Hälbelisuse patoloogiaks muutumise anatoomia inimestevahelistes suhetes

ChatGPT ja teiste tehisaru lahenduste ilmumine on saavutanud oma ootuspärase tagajärje – inimesed on muutumas järjest rumalamaks: esimesena kaob võimekus kirjutada, sellele järgneb soov lugeda ning lõpuks kaob mistahes motiiv iseseisvalt mõelda. Ometi allub ka see nähtus millelegi ning seda olulisem on mõista seda läbi hierarhiate.

Olen viimasel ajal üha enam kaitsnud seisukohti, mis puudutavad selgelt etteennustatavate suhtedünaamikate määratlemist jätkusuutmatuks. Seegi on üks nähtus, mida on keeruline mõista ilma kontekstita. Samas inimesed, kes sellest aru saavad, ei saa seda reeglina enam mitte mõista (vähemalt mitte enne, kui Elon Musk on leiutanud ajas rändamise ning võimaluse tõde teadlikult unustada).

Postmodernistlik müüt hälbelisuse puudumisest

Hälbelisus eeldab normi. Meil pole võimalik millestki kõrvale kalduda, ilma et me suudaksime näha erinevust normi ja kõrvalekalde vahel. Usun, et selle väite suudab aksiomaatiliselt omaks võtta ka kõige paadunum dekonstruktsiooni pooldaja, vähemalt kui puhtalt tehnilise definitsiooni. Järgnev, ja ühtlasi põhiline küsimus, mis koheselt tekib, on loomulikult seotud normi endaga. Seda võib pidada lihtsaks, samas ka väga põhimõtteliseks alusküsimuseks.

Postmodernismi keskne idee on sisuliselt väga lihtne: normatiivse hierarhia tühistamine. Selle eesmärk ei ole väita, et norme ei eksisteeri, vaid et puuduvad meta-normid – ülejäänuist hierarhiliselt kõrgemad või universaalsed põhimõtted, mis õigustaksid üht väärtussüsteemi teiste üle. Seetõttu asetatakse kõik normid horisontaalsele tasandile: need muutuvad lokaalseks diskursuseks, mida saab rakendada vastavalt inimese soovile, identiteedile või kontekstile. Sellises raamistikus ei ole võimalik rääkida moraalsest hälbelisusest rangemas mõttes, sest hälve eeldaks kõrgema normi olemasolu, mille suhtes keegi saaks “valesti” käituda. Hälnelisust ei saagi olemas olla, sest normid ise on kõigest diskursused - võimukonstruktsioonid, narratiivid, suvalised ajutised praktikad.

Selle tulemusena võivadki perekondlikud kasvatusrollid olla täielikult ümberpööratud, partnerite vahetus toimuda pidevalt, perekond olla täielikult soo- või rollivaba organiteta keha: kaks ema võivad kasvatada lapsi, ühest suhtest lahkunud isa võib võtta uues suhtes “ema rolli” jne. Võimaluste arv ei ole piiratud – normi leidub alati. Kujundlikult on loogika sarnane stalinistlikule õigussüsteemile: “tooge mulle inimene ja ma leian talle paragrahvi”; postmodernistlikus normiteoorias aga: “näita mulle suhet, ja ma leian sellele normi”.

Hälbelisuse olemuslik vajalikkus

F. W. J. Schelling pühendas oma filosoofilise elu ühele põhiküsimusele: kuidas saab üldse toimuda millegi esilekerkimine, mis ei ole täielikult ratsionaalselt tuletatav olemasolevast korrapärasest süsteemist. Olen aastaid selgitanud oma õpilastele tema Weltformel’i ideed ning enamasti (kui inimese üldine mentaalne võimekus seda toetab ja on piisavalt sisemist huvi) saabub hetk, mil “pirn peakohal süttib” ja mõte muutub arusaadavaks. Lühidalt – ning tõsi, see on tähenduslik vaid vähestele – on selle valemi mõistmiseks vaja tõusta matemaatika tasandilt kõrgemale ja näha seda läbi selle, millele matemaatika ise allub. Me ei räägi jagatisest või arvulisest protsessist, vaid tervik-süsteemist, mida hoiab toimimas midagi, mis ei ole süsteemi sees täielikult ära lahendatav: hälve, kõrvalekalle, irratsionaalne jääk. Just see formuleeritakse Weltformel’i ühe komponendina – mitte süsteemi veana, vaid üksnes näilislet “vigase” eeldusena, mis selle üldse toimima paneb.

