veendumused loovad tundeid ja tunded tegusid ning seejärel tekib uus veendumuslik raamistik, usuvad ka paljud emad, et sõnadel ja mõtetel on püsiv, kaalukas mõju laste kasvatamisel. Kahtlemata on see ameerikaliku enesabi-kultuuri narratiiv müüv paljudes valdkondades ning selles on oma sisemine loogika, kui lähtuda kitsalt ja üheplaaniliselt kognitiivsete seoste tasandist. Kuid just siin tehakse kategooriline viga: nimetatud komponendid ei oma võrdset kaalu psühholoogilise mõju mõttes, eriti väikese inimese puhul.
Veendumuste ja tunnete mõju põhimõttelise piiratuse mõistmiseks võib teha väikese mõtteharjutuse. Kui see skeem päriselt toimiks, elaksime maailmas, kus kõnnivad ringi ideaalses füüsilises vormis, kõrgelt haritud, ausad, tasakaalukad ja teotahtelised inimesed. Sõltuvushäireid ei eksisteeriks ning kõigil oleks palju raha (mis tähendab, et rahal pole enam tähendust jne). See oleks utoopia, mis ületaks isegi Orwelli kujutlusvõime — pigem Huxley 2.0. Kui raske on näiteks lihtsalt omaks võtta veendumus, et tuleb olla töökas ja distsiplineeritud; et televiisori vaatamise või lõputu voogude rullimise asemel tuleb lugeda raamatuid või käia trennis; et süüa vaid tervislikku toitu ja kujundada harjumusi, mis keha ja vaimu edendavad. See muutub juba koomiliseks. Kui see nii toimiks, siis polekski midagi valesti. Paraku inimese psüühika nii ei toimi.
Tüüpilised taolised psühholoogilised “kolmnurgad” - skeemid, mis ripuvad tänapäeva koolide “vaimset tuge andvate” töötajate kabineti seintel (kelle roll on paljudele kriitilisemalt meelestatud lapsevanematele endiselt patoloogiliselt ebamäärane) - kus mõte, tunne ja tegu on kujutatud justkui võrdse tähendusega nähtustena, tekitavad reaalsuses rohkem kahju kui kasu. Miks? Sest tegude kaal peaks moodustama sellest peaaegu kogu osa. Mitte paretolikus mõttes 80%, vaid 99% või enam. Mõtted ja tunded alluvad tegudele, mitte vastupidi. Seni, kuni inimene seda loogikat omaks ei võta, toimib seesama skeem vaid enese rahustamiseks või vahetult pärast koolitust tekkinud naiivselt optimistlikuks katseks elu muuta. Siiras, jah - kuid vaatamata algselt headele kavatsustele (kui need olemas olid) paraku võimatu.
Seetõttu peaksid kõik need skeemid koosnema peaaegu täielikult plokist “tegu”, sest teod määravad kõik ülejäänu - nii muutused parema kui halvema poole, nii enda kui teiste jaoks.
Elu mõistmise piiratus ilma aksioloogilise komponendita
Just sama toimib ka emade ja isade puhul: jutt sellest, mis on perekond, vanema roll ja vastutus, on sisutühi tegudeta, millele see tugineb. Nii nagu maailma mõistmine pole võimalik ilma väärtuste hierarhiata, ei ole mõeldav ka laste kasvatamine ainuüksi tunnete jagamise, verbaalsete hoolivuse ülekinnituste ja elutõdede kordamise kaudu, kui tegelik käitumuslik eeskuju (või siis pigem hoiatus) selle tühistab.
Maailmas olemine ja selle mõistmine ei ole olemuslikult üksikutest osadest koosnev, ajas muutuv kasutusjuhend, ilmateade või menüü; see on midagi palju fundamentaalsemat – struktuur, milles on ühendatud kolm osa: metafüüsiline (või ontoloogiline), epistemoloogiline ja aksioloogiline – ning need saavad toimida ja toimivadki vaid koos. Ja siinkohal lähen ma teadlikult kaugemale: esimesed kaks on mõistetavad vaid kolmanda kaudu. Ning kui aksioloogiline komponent ei ole püsiv, selge ja dogmaatiline, ei saa inimene elus hakkama, sest ta ei suuda oma elus olemise kogemust ega maailma piisaval määral mõtestada.
Maailma olemuse ja meie maailma mõistmise kirjeldamiseks peab inimesel olema kestev arusaam sellest, mis on kategooriliselt õige ja vale – ning säärane arusaam saab eksisteerida vaid sisemise individuaalse väärtushierarhia vormis, mis on seotud vertikaalselt ajatuga. Seetõttu jäi ka näiteks Heidegger teatud mõttes vaid tunnetuslikule tasandile, kui ta kirjeldas ja kohati detailideni (ja seejärel sõnastas ümber) ontoloogilise ja epistemoloogilise osa omavahelist dünaamikat – käsitlus, mis on mitmes mõttes ilus, kuid samas ka nõutuks tegev, sest selles puudub selge vertikaalne liin. Siinkohal võib iga Heideggeri lugenud inimene öelda, et ta ei soovinudki käsitleda kolmandat komponenti – selget aksioloogilist raamistikku, mille kaudu ülejäänut eluliselt kinnistada. Olgu, tema motiiv oligi olemise mõistmise, mitte väärtuste hierarhia projekt. Ent väidan siiski, et teatud aksioloogiline põhi on eelduseks ka olemise tunnistamise ja mõtestamise võimalikkusele, nagu Schelling Weltformelis näidata püüdis. (Võib tunduda, et pillun siin nimesid nagu tegelased vene filmis Bumer, kuid olen neist kirjutanud oma kodulehel loengumaterjalides sadu lehekülgi – williamparvet.com ja seda enne chat gpt tulekut.)
Kant valis juba varem teatud mõttes otsekohasema ja minu hinnangul ka õigema tee – olles sunnitud tunnistama tunnetusliku mõistuse piiratust esimese kahe puhul (ükskõik kuidas me püüaks neid lünki täita) ning näidates, et moraalne aksioloogiline hierarhia ei ole neile lisatud “täiendus”, vaid nende mõtestamise eeltingimus. Postuumselt ilmunud töödest võib seejuures välja lugeda ka tolle hierarhia veelgi suuremat tähenduslikku ülemuslikkust.
Mida see lihtsamalt öeldes tähendab? Me ei saa rääkida sellest, milline on maailm ja kuidas me reaalsust mõistame, ilma selge ja püsiva arusaamiseta heast ja halvast, õigest ja valest. Religioon kui absoluutidega aksioloogiline element maailma tajumises annab nii sisulise võimalikkuse (ja paraku ka suuremas plaanis õiguse) kontseptualiseerida elus olemise kogemust. Just selles osas ongi oluline mõista antud probleemi mõlema (Heideggeri ja Kanti) lähenemiste koosmõjus.
Kuidas see seondub “suhkruissindusega”? (Mina selle termini autorlust ei tunnista – selle kõla on juba iseenesest vastik, kuid kasutan seda taotluslikult.) Esiteks olgu kohe sirgelt, ridade vahelt vihjamiseta öeldud: suurem vanusevahe naise ja mehe vahel ei muuda suhet automaatselt läbivalt transaktsionaalseks ega suhkruissindusele kalduvaks. Tean mitut perekonda, kus naise ja mehe vanusevahe on üle kümne aasta; kolme toimivat suhet, kus see on viisteist aasta ringis; ja kahte, kus see on üle kahekümne aasta.
Need on kahtlemata erandid, kuid olen veendunud, et tegemist ei ole “sugar-daddy” tüüpi meestega ega samavõrd kindlalt “sugar-babe” tüüpi naistega. Nendes suhetes on olemas kõrgem kihistus, mille eelduseks ongi toimiv aksioloogiline (jah, ka patriarhaalne, kuid igati põhjendatult) maailmakäsitlus - valdavalt mehe poolt esitatud ja naise poolt omaks võetud. Just see on midagi, mis “suhkru-suhetes” puudub ning mis neid kahte ka sisuliselt eristab. Veelgi lihtsamalt: need suure vanusevahega suhted on juhitud perekonna, abielu ja armastuse ideest, mitte seksi kasutamisest kaubana. Neis on olemas aksioloogiline raamistik, mis on kooskõlas jätkusuutliku elu loogikaga.
Suhete transaktsionaalne loogika ja transtsendentaalne komponent
Tänapäeva maailmas on noortel meestel lähisuhete mõtestamisel - kui kogu spirituaalne nonsenss (neo-taoism, läänelik müstitsism, kommertsjooga ja muu sarnane, mis on nii voogav ja reegliteta, et seda on sama võimatu kontseptualiseerida kui neljanda laine feminismi) kõrvale jätta – põhiliselt kolm psühholoogilis-kultuurilist suunda:
(a) täielik taandumine suhetest naistega (incel),
(b) agressiivne ja vahel ülekompenseeriv alfa-mentaliteet (Tate), või
(c) religioon ja väärtustepõhine elu.
Nende kolme foonil on muutunud tavaliseks, et naise ja mehe suhet mõtestatakse transaktsionaalselt: mees toob suhtesse midagi, mida naine vajab ja ise pakkuda ei saa; naine toob midagi, mida mees vajab ja ise pakkuda ei saa. Seda loogikat ei ole võimalik eitada – see on osa inimliku läheduse struktuurist.