Sama järeldus ilmub ka Kantil ja Hegelil (ehkki erinevate lähenemiste kaudu). Ka minu sümpaatia kuulub esimesele. Kant rõhutab, et kausaalsus kui seaduslikkuse vorm võib olla tõepoolest absoluutse kehtivusega, kuid inimliku tunnetusvõime piiratus ei võimalda meil seda selle võimalikus absoluutsuses tabada. Inimese mõistus saab kausaalsust mõelda ainult tingimuslikult (nähtumuse maailma kaudu), kuid ei saa haarata selle võimalikku tingimusetut, absoluutset algust või lõppu. Me suudame sellest mõelda, kuid ei saa seda tunnetuslikult kinnitada. Meie tunnetus on piiratud perspektiiv, mis ei ulatu võimaliku absoluutse seaduslikkuse tasandini. Seda võib tõlgendada (metafooriliselt ja vahel ka laiemalt) paratamatu, inimliku “hälbena” absoluutse tõe mõistmise suhtes – mitte eksimuse, vaid meie tunnetusliku vormi piiranguna. Oleme sunnitud aktsepteerima moraalse või metafüüsilise seaduslikkuse kehtivust ilma teadmata selle algseid aluseid.

Meil tuleb end joondada seaduslikkusega, mis ületab meie tunnetusliku haarde – alluda ideaalile, mille piire me isegi lõpuni ei tea. Just seetõttu peame end joondama ideaali järgi pidevalt, sest me ei saagi täielikult teadvustada, kuidas ja millal sellest kõrvale kaldume. Sisuliselt on see ka kristliku Jumala tunnistamise alg-eeldus: aktsepteerida usku millessegi, mida saab mõista ja tõlgendada vaid “kaudsete tõendite” kaudu. Samas sõltub ka nende tõendite “kaudsus” vaatepunktist – Jumal võib ennast ilmutada ükskõik millise ime läbi, kuid inimene võib sama juhtumit alati ratsionaliseerida ja seletada loomulike põhjustega (nii enda elus kui ka prohvetite sõna otseses mõttes surnust ellu äratamise juhtumite puhul). Seega ei muutu usk kunagi pelgaks tõestuseks; ja oma tunnetusliku piirangu tunnistamine ei veena ei agnostikut ega ateisti, kui inimene ei ole valmis nägema, et tõe ülevus võibki jääda tunnetuslikust kogemusest kõrgemale.

Ka Hegel, arendades Fichte dialektilist struktuuri edasi, näitab, et igas süsteemis peab esinema sisemine hälbelisus ja vastuolu, mitte juhusliku veana, vaid toimimise tingimusena. Vastuolu ei ole kõrvalekalle, vaid jõud, mis sunnib süsteemi ületama iseennast, avarduma ja muutuma. Ilma negatiivsuseta – ilma sisemise “lõhe” (Nichtsein) – poleks võimalik progress, vaid ainult suletud kordus. Just seetõttu pole hälve süsteemi lagundaja, vaid selle liikumapanev ja elupotentsiaali säilitav element.

Sellegipoolest tean ma oma kogemusest, et saksa idealistide ja romantikute rivistamine oma positsiooni kaitseks võib eemale peletada ka kõige motiveerituma lugeja. Nietzsche sõnastas sama põhimõtte kordades lihtsamalt: oluline pole mitte niivõrd see, milliseid väärtusi keegi toetab, vaid kuidas need on inimese jaoks hierarhia võtmes paigutatud. Teisisõnu, küsimus pole, millised väärtused on eksitentsiaalselt olulised, vaid millised on kõrgemad ja millised neile alluvad (ehk siis väärtuste hierarhia).

Ka Weltformel’i mõistmine nõuab hierarhilist vaatenurka. Kõiges, mis toimib süsteemselt, peab olema hierarhia. Selleks, et hierarhia saaks üldse tekkida, peab igal tasandil olema tuumväärtus, mis loob järgnevale tasandile orientiiri. Kuid tuumväärtust ei ole võimalik näha, kui asuda selle sees. Seda saab näha ainult siis, kui me paikneme temast veidi eemal. Just see “eemal olek” - nihestatus tuumast - on hälbelisus selle kõige elutervemal ja vajalikumal kujul. Ilma selleta kukuks süsteem kokku.

Narratiivne kosmoloogia ja panenteismi vältimatus

Teadusringkondades ja debattidel on vastaspoolt (ka siis, kui meil on palju kattuvaid põhimõttelisi seisukohti) sageli üllatanud minu hüpotees – või tegelikult pigem aksiomaatiline algtees –, et kõigil väärtustel on oma olemuselt narratiivne struktuur. See tähendab, et väärtused ei eksisteeri “sõnadena” eraldiseisvate kategooriatena, vaid neid on võimalik mõista ainult loo kaudu, milles neid kasutatakse. Kui veidi järele mõelda, nõustuksid sellega isegi paljud dekonstruktsionistid: sõnade tähendus ei tulene üksnes kategooriast või definitsioonist, vaid eeskätt narratiivist, millises neid kasutatakse.

See peaks omakorda olema selge ohumärk kõigile, kes loodavad, et LLM-id (suured keelemudelid) oleksid võimelised iseseisvalt mõtlema. Ilma aksioloogilise kontekstita on need süsteemid sisuliselt narratiivita tekstimasinad, mis suudavad järeldada, kuid mitte hierarhiliselt eelistada; kirjeldada, mitte hinnata. Ilma väärtust kandva narratiivita on teadvuse imitatsioon määratud hukule – eneseteadvus on oma olemuselt narratiivse loogikaga. (Sellest olen kirjutanud pikemalt siin: “The Nature of Consciousness and Self-Consciousness as Narrative Cosmology”.)

Kui pöördume nüüd inimese kui olendi juurde, siis Rousseau ja Hobbesi vastandamine on paljuski kunstlik just seetõttu, et kõige põhimõttelisemas on nad suuresti sama meelt – mõlemad eeldavad “tabula rasa” sisulist võimatust. Lihtsustatult: inimesel on olemuslik suundumus või eeldus, mis eelneb reflektiivsele teadvusele. Schellingi järgi (ja Kant ei vaidle sellele vastu), avaldub juba enne teadvuse kujunemist kalduvus kas heasoovlikkuse või pahasoovlikkuse suunas. Ning kuigi me tahame end näha parimal võimalikul viisil, on inimloomuses peidus ka tugev kalduvus halva suunas, mis ei kao “teadvuse valguse” tekkimisega, vaid vajab ohjamist.

See väide on palju olulisem, kui tundub, sest siit tuleneb tänapäeva vaimse pseudousu – “heade energiate”, “universum kui armastus”, “kõik on üks” – loogiline võimatus. Kuigi inimeses on potentsiaal hea suunas, on temas ka palju kurjust, mida tuleb ratsionaalselt, teadlikult ja distsiplineeritult ohjata, et see ei avalduks maailmas destruktiivselt. Me ei ole üks hajus “osa tervikust”, mis voogab harmooniliselt. Vastupidi: inimene kogeb maailma ja isegi teadvust ennast vaid läbi hierarhilise struktuuri, mitte läbi sulandumise. Hierarhia ei ole kultuuriline lisand, vaid aprioorne orientatsioon, ilma milleta ei oleks võimalik ei mõistmine ega valikute kaalumine. Seda tuleb endale teadlikult meelde tuletada, sest just see teeb meid vastutust kandvateks olenditeks. Samale osutab tegeloikult ka Heidegger: teadvuse mõistmise eelduseks on eneseteadvus. Siingi on järeldus vältimatu: eneseteadvus ei saa tekkida süsteemis, kus väärtused on võrdsed ja puudub vertikaalne hierarhia. Seal, kus kõik on “üks”, ei saa inimene olla keegi.