Hamsun kirjeldas seda suurepäraselt: kui Inger esimest korda Isaku juurde tuli, ei olnud vaja ühtegi selgitust. Maskuliinsuse ja feminiinsuse vastastikune täiendav – ja jah, ka täiesti transaktsionaalne – funktsioon oli olemas ilma ühegi sõnata. See on loomulik. Küsimus ei ole selles, kas transaktsionaalsus eksisteerib, vaid kui suure osa see suhtest moodustab.
Probleem tekib siis, kui transaktsionaalsus pole enam üks mõõde, vaid kujuneb suhte sisuliseks tervikuks. Kui suhe taandub vahetustehinguks – või täpsemalt järjestikuste vahetustehingute jadaks – ilma et see alluks millelegi kõrgemale, kaob selles sisuline tähenduslikkus. Selline suhe ei kaitse kummagi osapoole väärtust, identiteeti ega tulevikku, vaid hävitab lõpuks mõlemad.
Siin tuleb mängu sümboolne teljestik. Kui kujutleda igapäevast transaktsionaalsust horisontaalse ristilauana, siis see on kasulik, praktiline ja vajalik – kuid eraldi võetuna piiratud. Alles püstlati lisandumisel saab sellest rist. Ja ristil on mõju isegi neile, kes arvavad end religioonist kaugel olevat (kuigi sageli nad tegelikult ei ole). Teisisõnu: vertikaalne dimensioon toob kaasa kategoorilise muutuse. Nii muutub ka suhe tähenduslikuks ainult siis, kui selles on transtsendentne mõõde – miski, mis asub kõrgemal naise ja mehe igapäevasest kasu- ja vahetusloogikast. Hamsuni tegelased olid ajas saatuse löökidele resistentsed (siinkohal oleks kõige täpsem kasutada Talebi mõistet antifragile), sest nende elu kandis hierarhilist transtsendentsi – nad said hakkama, sest allusid (või suunati alluma) kõrgemale korrale.
Heidegger otsis seda sama terve elu – jalutades surnuaedades, üksinduses ja olemise raskuse kohalolu kuulates – ja ta jäigi otsima. Hamsun alustas teatud mõttes sealt, kuhu Heidegger ei jõudnud: ta kirjeldas inimest ja maailma aksioloogilisest kõrgusest allapoole, mitte alt üles. Üks kirjutas olemise raskuse tunnetusest, teine tähendusest.
See ei tähenda, et Heidegger oleks midagi olulist märkamata jätnud; pigem jäi ta teadlikult ontoloogilis-epistemoloogilise struktuuri sisemusse, ilma selgelt sõnastamata vertikaalset väärtustel põhinevat telge, mille najal kogemus ise saab tähenduslikuks. Hamsun seevastu eeldas (ja ka tundis ja tunnetas läbivalt) seda telge vaikimisi ning seetõttu sai ta liikuda kohe tähenduse tasandile.
Banaalne, kuid täpne analoogia (ja nagu Eesti üks parimaid, kuid vahel alahinnatud, filosoofe – kes ei filosofeerinud pelgalt haamriga, vaid terve tööriistakastiga, ka tegude inimene - Karl Pajupuu - ütleks: “minu lugu, minu näited”): kui on vaja lahendada tervikprobleem, siis Batman oleks Hamsun ja Robin Heidegger.
Suhe, perekond ja abielu ei püsi sellel, et partner oleks “hingesugulane”, “ainuõige” (the one), “kaksikleek” või mõni muu new-age romantilise psühho-müstika ideaalvariant (ma ei tea neid termineid täpselt; tavaliselt on need väljendid kahest sõnast koosnevad – nagu Tarmo Urb (kellega ma kõigis küsimustes ei nõustu, kuid kes on ka tegude inimene) kord ütles, kui õigesti mäletan: “nagu ka bullshit”). Tõenäosus, et nelja miljardi inimese seast on sinu kaaslane “see üks ja ainus” – just see, kes sind kõige paremini mõistab ja on sulle ideaalne igas mõttes – ei ole mitte üksnes sisuliselt, vaid täiesti kindlasti null.
Kindlasti on olemas kuskil keegi, kes on veel sobivam, paremini haakuv, mõistvam, toetavam, atraktiivsem, õige pikkuse, silmavärvi või muude omadustega. Seega ei ole ohver mitte mingi suhte traagiline lisakomponent, vaid suhtes olemise paratamatu struktuurne osa — ohver tuuakse igal juhul; küsimus on vaid selles, milline ja mille nimel. “Õiget” inimest ei ole; on teine samavõrd “vale” inimene, kellega koos edasi minnes tuleb tugineda lootusele ja ühiselt valitud kõrgemal seisvale ideele (perekond, abielu, lapsed).
Ohverdamist kiputakse sageli tõlgendama millegi negatiivsena, kuigi ohverdamise loogika on tegelikult palju positiivsem, kui esmapilgul tundub. Võib isegi öelda, et enda vabaduse, kõigi alternatiivsete tuleviku stsenaariumite ja lõppastmes kogu oma elu ohverdamine suhtele, perekonnale ja abielule ei ole mitte karistus, vaid - kuigi see võib esmapilgul tunduda võimatu mõistena - kingitus.
“Kuidas nii? Inimene väärib ju õnne! Mis ohverdamise loogika?! Mis kannatused?!”
Just nii on (vähemalt sisimas) karjatanud peaaegu kõik inimesed, kui nad on seisnud vastamisi eksistentsiaalse traagikaga, mis inimeseks olemist alati saadab. Ohverdamise paratamatust on lihtne mõista, kui näeme elu kahe osana ning nende vahelise murdepunktina.
Elu jagunemine kaheks ja “murdepunkt”
Iga inimese elu on võimalik jagada kaheks põhimõtteliseks osaks, mille proportsioonid võivad eri inimeste puhul olla väga erinevad.
Esimene on eluetapp, mil inimene usub õnneliku elu võimalikkusesse ja seab eesmärgiks siira soovi “veeta võimalikult suur osa oma ajast võimalikult mõnusates, nauditavates ja pingevabastust pakkuvates seisundites”. See on ettekujutus õnnest kui millegi püsiva saavutamise võimalikkusest — müüt, millesse on lihtne armuda, eriti lapsepõlves või noorukieas, ning eeskätt siis, kui vanemad annavad lapsele näilise “kingituse”, kaitstes teda elu traagilise ja kannatusterohke olemuse eest.
Teiseks osaks on periood, mil inimene on mõistnud, et elu olemuslikkus on traagiline. Ja kuigi inimesed ei ole Hobbsi vaimus olemuslikult küünilised, lisavad nad elu paratamatule traagikale (lõplikkus, haigused, õnnetused, sõjad, ebaõiglane koormajaotus) ise veel oma panuse – sageli läbi osaliselt teadvustatud tegevuse, mis suurendab kannatust ja valu. Sellest hetkest alates – ja olgu kõrgelt hinnatud need, kes selle taipamise kogevad varakult, sest just neile avaneb võimalus maailma päriselt muuta – ei loo inimene endale enam illusiooni kestva õnnelikkuse võimalikkusest. Ta mõistab, et tegemist on eksistentsiaalse olukorraga, kus valida on vaid erinevate kannatuste vahel, ning neid eristab üksnes kannatustega kaasneva tähenduse aste. Ütlen ausalt: seda ei õpetanud mulle ükski klassikaline filosoof, vaid kunagi Jüri Arrak, kes kirjutas hariliku pliiatsiga ühe maali tagumisele küljele üheainsa mõtte ning jättis selle mulle mõistatamiseks ja sealt see tuli. Tema oli hea mees.
Inimesed, kelle sees see “murdepunkt” ei ole veel saabunud, paiknevad (metafoorsel) skaalal vasakul: hedonism, enesekergenduslik “vaimne enesehooldus”, tänapäevane naudingutele orienteeritud new-age-“spirituaalsus” ja muud kahesõnalised juba mainitud sõnaühendid. Paremal pool on religioon ja püsiv väärtushierarhia. Teekond ühest teise poole on sageli pikk ning hetk, mil see teadlikkus saabub, ei ole kunagi kerge – see on alati omamoodi kurb. Inimene taipab äkki ja lõplikult, et müüt eufoorilisest reaalsusest, mida ta oli kultiveerinud, ei ole ekslik mitte ainult tema isikliku elutraagika tõttu, vaid see ei ole põhimõtteliselt võimalik. See ei ole kokkupõrge välise reaalsusega - see on kokkupõrge iseendaga. Samas on see ka eksistentsiaalne arenguhüpe - Jungi mõistes täiskasvanuks saamine läbi isa (ka kujundlikus tähenduses) surma. Lihtsas keeles: inimene mõistab, et kannatustevaba ja püsivalt õnneliku elu saavutamine ei ole takistatud väliste asjaolude tõttu, vaid see ei saagi kunagi saabuda. Kannatuste määr on ajas paratamatult kasvav, ning “õnneliku elu fantaasias” on see alati vähemalt sama suur (ja enamasti suurem) kui käesolevas hetkes.