Seetõttu ei ole Maya kummardamise laadne panteism mitte lihtsalt teoloogiliselt puudulik, vaid ontoloogiliselt võimatu. Jumal (ja seda mõtestab ka Whitehead oma protsessuaalses kosmoloogias) ei saa olla pelgalt kõiges; ta peab olema kõiges ja lisaks sellele ka väljaspool kõike (seega pigem panenteism). Ainult panenteism võimaldab monoteistlikke, singulaarse kõrgeima väärtusega hierarhiaid. Ja seetõttu võib öelda midagi intrigeerivat: suur osa panteisitdest ning ka märkimisväärne osa teadlastest on tegelikult sügavalt monoteistliku religiooni tunnistajad, isegi kui nad seda tuleriidal eitaksid.

Lihtsustatult: meie võime maailmast aru saada eeldab hierarhiaid; meie võime iseendast aru saada eeldab hierarhiat, mis ületab meid. Ja eneseteadvuse teke ei ole lõppastmes seletatav ilma monoteistliku, ühe väärtustipuga hierarhia võimalikkuseta. Panenteism ei ole pelgalt usuline variant, vaid loogiline struktuur, mille puudumisel poleks võimalik ei narratiiv ega teadvus.

Hälbelisuse kolm kategooriat läbi narratiivse kosmoloogia

Kui inimene asub mõistma maailma läbi hierarhiate ja narratiivse kosmoloogia, kus iga väärtus saab tähenduse mitte pelgalt fraasi, vaid loo kaudu, muutub religioosne raamistik kui lugude allikas sisuliselt vältimatuks. Ma ei hakka siinkohal ülistama kristlust (kuigi religioone ei saa pidada väärtuslikus plaanis “võrdseteks”), vaid kasutan kristlust näitena, et mõista narratiivse kosmoloogia rakendatavust lähisuhete, otsuste ja iseloomu kujundamise kontekstis.

Heaks näiteks sobib Matteuse 4. Jeesusel on kõrbes Saatanalt kolm ahvatlust – ja lähenedes sellele narratiivi kaudu, näeme, et need ei ole juhuslikud, vaid hierarhilises järjekorras. Näljas Jeesusele pakub Saatan esmalt võimalust muuta kivid leivaks. Jeesus vastab (Pühakirja tsiteerides): „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Seejärel pakub Saatan võimalust proovile panna Jumalat, hüpates templi katuselt alla, lootuses inglitele end päästa lasta. Jeesus vastab: „Taas on kirjutatud: Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!“ Kolmandaks pakub Saatan võimu kogu maailma üle. Jeesus vastab: „Mine minema, Saatan! Sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teenida teda ainult!“

Aksiomatoloogiliselt ja narratiivse kosmoloogia võtmes näeme siin kolme väärtust/kiusatust, millest moodustub inimest kiusavate ahvatluste hierarhia: kehalised vajadused, uhkus ja Jumala testimine, ning (kõige kõrgemal) võim. Iga väärtus ilmneb loo kaudu, mitte abstraktse kategooriana, ning iga kõrgem kiusatus sisaldab hierarhiliselt ka eelnevat endas: võimu ihkamine hõlmab juba nii nõudlikku uhkust kui ka potentsiaalset valmisolekut ohverdada moraal ja vajadused.

Ja ma ei püüa siia midagi vägisi sisse lugeda – siin ei ole midagi kunstlikku või liialdatut. Vastupidi, küsiksin pigem: kuidas saab seda mitte märgata? Veel üks oluline tähelepanek: Jeesus seab kirjapärase Isa tahte enda isiklike sõnade ette. Ta ei vasta oma autoriteedist lähtuvalt, vaid tsiteerib Pühakirja – seades isegi oma autoriteedi hierarhia alla. See ei ole juhus, vaid aksioloogiline struktuur.

Hälbelisuse muutumine patoloogiaks

Hälbelisus on inimlikkuse osa ning selle erinevus patoloogiast avaldub hetkel, mil hälbelisus hakkab inimest hävitama. Seetõttu, nagu juba märgitud, on hälbelisus vajalik piirini, mil ideaal ei kao silmist: just hälbelisuse kaudu saab inimene näha oma kaugust ideaalist ning selle poole liikuda. Et hälbelisus oleks realistlikult korrigeeritav, peab inimene tunnetama end alluvana ideaalile, mitte ideaali tasandil ega sellest kõrgemal. Hälbelisus on talutav seni, kuni joondume ideaali järgi – ja seetõttu on ohtlik mitte hälbimine ise, vaid pilgu pööramine ja liikumine sellele vastupidises suunas, veel kaugemale ideaalist.