Inimesed, kes on selles üleminekuperioodis – teel punktini, kus nad minetavad naiivse ootuse kestva õnnelikkuse võimalikkusesse – on psühholoogiliselt huvitavas olekus. See seisund on segu mitmete mõtete allasurumisest (et mitte lasta teadmist teadlikkusesse) ja suurest doosist ratsionaliseerimisest. Nad opereerivad maailmas, mis on suuresti moonutatud, sest selle püsimiseks tuleb pidevalt toota uusi fantaasiaid “ilusast tulevikust” ning hoida nende kujutluspiltide kaudu üleval lootust õnnelikkuse võimalikkusele. Ja nüüd võiks küsida, kas see lõik vastab artikli pealkirjale. Vastab – täpselt. Sest just selles seisundis astutaksegi “suhkru-suhetesse” ning murdepunkti saabumisel neist enamasti ka väljutiakse.
Illusioon õnnelikkusest läbi vildaka protsessiteooria
Üks lihtsamaid viise mõista selle, patoloogilisusele kalduva, õnnelikkuse-ootuse loogika absurdsust on vaadelda seda Whiteheadi protsessiteooria võtmes. Kui inimene kujutab end ette “ilusas õnnelikus tulevikus” – näiteks jalutamas päikeseloojangus, olles rikas, terve ja armastatud koos “ideaalse” kaaslasega – siis on ta manipuleerinud oma teadvust ning teda ümbritsevat maailma sisuliselt kõigil analüüsitasanditel. Whitehead kirjeldab väga täpselt, kuidas iga hetk (actual occasion) moodustub suure hulga prehensioonide koosmõjul: füüsilised aistingud, mälestused, ihad, moraalne algsiht ning kõik varasemad hetked, mis sellesse punkti on kandunud.
Lihtsustatult: iga hetk võtab kogu oma mineviku kaasa ning kujutades ette tulevikus saabuvaid “õnnelikke momente”, on meil võimatu ette näha, milliseid eelnevate hetkede liinidest pärit valu, kaotuse ja pingete kihistusi need endaga tegelikult kaasa toovad – eriti just neid, mis vähendavad (et mitte öelda tühistavad) kujuteldud õnnetunde.
Sellepärast ongi ettekujutus “õnnelikust tulevikuhetkest” paratamatult puudulik. Inimesel on küll tänu eneseteadvusele võime ajas “rännata” - kujutada ette, meenutada ja projitseerida - kuid me ei suuda tajuda ette hetke, mis saabub koos oma tulevase “minevikuvaluga”: varasemate kogemuste, traumade, kaotuste, bioloogiliste muutuste ja teiste inimeste valikute mõjuga. Me näeme tulevikku ilma nende teguriteta, mis seal tegelikult kohal on.
Seda on mitmel viisil kujutanud ka David Lynch. Tema maailmas ei ole isiksus lineaarselt püsiv, vaid koosneb eri hetkedest: sellest, mis on toimunud, mis toimus koos teistega, ja ka sellest, mis oleks võinud toimuda, kuid jäi toimumata. Just selline “future past” - unenäoline, mitte-lineaarne kogemuste jada - loob inimese sisemise ruumi. Lynch näitab, kuidas isiksus kujuneb hetkede, üleelamiste ja võimaluste koostoimes. Sellega ta sisuliselt visualiseerib (visualiseeris ja visualiseerib) oma filmides protsessi-teooriat, ehkki jõuab selleni teistsugust teed pidi. Me pole homme need samad, kes oleme täna - isegi mitte pärast ühte ööd ja ühte unenägu, rääkimata sündmustest, mis juhtuvad või jäävad toimumata. Sest igal hetkel toimuv muudab aluseks olevat struktuuri. Ja just sel põhjusel on inimesel vaja vertikaalset telge - sisemist püsipunkti, mis kannab läbi aja. Ilma selleta laguneks kogemus voolavaks, haaramatuks ja juhuslikuks.
Tagasi Whiteheadi juurde. Isegi kui kujuteldav “päikeseloojang” saabuks täpselt sellisel kujul, oleks inimene seal koos oma tervisemuredega, mälestustega lähedaste haigestumisest, teadmisega, et keegi, keda ta armastab, võib varsti surra või on juba surnud; koos süütunde, kaotuse, eksimuste ja vastutuse valuga, näiteks hingematva ja iseendale andestamatu teadlikkusega laste kaotamisest või vanema rolli ohverdamisest hedonistlike naudingute kasuks. Kõik see, mis reaalses elus on paratamatu, jäetakse õnnelikkuse-fantaasiast lihtsalt välja. Nii tekibki olukord, kus fantaseeritakse tulevikust, mis on oma struktuurilt juba eos võimatu.
Sama mehhaanika peegelpilt, vastupidises suunas, ilmneb ka Anna Gavalda kirjeldustes. Kui ta räägib “näpatud tundidest” ja neisse peidetud tuleviku traagikast, osutab ta sellele, et nii nagu ei ole võimalik ette elada tuleviku “õnnemomente” ilma nendega vältimatult kaasas oleva tulevase-mineviku valuta, ei ole ka siin ja praegu kogetav õnnelik hetk kunagi puhas. Igas õnnehetkes on juba kaasas teadmine selle paratamatust lõplikkusest ja saabuvast valust. Kui üldse miski peaks inimese pea selgeks raputama, siis just see: iga lapsega jagatud hetk on piiratud ja kordumatu. See teadmine peaks iseenesest olema piisav, et panna iga vanemat mõtlema enne, kui ta perekonna lõhkumise teed läheb. Ükskõik, milline lahendus pärast lahutust laste jagamisel kujuneb, on see vanema jaoks alati lapsega koos veedetava aja võtmes ebasoodsam kui kooselu korral. Ja iga allesjäänud hetke eest lastega tuleb hakata sõna otseses mõttes võitlema. Kui need hetked kaotatakse “suhkru-suhtele”, on vanem isa või emana sisuliselt surnud. Ta on lõpetanud täisväärtusliku olemasolemise selle inimese jaoks, kelle jaoks ta oleks pidanud olema asendamatu, ohverdanud need hetked iseenda “heaolu” nimel selles sõna kõige madalamas tähenduses.
Seda kõike pole vaja pikemalt lahti seletada, sest selles on rohkem tõtt, kui perekonna lõhkunud vanemad suudavad endale tunnistada. Seda saab eitada, kuid sellest rollist ei tõusta. Ning just see valu põimitakse igasse tulevikuhetke koos lastega: kaotus iseendale ja isiksusliku murdumise igavene kaja. Lihtsalt öeldes: ükski isa ega ema ei peaks tootma endale illusioone pere lõhkumisele järgneva eufooria osas. Nendes hetkedes sisalduv tulevase-mineviku valu on oma olemuselt sageli palju lähemal metafüüsilisele põrgule maa peal.
Eelneva tagajärjel muutubki “õnneliku elu taotlus” suhkru-suhetes sageli pingeliseks ja oma sisult absurdseks protsessiks. Selle nimel peab inimene eemaldama suure osa reaalsusest ja lavastama tulevikust stseene, kuhu elu paratamatud raskused ei ole veel jõudnud. Ta peab lõikama elu tervikust tükkideks, et säilitada fantaasiapilte, mis vajavad pidevat sisendenergia voolu – sest tegelik elu töötab neile paratamatult vastupidises suunas. Kui inimene aga mõistab, et kannatused on olemuslikud ja elus ei ole valida selle vahel, kas kannatada või mitte, vaid ainult selle vahel, millisel kannatusel on tähendus, saabub murdepunkt. See murdepunkt ei väljendu kokkuvarisemises, vaid vabanemises: inimene ei pea enam manipuleerima oma tulevikuga, et uskuda õnnelikkuse võimalikkusesse. Ta saab hakata elama mitte tunde ootuses, vaid tähenduse kohaselt.
Seetõttu ongi suhkru-suhe alati vahendlik viis pikendada eluetappi, kus inimene ei ole veel jõudnud murdepunktini – konstruktsioon, mille abil püütakse säilitada illusiooni õnnelikkuse võimalikkusest, vältides tähenduslikku vastutust. Kuid murdepunkt saabub alati. Ja mida hiljem see saabub, seda valusam ta on. Nii nagu kahjustatud teemanti, mille defekti on kord nähtud, ei saa seda enam “mitte märgata”, ei ole võimalik pärast elu paratamatult kannatusterohke olemuse tajumist elu enam endise naiivse optimismi läbi vaadata. Mäletan, kuidas just mitte-mäletamise võimatusest rääkis mulle kunagi - täiesti juhuslikult, kui olin 34-aastane - Steven Tyler. Ja see on mul siiani meeles, ilma et ma peaks seda meelde tuletama. Me elame lahtumatult hetkede ahelates, mis on meid tänasesse toonud - ja laste mõju nendes ahelates on kõige kõnekam. Sellepärast ei on asju, millega ei tasu mängida.
“Suhkru”-suhted kui ühe kliendiga prostitutsioon
Säärase suurte vanusevahedega traagilise suhte eesmärk ei ole, ja tegelikkuses ei saagi olla, abielu, perekond või lapsed – nii nagu see võib olla täiesti eluterve ja sisemise väärtushierarhiaga suurte vanusevahedega suhetes. “Suhkru”-suhte tuum on vahetus: naine pakub oma noorust ja ilu, seksi, seltskonda ja tähelepanu; mees annab vastu materiaalseid hüvesid, mis realiseeruvad enamasti mitte otseste ülekannete vormis, vaid elustiili võimaldamisena – üür, liisingud, reisid, restoranid, kingitused, luksuslikes tingimustes koos elamine.
Sisuliselt ei erine see prostitutsioonist millegi poolest. Tavamõistes prostitutsioonis on lihtsalt klientide arv suurem ja vahetuskurss selgemalt fikseeritud. Printsiip ise on sama: oma keha, ilu ja noorust müüakse raha ja materiaalsete hüvede eest.
Ja peaaegu kõik sugar-babe tüüpi naised – nende vähestel hetkedel, mil nad on endaga ausad – tunnistavad, et nende kasu ei seisne “suhkruissis” inimesena, vaid elustiilis ja materiaalsetes hüvedes. See tähendab, et mees on selles suhtes vahetatav komponent: kui ilmuks keegi noorem või meeldivam, kes tagaks sama (või parema) elustiili, toimuks ka vahetus. Ilma vara ja elustiilita oleks sugar-daddy enamasti lihtsalt suure vanusevahega üksik veider vanamees, kellega “suhtesse astumise” idee kutsuks sugar-babe’is esile parimal juhul muige, pahatihti valju naeru.
Samal ajal on ka sugar-daddy positsioon reduktiivne, kuid vastupidises suunas: teda ei huvita sugar-babe kui inimene tervikuna, vaid keha. Ta ihkab füüsilist atribuutikat, mitte inimest. Ta tahaks seda sama keha ka ilma sugar-babe’i perekondliku tausta, intellekti, järglaste, kogemuste või väärikuseta inimesena. Seetõttu ei ole sugugi ekslik defineerida sugar-daddy suhet kui “ühe kliendiga prostitutsiooni”. See on täpne määratlus.
Ometi – ja väga mõistetavatel põhjustel – varjavad mõlemad osapooled seda peaaegu alati kiivalt, mõistmata, kui läbinähtavad on need klišeed, mille taha püütakse pugeda. Sugar-babe väidab oma monumentaalses naiivsuses, et “ma ei teadnud üldse, et mees on rikas” ja “oleksin temast huvitatud nii või naa”. Sugar-daddy omakorda räägib sellest, kui “sügav ja huvitav” sugar-babe inimesena on, ning kuidas mistahes füüsiline kontakt on tema jaoks teisejärguline. Kuid eranditult alati lõpeb säärane suhe hetkel, mil üks osapool keerab kinni hüvede voo. Suhe ei lõpe siis, kui “armastus otsa saab”; see lõpeb siis (ja muutub enamasti väidetavalt “tähenduslikuks sõpruseks”), kui vahetus katkeb. Suhte “intellektuaalne sügavus” ja “emotsionaalne ühendus” lagunevad kildudeks, kui vahetus lakkab – koos sellega laguneb ka illusioon armastusest.
Nimetagem asju õigete nimedega. Prostitutsioon on eksisteerinud inimühiskonna algusest ja ei kao tõenäoliselt kunagi. Kuigi ma pean prostitutsiooni lõppastmes mõlemale osapoolele olemuslikult kaotuseks, on selles vähemalt üks väga aus element: tehingut ei varjata sentimentaalse retoorika taha. Räägitaksegi vahetusest - mitte armastusest, väärtustest või saatusest. “Suhkru”-suhe võiks teoreetiliselt olla sama aus, kui see eksisteeriks täielikus isolatsioonis: üksik, vastutusest vaba vanamees ja üksik noor viljatu naine, kellel puuduvad illusioonid, tulevikuootused ja side perekondliku väärtusdünaamikaga ning kes oleks immuunne oma keha müümise sisemise trauma suhtes. Nad võiksid siis teineteise “elukvaliteeti” vastastikku parandada, ilma et selle hälbelisus kiirgaks väljapoole.
Paraku päriselus selliseid olukordi praktiliselt ei esine. Sugar-babe on alati kellegi tütar ja sageli kellegi ema. Sugar-daddy on kellegi poeg ja sageli kellegi isa. Seega ei piirdu tehing kahe indiviidi vaheliste vajaduste rahuldamisega ning säärast nähtust ei ole võimalik hoida eksistentsiaalselt neutraalsena. Siin ilmnebki “suhkru”-suhete tegelik traagika: suhe ei kahjusta ainult kahte osapoolt. Selle mõju kandub edasi teistesse suhetesse, perekondlikku struktuuri, väärtushierarhiatesse ja põlvkonnaliinidesse. Kannatus ei ole siin individuaalne, vaid pärilik. See kandub edasi samamoodi, nagu kõik traumeerivad sõlmpunktid ajas kannavad endas murdepunkte, mis ärkavad tulevikuhetkedes uuesti ellu.
Seega pole “suhkru”-suhe kajuks lihtsalt “veidi ilustatud ja väärtuste suhtes nihkes elustiil”. See on konstruktsioon, millega lükatakse edasi murdepunkti - hetke elus, mil inimene peab tunnistama elu paratamatut traagilisust. Tegemist on hälbe kultiveerimisega lootuses, et kultuur muutub, kuid tegelikkuses lõpeb alati suhe.
Just see on suhkru-suhtes osalejate ühine saatus: mitte eufooria, vaid paratamatu tagasitulek iseenda juurde – sageli koos hilinenud kahetsuse, kaotatud väärtuse ja perekondliku rebenemisega. Üksik sugar-daddy naudib elu loojanguhetkel seksi teadliku isaeeskuju loobumise hinnaga, arvates, et tal ei ole midagi kaotada. Sugar-babe aga ohverdab oma elu, maine, tuleviku, laste (ja sageli ka mitmete teiste pereliikmete) lugupidamise ning võimaluse olla tähenduslik lapsevanem.
Sugar-daddy hälbelisuse varjamise võimatus
Suhkru-suhte dünaamikasse on sisse ehitatud varjamine. See ei ole juhus, vaid konstruktsiooni osa: kui nähtust käsitleda ausalt, muutub ühiskondlik surve sellele hävitavaks. Aga kui proovida suhet ära seletada, tekib olukord, mis sarnaneb augu kaevamisega: iga lisatud lause süvendab auku ja muudab hälbe veel läbinähtavamaks. Ükskõik, millist versiooni sugar-daddy iseendale või teistele välja mängida püüab (ausaim versioon oleks lihtsalt öelda: “ma ostan seksi, sest saan ja tahan”), muutub kujund iga sõnaga grotesksemaks.
Kui sugar-daddy on vallaline ja tal on lapsed, siis küsivad nad varem või hiljem - ja sageli juba päris noorelt -, kui nad peaksid sugar-babe’i nägema: “Kes see tädi on? Kas ta on nagu ema? Või nagu meie sõbranna?” Eriti siis, kui “tädi” vanus on lastele lähemal kui isale. Neile küsimustele ei anta reeglina siirast vastust. Tulevad pikad, sõnarohked, sisutühjad sõnasalati stiilis seletused: “Ta on mulle väga oluline inimene, tal olid rasked ajad ja ma lihtsalt toetan teda…” või “Ta on lihtsalt issi sõbranna, ta ei ole teie ema, aga ta on väga tore inimene…”
Kaduvväike hulk sugar-daddysid (praktiliselt null) ütleksid tõtt välja siiralt: “Tead, kallis poeg (või tütar)… issi on juba päris vana. Noored naised ei taha talle niisama seksi anda. Issi maksab tädi Z auto liisingut ja viib teda reisidele A, B ja C, ja tädi Z annab issile selle eest seksi. Abielluda ma temaga ei kavatse, perekonda ma ei loo. Ma kasutan olukorda nii kaua, kuni see mulle ära tasub. Lühidalt: ma eelistan enda orgasme sellele, et sina kasvaksid inimeseks, kes austab perekonda, aegadeüleseid väärtusi ja iseennast.”
See oleks aus vastus. Laps teeks omad järeldused. Ta näeks isa käitumises hoiatust, mitte eeskuju. Ja suure tõenäosusega valiks oma elus vastupidise tee. Paraku selline sirgjoonelisus sugar-daddysid ei iseloomusta. Selle asemel räägitakse “aitamisest”, “hellusest”, “hingelisest sidemest”, “vastastikusest energiast”, “game of life saatuste põimumisest”, “hingesidemest” ja “kaksikleekidest” (vt veel kahest sõnast koosnevaid sõna-ühendeid). Või varjatakse kogu suhet lootuses, et lapsed ei saa sellest kunagi teada. See lootus on täpselt see, mida nimetatakse lolli lohutuseks.
Lapsed saavad teada. Alati. Ja kui see juhtub varases eas, on tagajärjed traagilised. Miks? Sest laps ei suuda kontseptualiseerida transaktsionaalsust. Ta ei oska tõlgendada keha ja raha vahetuse loogikat. Ta oskab tõlgendada ainult armastust, kuuluvust ja väärtusi.
Trauma muutub eriti rängaks siis, kui laps näeb kõrvalt traditsioonilist perekonda alternatiivina - näiteks juhul, kui ema on loonud uue perekonna, millel on vertikaalne tähendus: ema, isa, lapsed, abielu, ühine tulevik, mis on suurem kui ükski osaline eraldi.