Kui hälbelisus muutub nii suureks, et ideaal enam ei ole nähtav, tekib oht, et ideaalist väga kaugelt asuvat hälvet hakatakse idealiseerima kui uut tsentraalset normi. Selline hetk ei ole lihtsalt eksimus, vaid väärtuste orientiiri asendamine. Seda näeme 2. Moosese raamatus, kus rahvas hakkab kuldvasika kuju kummardama. Ideaalist piisavalt kaugele kaldununa seatakse hälbe objekt uueks ideaaliks. Siin ilmnebki inimese sügavam olemus: kui ideaalist ära pöörata, avaldub sisemine nõrkus valida raske tagasitee asemel ideaali asendamine võltstõelisusega.

Esimene ring. Kui vaatame suhtevorme, mis sellele ei allu, siis esimeses hälbekategoorias (kehalised vajadused) näeme lihtsalt seksuaalsuhteid, millel puudub perspektiiv ja tähendus. See on hälve ja esimene ring ideaalist eemaldumisel. Siia paigutaksin ka samasooliste suhted. See on eemaldumine ideaalist, kuid nagu mu vanem tütar ütleks, “veel kuidagi mõistetav osa” LGBT-st - ehk siis LGB. Selles ringis on võimalik ideaali näha ja selle juurde tagasi pöörduda, kui selleks jõudu on. Kuid minnes kaugemale ja püüdes jätkusuutmatust maskeerida pseudo-perekonna mudelitesse, võetakse väga suur risk. Minu hinnangul liiga suur – see on piiripealne, väga piiripealne.

Teine ring. Järgmises, juba ideaalist kaugemas ringis näeme uhkust ja Jumala proovile panemist. See on “T” (LGBT-st), ingliskeelne pride — nähtus, mille absurdsusest hakkab maailm alles nüüd aru saama. Just sellele allumine on paljudel juhtudel huku põhjuseks. Jah, isegi minu kõige vasakpoolsemad sõbrad tunnistavad järjest enam (mõned nukralt, mõned kergendunult): “woke is dead.” See on ring, kus suhetel puudub jätkusuutlikkus, eriti kui ei soovita tunnistada hälbe elujõuetust (ja sellest tulenevat ennasthävitavat patoloogilisust). Ükskõik kui väga tahta — midagi head ei sünni.

Siia kuuluvad neljanda laine feminism, naiste spordialadel domineerivad bioloogilised mehed, perekonna lõhkumist ja abielust lahkumist kangelaslikuks pidav sisu kiirtarbimise meediumites ning mistahes maskuliinsuse pidamine toksiliseks. Seda ringi iseloomustab juba aksiomaatiline jätkusuutmatus, ja mis kõige hullem — sellega lepitakse ning seda isegi ülistatakse.

Kolmas ring on ideaalist nii kaugel, et ideaal kaob silmist täielikult. Seda juhib usk materiaalse transaktsionaalsuse ülemuslikkusse. Siin on naised, kes astuvad suhetesse virtuaalse prostitutsiooni kaudu või tegelevad prostitutsiooniga mõnes muus vormis – näiteks hakates tehingupõhistes perspektiivitutes suhtes sugar-babe’iks endast kümneid aastaid vanemale sugar-daddy’le. Siin on ka sugar-daddyd ise: inimesed, kes on perekonna ideaalist kaugenenud, asendades selle usuga võimu ja raha ülemuslikkusse.

Narratiivse kosmoloogia kohaselt on irooniline nende monumentaalne naiivsus ja lühinägelikkus: kõrbes Jeesusele kogu maailma valitsemise tasemel võimu pakkunud Saatanal ei olnud tegelikult mitte mingit voli seda pakkuda. Seetõttu kaotavad ka sellel tasandil ideaalist eemaldunud inimesed kõik - jätkusuutlikkuse, eneseväärikuse ja sageli lõppastmes ka soovi elada. “Iseseisvad ja tugevad” sugar-beibid, kes sponsorite toel elavad, imestavad ohvri rolli näideldes, miks nad oma lastest ilma jäävad, miks lapsed ei soovi nendega suhelda või hakkavad neid häbenema. Virtuaalprostituudid ei saa aru, miks nad oma keha müümisega teenivad vaid paarsada eurot kuus - ja kuhu jääb siis see “tegelik võim maailma üle”. Taaskord: Saatanal ei olnud voli selliseid pakkumisi teha.