Laps seisab siis kahe maailma vahel. Ühes maailmas on hingeline teljestik: perekond, rollid, järjepidevus, väärikus. Teises maailmas: vahetus - seks materiaalsete hüvede vastu, kuni kellelegi osutub kasulikum vahetuspartner. Seda kognitiivset dissonantsi ei lahenda ükski psühholoog, koolipsühhiaater ega mingi “emotsioonide vabastamise koolitus”. See on murdepunkt, mis lõikab hinge.
Sageli on sugar-daddyl ratsionaliseerimise mehhanismid arenenud nii kaugele, et tõele otsavaatamine on peaaegu võimatu. Väga raske on tunnistada:
“Ma seadsin oma hedonistlikud vajadused perekonna ja oma lapse psüühilisest tervisest kõrgemale.”
Seetõttu hakatakse lapse trauma põhjuseid otsima mujalt: ADHD, teismeiga, lahutuse tagajärjed, kool, sõbrad, “keegi rääkis halvasti”.
Tegelik põhjus on äärmiselt lihtne: laps ei saa armastada kahte vanemat, kes esindavad üksteisele täielikult vastanduvaid elumudeleid. Ja vahel, ühel täiesti argisel hetkel - pargipingil, autos, kaubanduskeskuse kohvikus - jõuab see tõdemus sugar-daddy enda teadvusse.
See on hetk, kus maailm murdub: “Ma tegin oma lapsele haiget, sest ma ei suutnud loobuda orgasmidest.”
Selles hetkes ei ole midagi naeruväärset. Ainult lein. Ja toores, hilinenud tõde. Pole midagi kurvemat kestvate väärtuste mõnitamise võtmes kui kujund pargipingil või kaubanduskeskuses kurva klounina nutma puhkevast sugar-daddyst, kelle maailmapilti lõhub david-lynchiliku paratamatusega teadvustamine, et tema ihad ja hälbelisus olidki lapse trauma tegelik põhjus.
Alphamastery.com video Sugar-daddy Convention Las Vegas - tegemist on satiiriga.
Sugar-babe – laste enda elust välja kirjutamise paratamatus
Sugar-babe’i vaatest on olukord tegelikult kordades traagilisem. Kui sugar-daddy on reeglina jõudnud oma elus keskea lõppu ning statistiliselt on elada jäänud väiksem osa elust, siis sugar-babe ohverdab suhkru-suhtega nii oma tuleviku, eneseväärikuse kui - kui ta on ema - ka oma lapsed.
Tuleviku ohverdamine seisneb selles, et valdav osa meestest, keda sugar-babe peab enda jaoks “väärilisteks”, eeldavad naiselt sisemist tugevust, väärtust ja väärikust. “Suhkruissi”-suhe eeldab aga vastupidist: enese müümist. Mehed, kes on ühiskondlikult soovitud partnerid - olgu nad edukad, väärikad või sisemiselt pühendunud ja konkreetsed - välistavad sugar-babe’i kui potentsiaalse elukaaslase. Mitte isegi sellepärast, et ta on vahetanud seksi hüvede vastu, vaid seetõttu, et nad mõistavad: selleks, et seda teha, pidi naisel olema madal enesehinnang ja sisemiselt killustunud identiteet. Inimest, kes ei pea iseendast lugu, on raske austada ja veel raskem armastada.
Kui sugar-babe on samal ajal ema, siis muutub ta laste jaoks parimal juhul hoiatuseks, mitte eeskujuks. Ükskõik, kuidas sellist suhet “ära seletada” püüda, on see sisuliselt augu kaevamine iseendale.
Näiteks olukord, kus sugar-daddy maksab sugar-babe’i auto liisingut, üüri või reiside eest ja sugar-babe annab vastu seltskonda ja seksi: laps tajub seda täpselt nii, nagu see on - prostitutsiooni erivormina. Seal puudub tulevik, puudub perekond, puudub miski, mis kestab. On ainult vahetus. Tänapäeval ei pea keegi kolmas hakkama lapsele prostitutsiooni mõistet selgitama – selle eest kannab (vahel küll satiirilisel kujul, kuid väga tabavalt) hoolt sotsiaalmeedia ja internet.
Kui sugar-babe’il on teismeealine või sellele lähenev tütar, siis on ema valikud sisuliselt kolm - ja neist ainult üks on aus:
a) normaliseerida prostitutsiooni;
b) tunnistada end langenud naisena hoiatuseks, mitte eeskujuks;
c) valetada ja varjata, lootes, et laps ei saa aru.
Peaaegu alati valitakse viimane.
Ausad laused, mida peaaegu kunagi ei öelda, oleksid: “Emal oli raske. Raha oli vähe. Raha teenimine on raske. Ma ei saanud sind Boltiga iga päev lasteaeda viia. Bussiga on ebamugav. Ma valisin vahelduse ja mugavuse hinna eest, mis maksis mulle emana väärikuse. Onu X maksab auto liisingut ja mina müün talle oma keha. See oli nõrkus. Ma eksisin. Õpi minu pealt ja ära korda seda mitte kunagi!”
See oleks isegi omamoodi väärikas. See oleks eetiline murdepunkt.
Paraku nii ei räägita.
Tavaliselt öeldakse midagi stiilis: “Ta lihtsalt aitab mind,” või “Meil on eriline side,” või “Ta on mulle väga oluline inimene.” Ja samal ajal teatakse, või vähemalt aimatakse, et laps saab sellest varem või hiljem aru. Mida hiljem see juhtub, seda valusamalt.
Olemuslikult on üheks suhkru-suhete vaikseks, kuid süstemaatiliseks tagajärjeks see, et sugar-daddyd ei soovi, et sugar-babe saavutaks iseseisvuse. Nad ei soovi, et naisel tekiks oma sissetulek, stabiilne töö, enda omandis olev elukoht või suurem hooldusõigus lahutuse korral. Sest iseseisev või lastega palju aega koos olev naine ei ole enam ideaalne sugar-babe. Seetõttu näeme väga sageli olukorda, kus sugar-daddy kulutab heldelt reisidele, restoranidele, meelelahutusele ja “glamuurile”, kuid hoiab ennast tagasi kõiges, mis võiks anda naisele iseseisva elu aluse. Miks? Sest sõltuvuse kadumisel kukub vahetus kokku.
Ja seda teavad mõlemad osapooled. Ja laps saab sellest aru. Alati.
Lõpuks saabub hetk, mil laps mõistab: ema ei valinud teda. Ema valis hüved. See on lapse jaoks eksistentsiaalne rebenemine. Mitte sellepärast, et laps ei teaks, mis on raha või keha või seks, vaid sest ta ei leia enam kohta, kust otsida ema hinge.
Sellest murdepunktist edasi ei ole enam illusioone, on ainult vaikne, aeglane eemaldumine. Laps ei karju, ei dramatiseeri ega süüdista. Ta lihtsalt lakkab otsimast seda, mida seal enam ei ole.
Need lapsed vaikivad ema ees, aga räägivad sellest omavahel või inimestele, keda nad usaldavad. Lapsed saavad kõigest aru. Ja just nii kirjutab sugar-babe end ise oma laste elust välja. Mitte juriidiliselt, vaid vaimselt ja lõplikult.
Tihti käivad sellega kaasas ka halenaljakad katsed demoniseerida laste isa – kasutades kõige levinumaid narratiive “toksilisusest” ja “vägivallast”. Kui emal pole enam midagi kaotada ning hing on enese müümise häbist kalestunud, võib ta minna veel kaugemale: näiteks esitada väite, et laste isal “on keskeas äkitselt välja löönud pedofiilia”, mille eest tuleb lapsi “kaitsta”.
Säärased radikaalsed sammud on appikarje.
Ja need eemaldavad ema lapsest lõplikult.
Kui need süüdistused osutuvad teadlikult valeks (ja valdavalt osutuvad), ei saa lapsed sellises käitumises näha ühtegi inimlikkuse alget. Ema nägemine lõplikult põhimõteteta valetajana ei ole kellegi kolmanda õel narratiiv. See on ema enda süsteemse lagunemise loogiline, paratamatu ja sügavalt isiklikult konstrueeritud tagajärg.
Kõik, kes ema sellises teadlikus valetamisprotsessis kaasa aitavad - olgu need sõbrad, uue suhte osapool, suggar-daddy, jurist, psühholoog või “toetav” sugulane - osalevad kõige otsesemalt inimese lõpliku allakäigu mahitamises. Nad ei aita haavatud inimest, vaid süvendavad tema sisemist lagunemist, lisades niigi traagilisele olukorrale ja identiteedi riismetele veel ühe kihi küünilist ja südametut karistust, mida pole enam võimalik välja kanda. Tegemist ei ole “kaitsmisega”. Tegemist on inimese hinge ja väärikuse lõplikult ning pöördumatult purustava patoloogilise kurjusega.
Religioosses keeles on see pühaduseteotus: mitte millegi välise, vaid selle vastu, mis inimeses veel alles oli. Ja see on andestamatu patt. Paik, kuhu säärastel inimestel kohad reserveeritud on, ei ole paradiis.
Perekonna ideaali säilitamine vaatamata ebaõnnestumisele isiklikul tasandil
Kõik eelnev ei ole mingiks dogmaatiliseks ja radikaalseks “kohustuseks” mitte lahkuda ebatervetest suhetest või mitte lahutada mitte-toimivaid abielusid. Kuigi natuke see siiski on üleskutseks anda kõik võimalused suhetele, millel on väikseimgi elulootus. Elu traagikasse on sisse ehitatud palju kaotusi ja valu. See on osa elust, millega toime tulemine on ühtaegu kannatus kui ka võimalus. Küsimus ei ole perekondade purunemise põhjustes või selles, et ilmselgelt kasvaksid lapsed paremini ja ideaalselt üles tuumperes, kus on ema, isa ja armastus. Vahel tuleb tunnistada isiklikku kaotust, kuid see panebki inimese teelahkmele: kas koos isikliku ebaõnnstumisega loobuda ka perekonna ideaalist või vaatamta kõigele - see säilitada.
Tootsi pulmas ütles apteeker või Lible - mõlemad head filosoofid, et “elu võidab lõpuks ikka, ta on kangem kui meie” (mitte sõna-sõnalt, kuid mõte ja sisu oli see). Selles mõttes võidab elu meid alati, jääme alla kõrgemal olevale ideaalile, sest oleme inimesed. Siis tahakski pilgu maha lüüa ja Kaini viisil ideaalile sülitada, kuid teame kõik, mida see kaasa tõi – karistuse, milleks oli talumatu valu. Suunata pilk üles on väga raske, eriti peale säärast kaotust. Kõik on raske ja elu ongi raske.
Vanema roll on antus ainult formaalselt, bioloogilisel tasandil - tuumikperekonnas on see olemuslik ja kaunis. Suhte lõppemisel tuleb aga lapsevanemaks saada uuesti. Siis on inimene eluga vastamisi ja kõik, mis tal tegelikult enda käsutuses on, ei ole see, mis ta arvab enda käsutuses olevat. Tänapäeval kohtab lahutusprotsessi puhul erinevate alade spetsialistide poolt, sh riigi poolt pakutava abi kaudu eri tasanditel ja institutsioonide poolt, korduvat narratiivi: “perekond on muidugi parim, kuid lahutus vahel paratamatu, keegi ei pea süüdi olema, mõlemal vanemal ongi oma tõde ja eks mõlemad on ka eksinud. Lapsed on kõige tähtsam ja nüüd tuleb edaspidi hästi läbi saada ja koostööd teha.”
Olles suhelnud paljude meestega ja mõneti vähemate naistega säärastes protsessides, pole ma veel kohanud sellist paari, kes suudaks lahku minna säärase kirjelduse kohaselt. Esiteks on seal juba paradoksaalne sügav vastuolu: kui vanemad perekonda ideaalina väärtustavad, lapsi nii palju armastavad ja teineteise juures sõbralikku suhtlust välistavaid asjaolusid ei näe ning on “toredate ja leplikena” võimelised rahulikuks koos eksisteerimiseks, siis võiks ju vähemalt tõsimeeli proovida perekonnana edasi elada. Seda aga üks osapool - valdaval naine - siiski ei soovi.
Hukule määratud katse moonutada jätkusuutlikku reaalsust
Kui seda lugu olid lugenud juba tuhanded ja sain palju tagasisidet, lisasin järgneva selgitava lõigu. Oluline on mõista, et “suhkru”-suhted ei ole ega saagi olemuslikult olla kõrvalekalle ideaalist. Need on katse luua uut, täiesti väärastunud ideaali, mis on määratud paratamatult ja absoluutse tõenäosusega ebaõnnestuma. Kõige traagilisem on aga see, et vähemalt mingil teadvustamise tasandil saavad osalejad sellest tegelikult aru. Isiksusliku moraalse transformatsiooniga seotud valu on aga suurem kui see tuimem, pidevalt sisse pressiv rusutus, mis säärastesse võltsreaalsustesse paratamatult kuulub.
Kujundlikult saab inimesed liigitada kolme kategooriasse (ja nii on seda näinud mitmed kunstnikud ja minust targemad inimesed - ning pärast sellist nägemist on üsna võimatu maailma teisiti mõista):
Liikumine tsentraalse ideaali suunas (vertikaalne orienteeritus; vähemus);
Segadus ja kaootiline ekslemine (arvamus, et väärtuste hierarhiaid pole, need on pidevalt muutuvad või neid saab ise luua; enamus);
Tegelikkuse moondamise püüdlus läbi väärastunud väärtuste hierarhiale allumise (olukord, kus inimene surub alla oma teadmist tõest ja sisendab endale alternatiivse reaalsuse võimalikkust).
Suhkru-suhted (nagu ka paljud teised väärastunud suhted) kuuluvad kõige viimasesse kategooriasse. Tee sealt jätkusuutliku reaalsuseni ning loogiliselt toimivate väärtuste hierarhiale alluva eluni on kõige pikem ja vaevalisem. Seetõttu paljud loobuvadki või lahkuvad elust vabatahtlikult või — mis on veelgi traagilisem — hakkavad seda elamisviisi õigustama. See on pidev pingeseisund, sest maailma nägemisel tuleb igasse hetke saabuv tõe „plokk“ esmalt suruda teadvuse äärealadele (mille alla neeldub suurem osa isiklikust potentsiaalist) ning seejärel püüda oma tegevus sellele vaatamata mõtestada. Whiteheadi tähenduses on see Initial Aim-i ignoreerimine — olukord, kus iga hetkesse langev aktuaalne momendiline subjekt püüab „võita“ elu algse loogika. Aksiomatoloogiliselt on see Jumala tahte eiramine ning oma sisemiselt konstrueeritud väärtuste hierarhia kaudu selle ületamine. See on võimalik, kuid äärmiselt ressursikulukas ning traagiline nii endale kui teistele.
Kristlikus võtmes on tegemist loomulikult Saatana kummardamisega kõige otsesemas tähenduses - seda teevad nii Sugar-daddy kui Sugar-babe. Olukord on eriti traagiline siis, kui Sugar-daddy on intellektuaalselt võimekas ja Sugar-babe naiivne (üldiselt kõige levinum kombinatsioon). Mis siis juhtub? Sugar-daddy normaliseerib olukorra läbi oma intellekti, tuginedes enamasti alternatiivsetele, voogavatele ja moraalsete absoluutideta pseudo-religioonidena toimivatele ideoloogiatele - kõige sagedamini tänapäevastele lääne versioonidele idamaisest spirituaalsusest, millest on välja võetud kõik sisulist vastutust nõudev ning moraalseid absoluute sisaldav.
Sugar-daddy esitab sääraseid pseudo-religioone alternatiivina tegelikule ja jätkusuutlikule; Sugar-babe usub seda, ning koos luuakse mikro-keskkond, mille kaudu maailma vaadeldaksegi enda väljamõeldud väärastunud ja sügavalt jätkusuutmatul viisil.
Antud nähtus ei ole midagi uut. Milton kirjutas Paradise Losti Luciferi suu läbi: “The mind is its own place, and in it self / Can make a Heav’n of Hell, a Hell of Heav’n.” Sellises olekus usub intellektuaalne Sugar-daddy sageli enda suutlikkusse luua ja põhjendada “uus reaalsus”. See on usk enda intellektuaalsesse üleolekusse maailma kirjeldamisel. Tegelikult on kogu suhkrusuhte aluseks aga võim (raha) ning selle seadmine kristlikust moraalist kõrgemale.
Jeesuse kiusatusi kõrbes tuleb samuti näha läbi hierarhiate: esmalt kehalised vajadused, seejärel uhkus ja Jumala testimine ning viimaks kõige kõrgem pakkumine — Võim. Jeesuse vastus on tähenduslik kahel tasandil, mis peavad alati olema ühendatud ning näitavad vertikaalselt tõele allutatud käitumist: “Get behind me, Satan! For it is written, ‘You shall worship the Lord your God, and him only shall you serve.’” (Luke 4:8). Ta keeldub (sisuline tegu) ja vastab Pühakirjaga (teksti seadmine enda sõnadest kõrgemale). See on olemuslik polaarne vastaspunkt Sugar-daddy ja Sugar-babe poolt loodud jätkusuutmatule pseudo-maailmale.
Miks see hävineb? Lühike vastus on lihtne: Saatanal ei olnud kunagi tegelikku voli säärast võimu pakkuda. Kahetsusväärselt mõistavad paljud seda liiga hilja - või on selle mõistmine hirmutavam kui elust lahkumine. (Lisatud lõigu lõpp)
Sugar-Daddy kui isa suurim liitlane laste “koju toomisel”
Nüüd tulebki sageli mängu laste jagamise küsimus. On naiivne arvata, et see lahenduks kergelt või et isegi välise abi kaudu tekiks sisuline koostöö, kui vanemate fundamentaalne arusaam elu olemusest osutub lahutuse protsessis erinevaks. Just siin tulebki mängu see, millest kogu eelnev rääkis - aksioloogiline komponent elu mõistmisel. See ei ole “lisa”, vaid kõige alus. Ja siit jõuamegi taas tagasi “suhkru-suhete juurde”.
Paradoksaalselt - ja paljuski varasemalt kirjeldatu tulemusel- saab laste jagamise protsessis ema sugar-daddyst (või sarnaseid väärtusi kultiveerivast tegelasest) isa suurim liitlane, kui isa eesmärgiks on saavutada kokkulepe, mille kohaselt lapsed kasvavad koos isaga.