Just siin, ideaalist nii kaugele eemaldununa, lüüakse maha uus “pseudo-ideaal” — näiteks kärgperekond, mis peaks “suhkru”-suhteid toetama, “avatud abielu” või lihtsalt mistahes muu katse perekonna ja abielu ideaali asendada mõne pseudo-lahendusega. Just see ongi moment, kus hälbelisusest saab vältimatult patoloogia: üritatakse normaliseerida ja idealiseerida nähtust, mis oma olemuselt on iseennast hävitav, jätkusuutmatu ja võimatu.

Kusjuures kõigi nende puhul, kes on ideaalist jõudnud väga kaugele äärealadele, tuleb “ohvristumise mentaliteeti” rõhutatult alla jooniuda, sest just see välistab muutumise ja tagasitee võimaluse. Küsimus ei ole selles, et nad ei oleks kannatajad arvestades elu olemuslikku paratamatut traagikat ning ka teiste kurjust. Vastupidi, nad on sageli kogenud ebaõiglust, julmust, petmist ja isegi mistahes tasakaalustava leevenduse puudumist. Kysimus polegi seega kogetud kannatuste määras, vaid selle koorma kasutamises enese marginaliseeritud positsiooni õigustamiseks — “rõhutu rolli” võtmises ja sellest uue perversse ideaali loomises. Seega, hälbelisuse muutumise patoloogiaks teeb võimalikuks langus, kehtestab võlts­ideaali loomine ning muudab püsivaks languse kroonimine ideaaliks läbi ohvristumise.

Oma elu jooksul olen näinud mitmeid inimesi, kes on võrreldava kannatuste koormaga siiski asunud liikuma tsentraalse ideaali suunas (alguses vaevaliselt ja kaootiliselt, hiljem järjest sirgjoonelisemalt, kuid siiski). Olgu veel öeldud, et paradoksaalselt – eriti naisterahvaste puhul – ei avaldu ohvrirolli takerdumine enamasti otseses “enda ohvriks kuulutamises”. Vastupidi, enamasti avaldub see enda esitlemisena sotsiaalmeedias “vankumatu”, “sisemist jõudu omava”, “haiget saanud, kuid murdumatu” naisena.

Samas just siin ilmnebki patoloogia süvenemine kriitilise määrani: selle asemel, et vaikselt ja avaliku tähelepanuta omaks võtta enda eksimused, ihadele allumine, uhkus tehtu õigustamisel valedega ning lõpuks võimu ja raha haardesse kinni jäämine, kerjatakse hoopis avalikku imetlust läbi väärastunud, jätkusuutmatu olukorra idealiseerimise katse.

Seetõttu võib öelda, et hälbelisuse muutumise patoloogiaks tsementeerib just ohvrirolli omaksvõtt — marginaliseerituse ülistamise taotlus kui loobumine kõigist võimalustest muutuda ja pöörduda parema poole.

Vertikaalne dimensioon

Antud lähenemist on võimalik kujutada visuaalselt kolme ringina, mille keskpunktis on ideaal. Esimene ring – kehalised naudingud; teine ring – uhkus; kolmas, keskmest kõige kaugem – võim. Samad ringid muutuvad veel mõistetavamaks, kui neid vaadata mitte pealt, vaid kõrvalt: siis ei ole need enam ringid, vaid mägi, millel on konkreetne tipp. Monoteism ei tähenda ainult “ühte jumalat”; see tähendab hierarhiat, mille tipus on üks väärtus, millest kõik muu sõltub. Seetõttu ei ole mäe jalamil seistes tippu jõudmine kunagi lihtne, ning just seetõttu on võimu kummardajatel, kes on juba läbi uhkuse minetanud valmisoleku tõde tunnistada, eriti keeruline uuesti üles liikuma hakata. See allakäik algab enamasti kehalistest naudingutest ning muutub siis vertikaalse kukkumise vormiks läbi tehtu õigustamise ning siis langemise võimu ohvriks.