Omamoodi veidral viisil – ja ma ei ole siin üldse irooniline – moondub tavaliselt 60 ringis (või vanem) mees justkui pensionärist James Bondiks, kes igapäevaselt salaagendina isa huvide eest seisab ning lapsed lõpuks “koju, isa koju…” toob.
Esiteks tulevad mängu juba praktiliselt kattuvad huvid: sugar-daddy eesmärk on saada sugar-babe keha maksimaalselt enda kasutusse - luua liisingute, üüri maksmise ja elustiili pakkumise kaudu võimalikult püsiv sõltuvussuhe. Isa eesmärk - kui ta tõesti lastest hoolib - on saavutada kokkulepe, mille järgi lapsed veedaksid maksimaalse aja isaga. Nii asuvad kaks meest tegutsema tandemina (sageli peaaegu nagu isa ja poeg) ning sisuline võit muutub märksa tõenäolisemaks.
Nagu varem kirjeldatud, saab sugar-daddy toimetada “insider’ina”, taastootes emas illusiooni igavesest õnnelikust ja probleemivabast elust, samal ajal kui isa saab lihtsalt rahulikult ja ausameelselt olla lastele olemas kui turvaline alternatiiv. Sugar-daddyd on selles osas äärmiselt efektiivsed ning kuna neil puudub mistahes motiiv luua laste emaga tõsine, väärtustepõhine, transendentaalset elementi omav suhe, ei astu nad laste isale vastu ega püüa kunagi lastele pärisisaks (või isegi vanaisa sarnaseks tegelaseks) kehastuda.
Olen kuulnud ka olukordadest, kus ajal, mil laste isa ja ema vaidlevad hooldusõiguse küsimustes läbi mitme kohtuastme, ei panusta sugar-daddyd ema abistamisse sentigi ega astu tema eest välja isegi elementaarse maskuliinse toena. Vastupidi - nad taanduvad ja põgenevad (kohati isegi sõna otseses mõttes füüsiliselt joostes või isegi spurtides) sellistest olukordadest, hoolimata oma kõrgest east. See osa on praktiline ja argine. Sisuline võit tuuakse kahe isa - pärisisa ja “suhkru”-isa poolt aksioloogilisel tasandil.
Siin tulebki mängu kõik eelnev, mis mitte ei soodusta, vaid sageli lausa garanteerib laste isale sisulise võidu hooldusõiguse osas - ja ma ei ole siinkohal karvavõrdki irooniline. Põhjus on äärmiselt lihtne: kogu suhkru-suhte loogika on oma olemuselt nii suures eksistentsiaalses ja evolutsioonilises vastuolus ajatute väärtustega, et selle ülalhoidmine pole võimalik ilma valetamiseta - enamasti nii iseendale kui teistele, sealhulgas lastele. Lapsed ise mõistavad seda samuti.
Selleks, et püüda normaliseerida “suhkru”-suhet, on vaja pidevat mentaalset joovet - nii nagu ka filosoof Karl Pajupuu oma esikteose alguses ütles: “Ma olen teinud vea. Mitu väikest ja ühe suure,” tunnistades, et kui hajub purjusoleku udu, pressib sisse tegelikkus, ja - kui ma ei eksi - palus ta siis Jumalalt, et ta “poleks litsimajas” (Lynch tegi samast mehhanismist mitu filmi).
Suhkru-suhtes olev ema on täpselt samas olukorras ja “tänu” suhkru-suhtele peabki ta lastest lõpuks loobuma. Nii sugar-daddy kui sugar-babe on olukorras, kus tuleb valida valetamise ja suhte lõpetamise vahel. Esialgne suur viga toob kaasa terve rea väiksemaid.
Lapsega suhtlemisel ja lapse kasvatamisel on emal - oletame, et tal on tütar - kolm valikut igas väikeses küsimuses, mis kõik alluvad samale põhimõttelisele arusaamale elust. Vaatame sama olukorda näite kaudu: sugar-daddy maksab kinni ema auto liisingu, üüri ja välisreisid ning ema annab vastu seksi ja seltskonda. Kui ta oleks aus, ütleks ta vähesemate võimalustega sõbrannale iroonilise uhkusega: “Sina sõida oma bussiga, mina sõidan oma pussy-ga.” Aga seda nad paraku ei ütle.
Sugar-babe-i kolm valikut on:
1. Normaliseerida olukorda, kus seksi kasutamine kaubana ja pelgalt transaktsionaalsed suhted on normaalsed, ehk siis toetada prostitutsiooni (ka “ühe kliendiga prostitutsiooni”).
2. Tunnistada, et ema on kõige põhimõttelisemas mõttes naisena ebaõnnestunud ning teda tuleb näha vaid hoiatusena, mitte eeskujuna.
3. Valetada ja varjata oma läbini transaktsionaalset suhet (rääkides midagi sõprusest, toetamisest, “erilisest sidemest” või õnnelikust uuest elust).
Rohkem variante ei ole, kui ema jätkab suhkru-suhtega.
Ja nüüd jõuamegi kõige valusama osani niigi valusast tõest: suhkru-suhtes olev ema tõukab lapsed endast eemale, sest toob lapsed ohvriks enda lihtsama elu saavutamise eest - ehk teisisõnu peab ta oma naudinguid laste heaolust olulisemaks. See on väga räige tõsiasi, kuid kahjuks eelnevast loogiliselt ja vältimatult järelduv fakt.
Vaatame iga varianti eraldi.
Variant 1 - “Normaliseerimine”. Harva esinev.
Ema normaliseeribki seda, et tütar müüks oma keha materiaalsete hüvede eest, ehk sisuliselt soovib kasvatada tulevast prostituuti. See on otseselt lapse huvide vastu, sest tekitab aksiomaatiliselt suuremat kannatust ja valu nii lapsele kui tema võimalikele järglastele. See lõhub perekonda kui ühiskonna alusstruktuuri ning nii toimides teeb ema lapsele lihtsalt kurja.
Lapse ainuvõimalik järeldus: ema hoolib endast rohkem kui minust.
Variant 2 - “Tõe tunnistamine”. Kõige ausam variant.
Ema mõistab, et on eksinud, kuid samal ajal ütleb oma teodega lapsele: “Ma saan intellektuaalselt aru, et see on vale, kuid olen liiga nõrk, et iseseisvuda – eelistan lihtsamat elu sellele häbile ja halvale eeskujule, mida sulle, kallis laps, oma elu elades näitan.” Mis järelduse saab laps sellise ema puhul teha? Et ema hoolib enda mugavusest ja kergemast elust rohkem kui sellest, et lapsele paremaid arengutingimusi luua.
Lapse ainuvõimalik järeldus: ema hoolib endast rohkem kui minust.
Variant 3 - “Segane valetamine ja vassimine”. Kõige levinum.
Ema valetab, vassib, varjab ja püüab defineerida sugar-daddy’t kui “head jõukat ja heldet sõpra”, “reisikaaslast, kellele lihtsalt meeldib emmega koos käia”, “olulist ja tarka inimest elus” jne. Iga sellise variandi puhul peab ta tõde lapse eest varjama ning sisuliselt last pidevalt eksitama. Lapsele valetamine on aga üks kõige rumalamaid ja katastroofilisemate tagajärgedega lähenemisi üldse, mille tulemusel ema mitte ei valmistada last eluks ette, vaid kasvatab temast nõrga, luues lapse ümber fantaasiate mikro-mulli, mis varem või hiljem reaalsusega kokku põrgates puruneb.
Alphamastery.com video Single Mothers Expo - tegemist on satiiriga.
Johnny Depp ja ausate sitapeade võidukäik
Kõik, mida laste isa säärases olukorras tegema peab, on jääma ausaks ning näitama, et tema on valmis ohverdama mistahes hälbelisuse laste huvides, looma lastele kodu ning eelkõige - ja ma ei ütle seda kergekäeliselt ega ridade vahel - just sel viisil armastama last tegudes rohkem kui ema.
Paljud nimetavad seda Johnny Depp’i strateegiaks, kes teatavasti on tuntud ka kui esimene mees maailma ajaloos, kes võitis vaidluse naisega (Amber Heard - minu meelest mitte väga hea naine). Milles seisnes Johnny Depp’i kogu strateegia?
Aksioloogilises geniaalsuses ja äärmiselt räiges, lausa machiavellilikus kavaluses: ta võttis ausalt omaks oma puudused ja tehtud vead, mis andis talle võimaluse lõppastmes mitte omaks võtta mitte ühtegi asja, mida ta tegelikult teinud ei olnud. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oli tema aus ebatäiuslikkus aksiomaatiline inimlikkus, sest ta jäi iseenda vastu ausaks. Ja see “ise” oli koos kõigi oma loomupäraste veidrustega siiski lähemal Abelile kui Kainile - kindlasti mitte ideaal, kuid võrdluses relatiivselt tunduvalt lähemal kui Amber.
Samamoodi on võidukad olnud lõppastmes paljud ausad sitapead. Neil on omad vead, aga nad ei valeta – ja mitte valetamine on osa aksiomaatilisest fundamentaalsusest. Kui seda eirata, muutub kõik muu tähtsusetuks. Johnny Depp ei valetanud end paremaks. Kujundlikult oli ta refleksiivselt aus:
“Johnny, kokaiin.” – “Siin.”
“Johnny, kallaletung.” – “Absoluutselt, köögikapile.”