Mäe jalamil seistes on inimene vastamisi raske teekonnaga ning sellest kõrvale hoidmine on psühholoogilise allasurumise kaudu inimlikult mõistetav. Tegelikult on selles olukorras ainult kaks valikut: hakata ideaalile vertikaalselt lähenema, mis on äärmiselt raske, või kuulutada mäe jalami positsioon uueks ideaaliks. Just selles hetkes muutub hälbelisus patoloogiaks. Täpselt nii toimub ka “langenud naiste ja meestega”: allakäik, mis algab kehalistest naudingutest, jätkub enda õigustamisega (uhkusega, mis ei luba tõde tunnistada) ning lõppeb võimu-ahvatluse lõksus.

Kujundlik näide: naine ja ema, kes perekonna juurest lahkub, “langeb mäest alla” läbi kehaliste naudingute, hakkab hiljem - läbi uhkuse - oma tegevust õigustama kui “iseseisvust ja tugevust” ning seejärel alustab tehingupõhiseid suhteid endast veerand sada aastat vanema sugar-daddyga oma elukvaliteedi parandamiseks.  Suhkru-suhteid, lastest loobumist “mugavam     a ja seiklusrikkama” elu nimel ning jätkusuutmatut eeskuju ei ole võimalik idealiseerida ilma valetamiseta iseendale. Just see enesepetmine on kõige ohtlikum moment. Ideaalist eemaldudes nii horisontaalselt kui vertikaalselt kuulutatakse mäe jalami uueks tipuks. See on mitte ainult väike vale, vaid raskem kuritegu eneseteadvuse vastu, sest see on täpselt seesama enese pime õigustamine, mis kunagi ka algse idaalist ärapöördumise põhjustas. Iseendale valetamine on andestamatu just seetõttu, et see tapab suutlikkuse tõde mõista.

Perekondi lõhkuvad sugar-babed ja sugar-daddyd imestavad, miks on nende lapsed neist võõrdunud, kuid tegelikult on ainus imestama panev asjaolu see, kuidas nad üldse suudavad selle yle imestada. Iga võlts-ideaali kummardamine toob kaasa kannatused, mis lõppevad kaosega.

Tegelikkuses teavad mäe jalamil olevad inimesed seda, kuid oma suuga – täpsemalt tõe ja enda ebatäiuslikkuse tunnistamise allasurumise kaudu ning olukorra õigustamisega valedega – koguneb nendesse kurjus, mis alati plahvatab. Hamsun näis seda mõistvat Maa õnnistuses, kui kirjeldas, kuidas isegi “ümberlõikamine” ei päästa vigast suud. 2. Moosese raamatus ei usaldanud Jumal mitte ainult Moosest, vaid käskis tal võtta appi vend Aaroni – selleks, et tõde saaks õigesti välja öeldud. Vigane suu, mis kibestumuse endasse jätab ja tõe alla surub, ei suuda tõde kuulutada ning lükkab kannatused edasi tulevikku, kus need võimendatult realiseeruvad. Lõpuks plahvatab selline allasurutud tõde hävitavasse jätkusuutmatusse – Ingrid tappis oma lapse.

Nii nagu sõna saab lihaks ja eluks, kui see asetatakse hierarhiliselt kõrgemale ja tõde välja öeldakse, toimub vastupidisel juhul tõe moonutamine: allasurumise ja pseudoideaalide kummardamise kaudu muutub “liha ja elu” tapvaks hoiatuseks. Seetõttu ongi lausa uskumatu kõrvalt näha, kuidas inimesed kulutavad meeletuid summasid advokaatidele, et normaliseerida enda patoloogiliseks muutunud hälvet, mõistmata, kuidas selline tegevus on juriidilistest vaheetappidest sõltumata paratamatu kaotus loomuseaduste mõttes ning sisuliselt süsteemne töö ise lastest loobumiseks. Mistahes püüdlused idealiseerida valet luhtuvad vähemalt seni, kuni on alles lootus tõelise alternatiivi osas ja kuni on näha, et selle seeme on tuleviku mõttes olemas – nii isiklikul, bioloogilisel, religioossel kui ühiskondlikul tasandil. Seda lootust on kandnud inimesed, kes on end selle nimel ohverdanud, nagu mitmed isad (sh näiteks Charlie Kirk).