“Vein?” – “Mitte vähe.”
(ma lihtsustan, mõte on oluline)
Kui inimene valetab põhimõttelistes asjades - öeldes näiteks, et teine osapool peksis teda, kuigi seda ei juhtunud - siis pole tähtsust, milliseid väikseid vigu teine osapool tegi (kui ebatervislikult Johnny Depp sõi, kui suure klaasi veini jõi, või mitu avokaadot hoopis söömata jättis). Ta võidab igal juhul, sest ta on fundamentaalselt aus mees koos kõigi oma lugematute veidrustega.
Nii nagu ka protsessi ajal ohverdas ta enda paljuski ja paljastas oma nõrkused valehäbita, et jääda tugevaks olulises – tões. Mitmed ausad sitapead on jäänud sama ausaks ka oma laste ees. Kui poeg küsib konkreetselt, näiteks:
“Kas hüppasid paljalt basseini?”, “Kas tahtsid ema sõbrannat ära rääkida?”, “Kas kutsusid politsei, et lasta endale narkotest teha?” (väljamõeldud näited) siis isa võtab kõik omaks ja saab pojale silma vaadata siiralt, sest ta on alati tema jaoks olemas olnud. Kui alternatiiv ema poolt on mingi skisofreeniline muinasjutt, kus tõde jääbki selguma, sest iga uus kihistus on eelmisest segasem ja niikuinii on kõiges süüdi isa, siis võidab Johnny Depp.
Päriselt head isad ja emad on ammu loobunud endast laste kasuks
Laste kasvatamisel strateegiline tulemuslikkus ei sõltu üksnes ajaliselt koos veedetud tundidest, kui vanem on lapsega, vaid eeskätt vanema väärtuste hierarhia ja aegadeülese tähendusliku orientatsiooni kattuvusest. Head vanemad on need, kes toovad enda kaudu - ohverdades end instrumendina - elu aksiomaatilise olemuse lapsele lähemale. Mida see tähendab? Nad tunnistavad enda piiratust, mõistavad väga hästi, et neil (nagu kõigil inimestel – küsimus on vaid teadvustamise tasemes) on kalduvus olla halb, nad teavad, et maailmas on piisavalt nii traagilist kui kurja ja langetavad põhimõttelise otsuse: anda oma piiratuses kõik lapse heaks.
Vaatame seda läbi suvalise näite kaotusest ja tegudest. Laps on lasteaias ja isa leiab kodus ta surnud kuldkala kõht ülespoole ulpimas. See on väike asi, samas on laps ka väike ning see on kokkupõrge tegelikkusega. Muidugi teab isa, et ta ei leia uut täpselt samasugust kala, kuid muidugi ta toob selle, ja muidugi tütar saab sellest kohe aru. Seejärel räägib isa tõtt ja laps kogeb kannatust, sest ta kogeb nii elu, surma, selgust, karmust kui ka isa kui kanalit, kes laseb elul last lõhkuda, annab talle parima võimaluse end uuesti kokku panna ning on kogu aeg olemas, et laps tema kõrval ja koos oldud aja jooksul tugevamaks kasvaks. See on armastus tegudes - mehhanism, mis kordub isa surmani. Need isad lähevad üle tavapiiride - siis öeldakse, et nad on räiged ja neid ei huvita, mis maailm arvab, ja nii öeldes eksitakse, sest nende maailm on nende lapse südames ja nad ei saa kunagi rahu, kui see on mures. Ning inimesed, kes ei mõista nende isade võimatust teistmoodi olla või teha, sest see, mis maailm arvab, neid nii väga huvitab, ei ole mitte millestki aru saanud.
Sugar-daddy’d ja sugar-babe’id viivad oma lastega läbi korduvaid vastupidiseid eksperimente. Enda hedonistlike huvide tõe ülemuslikuks seadmise kaudu - tahtmata ja vaimselt suutmata teadvustada, et laste eraldamine evolutsioonilisest tegelikkusest ja maailma moonutamine läbi enda hälbelise transaktsionaalsuse normaliseerimise ja varjamise - muudavad nad lapsed iga säärase momendiga ajas nõrgemaks. Nende maailm on naudingutes ja nad teavad, et lapse süda on mures, kuid siis taandavad nad end sellest. Nende “kingituseks” on võimekus olla iseseisvalt õnnelik ja tegutseda enda huvides ka siis, kui nende laps on õnnetu.
Tihti tuleb see välja ka retoorikas - päriselt tegude ja tõe läbi lapsi armastavad vanemad näevad enda vastutust lastes väärtuste väljakujundajatena. Nad teavad, et võib-olla üks eksistentsiaalselt suurimaid ohvreid on kellegi eluga vastamisi seadmine, kelleta nad ise elada ei suuda, pärast seda, kui nad ise lahkuvad. Küsimus on selles, mida nad on lapsele kaasa andnud. Vaatame mõlemat varianti läbi viisi, kuidas need vanemad olukorda mõtestavad.
a) Sugar-daddy’d ja sugar-babe’id on moonutanud maailma „õnnelikumaks” ja „muinasjutulisemaks”, kui see tegelikult on. Laps on jäänud nõrgaks, tema ellujäämise oskused kasinamaks ja kokkupõrge maailmaga toob kaasa kaose. Nende retoorika enda vastutusest taandumisel on enamasti stiilis: „niikuinii kasvab laps nagu ta kasvab ja teeb tulevikus need valikud, mis ise tahab.” Just sellistesse lausetesse on sisse ehitatud käegalöömine lapse tuleviku osas: nad on loobunud lapsevanemaks olemisest, sest enda lagunenud identiteet ei võimalda seda; vastutus delegeeritakse ühiskonnale, kuid selles ebavõrdses võitluses laps ellu ei jää, sest valikud, mida ta teeb, on ju mõjutatud suhkru-suhte osapoolte käitumuslikust eeskujust.
b) Päriselt head emad ja isad teavad, et maailm ja elus olemise kogemus tervikuna on kannatusterohkem ja raskem, kui seda valdavalt näha tahetakse. Nad ei moonuta maailma ilusamaks ja paremaks kohaks, vaid lasevad sellel last kontrollitult lõhkuda – sest ainult nii muutub laps iseseisvalt tugevamaks (resistentseks). Nad ei soovi mingit tunnustust lapsevanematena, sest nad ei suuda lihtsalt muud moodi toimida. Ja selle asemel, et rääkida „kuidas laps tulevikus ise oma valikud teeb,” räägivad nad sellest, mida nad lapse suunamiseks tegid - väiksematest ja suurematest asjadest. Igas nende sõnas on tahtmatult suur hulk parandamatut vanemaarmastust, mis neid neil hetkedel - kuigi nad ise seda kõrvalt ei näe - kolmkümmend aastat nooremaks muudab ja vaatamata mistahes raskustele, tahtamtult särama lööb.
Samuti dikteerivad erinevad lähenemised elule ja vastutusele erineva normaalsuse põlvkondade
Suhkru-suhte osapooled, kes seda normaliseerivad, ei saa pidada hälbeliseks olukorda, kus näiteks 16-aastane tütar tuleb külla koos 40-aastase uue „boyfriend’iga,” kes tema auto liisingut (või Bolti arvet) maksab, teda reisima viib ja selle eest seksi saab ning kes abielu ja perekonda ei soovi. Kui sugar-babe on ise näiteks 40-aastane ja harrastab sama, siis seal nad istuvadki, mitte just õnnelikult: 16-aastane noor sugar-babe „in making”, kaks 40-aastast muidu iseenesest toredat inimest (üks siis teise pruudi ema või - kui eksisteeriks perekond, mida muidugi ei väärtustata - siis ämm) ning tubli elujõuline, loodetavasti hea tervise juures olev 65 ringis sugar-daddy.
Teise variandi puhul loomulikult tütar mitte midagi sellist iialgi teha ei suudaks - ainuüksi juba austusest perekonna ja isa vastu igal tähenduse tasandil ja nii inimese kui kujundina.
Kokkuvõttes: elu ongi raske. Ja ka kõigi ohvrite toomisega on võimalik olla ainult enam-vähem normaalne lapsevanem, mitte ideaalne. Kuid kindlasti pole mõtet ideaalile sülitada ja muuta elu laste jaoks veelgi raskemaks. On igas vanuses mehi ja naisi, kes pärast suhete purunemist on suutnud säilitada väärtuste hierarhia ja aksiomaatilise reaalsustaju ning nukralt (enda vaates), kuid lootusrikkalt (laste vaates) tunnistanud: „Kuigi ebaõnnestusin perekonna säilitamises, ei ole ma loobunud perekonnast kui ideaalist. Ja soovin, et sina sellest mitte kunagi ei loobuks - abielluksid, hoiaksid perekonda ja ei valetaks.”
Kui sääraste sõnadega kaasneb armastus tegudes, siis pole lootus kadunud. Siis on tehtud kõik, mis on võimalik, et lapsed ei lõpetaks omakorda hoiatusena oma lastele sugar-daddy lõksus ja sõidaksid senikaua, kuni nad oma auto ostavad, väärikalt ja ka vähem õnnetult bussiga - mitte ei suitsetaks agressiivselt kisutud naeratusega sisemist kaost varjata püüdes oma sugar-daddy poolt seksi eest kinni makstud liisinguautos.