Võim kui ohtlikuim eemaldumine ideaalist

Ideaalist eemaldumise kaudu sisaldab hierarhia iga järgmine tase ka kõiki eelnevaid. Uhkus ja Jumala proovile panemine sisaldab kehalisi naudinguid ning võimu taotlus, mille läbi inimene kummardab Saatanat, sisaldab nii uhkust kui ka (ilmselgelt) allumist kehalistele naudingutele. See mõte ei ole populaarne, kuid äärealadelt ei ole kerge ideaalini tagasi jõuda – sageli on lihtsam tunnistada ebaõnnestumise lõplikkust ja elust lahkuda. Tagasiteel tuleb esmalt võita võimuiha, siis uhkus ja lõpuks ka kehalised naudingud. Patoloogilise pseuadoideaaliga ei pääse kunagi karistuseta: parim võimalik lahendus on sügav kahetsus ning pikk ja ränk tagasitee; alternatiiv on häving mentaalselt ja moraalselt, isegi siis kui inimene jääb füüsiliselt elama (mis võib olla rängem karistus kui surm).

Tänapäeval oleme kõik ideaalist eemal – osad lähemalt, osad kaugemalt. Kõik head mehed ei liigu lineaarselt ideaali poole. On neid, kes on nagu Noa või Iisak – sirgema teega. Ja on neid, kes on nagu Jaakob või Taavet – liikudes vahel suure kaarega ideaalist eemale, kuid mitte seda silmist kaotades, mitte seda hävitada püüdes, vaid läbi tõsise kahetsuse ja kaotuste ümber pöördudes ning seejärel pikalt ja kannatlikult ideaali poole liikudes. See ei ole lihtne, kuid nende hukka mõistmine ei ole lahendus. Kaugel sellest – piiride kompamine ja uuesti ideaali poole pöördumine on muutumisvõimalus, ehkki drastiliselt aeglasem, kui enamik arvab. See on hälbelisus, vahel väga piiripealne, kuid kuni leitakse jõudu suunduda tagasi tipu suunas, ei ole see veel patoloogiline.

Paradoksaalselt on just võimu ahvatlus ja sellega kaasnev patoloogiliseks muutumise risk ka põhjuseks, miks mitmeid häid mehi, kes on juhid, peetakse ekslikult võimu külge klammerduvateks. Tegelikult on nad sageli väga hästi aru saanud võimu ahvatluste inimlikust ohtlikkusest. Nad ei klammerdu võimu ligi, vaid ei ole lihtsalt kedagi, kellele võim üle anda nii, et inimene suudaks läbi sisemise ohverdamise loogika võimuga kaasnevatele kiusatustele vastu astuda. Iga struktuur on hierarhia – ka perekond. Selles valguses on isal alati suurim vastutus ideaali tunnistamisel ning oma eksliku, kuid õiges suunas liikuva eeskujuga selle poole püüelda, mitte aga normaliseerida äärealade äärmuslikku ja jätkusuutmatut hälbelisust uue keskpunktina, patoloogilise “ideaali” kujul.

Võimu mõju vastu seismine – nii naisena, mehena, juhina kui inimesena laiemalt – saab toimuda ainult ideaali imiteerimise kaudu. Ideaal ise on saavetamatu, kuid selle suunas saab liikuda läbi ohvri, mitte läbi mugavuse või naudingute. Mida suurem on võimuga kaasnev kiusatus, seda suurem peab olema tasakaalustav ohver. Ainult nii suudab inimene säilitada jätkusuutlikkuse ega muutu patoloogiliseks. Narratiivi mõttes on see lugu korduv igal tasandil mõlemas Testamendis ning metanarratiivi tasandil kristluse keskne idee. See on nii ilmne, et sellest on isegi raske pikemalt rääkida. Lõpetan.

See ongi lühike kirjeldus sellest, kuidas hälbelisus muutub suhetes patoloogiaks.