Kala ja koer

Ohvri idee printsiibina ja olemise viisina on inimestele enamasti esmapilgul vastuvõetamatu väga lihtsal põhjusel – nende elu on liiga lihtne. Mida rohkem puutub inimene kokku tõsisemate eluraskustega, seda olemuslikult iseenesestmõistetavamaks muutub ka idee ohvrist kui elamise viisist, mitte pelgalt konkreetse episoodilise toiminguna. Samas ei tasu ega saa inimest selles süüdistada, sest enamasti on ka loogiline põhjenduste ahel igapäevasest rutiinist eksistentiaalsete mõteteni tänapäeval pikem kui kunagi Kierkegaardil, kuigi ka tema vajas aastatepikkust hoovõttu. See lugu räägib kahest väga lihtsast nähtusest sümbolite kaudu, mis jäävad meelde.

Sisemine vahetusloogika

Kõige lihtsam viis olukorra mõistmiseks on vaadelda seda sisemise vahetusloogika kaudu. Igal inimesel on olemas teatud hulk elu, millega ta opereerib - elu, mida saab tinglikult käsitleda kaubana, mida millegi vastu vahetatakse. Heideggeri viis mõtestada Daseini täieliku hoomamise võimatust annab väga hea lähtekoha elu lõplikkuse mõistmiseks. Nimelt ei ole ka see kogu „kauba“ hulk, mis meil kasutada on, kunagi teada. Isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik arvestada mingi kindla eluea pikkusega, sest elamise kogemusse endasse on sisse ehitatud teadmatus selle kestusest. Seega saab aksiomaatiliselt lähtuda faktist, et inimene ei tea, kui kaua ta elab. Kõik eluaja „vahetamise“ tehingud millegi vastu on seega oma olemuselt opereerimine väärtusega, mis on aritmeetiliselt kindlasti vähemalt võrdne juba elatud päevade arvuga, kuid mille järelejäänud osa võib ulatuda mõnest hetkest kuni aastakümneteni.

Kui inimene seda tõepoolest mõistab, tõstab temas pead surmahirm — nähtus, milleks enamik meist on halvasti ette valmistatud. See omakorda käivitab ühe kolmest ratsionaliseerimise loogikast: elu etteplaneerimine siiras usus selle jätkuvusse vähemalt teatud kõrge vanuseni ja võrdlemisi naiivne elu jaotamine etappideks; leppimine elu kestuse ettemääramatusega ning otsus kasutada järelejäänud aega maksimaalseks naudinguks; leppimine elu kestuse ettemääramatusega ning otsus ohverdada järelejäänud elu tähenduslikkuse saavutamise nimel - elamise viis, mille puhul iga päev omandab hindamatu kaalu.

Nagu peagi näeme, sulandub esimene lähenemine vältimatult alati ühte kahest viimasest. Sõltumata sellest, mida inimene suusõnaliselt väidab, on tema tegelik eluloogika alati taandatav ühele kahest: kas hedonistlikule isikliku õnne taotlusele või enese ohverdamisele tähenduslikkuse nimel - seda eriti siis, kui vaadata tagasi tema tegelikele tegudele. Seetõttu, nagu ka paljud analüütilise suuna psühholoogid on täheldanud, on just käitumise loogika analüüs kõige usaldusväärsem viis inimese väärtusstruktuuri mõistmiseks, mitte tema enda sõnade usaldamine.

Töötamine raha saamiseks

Enamik inimesi käib tööl või teeb mingil kujul tööd. Oma olemuselt on tegemist väga lihtsa ja loogilise vahetusega, mille puhul elu — täpsemalt aeg - vahetatakse raha vastu. Sisuliselt müüakse oma aeg ära ning enamasti, nagu paljud on märkinud, peenraha eest.

Mäletan kunagist vestlust ühe Eesti parima kirjanikuga, kes täiesti siiralt ütles, kui jutuks tuli palgatöö: „Ma ei saa ju tööle minna - ma pean raha teenima.“ Hakkasime mõlemad naerma, kuid mitte üleolevalt, vaid siiralt, sest see tähelepanek tuli südamest ja oli täpne.

Eelnev ei tähenda siiski, et tööl käimine oleks iseenesest vale või halb. Sisemine vahetusloogika on nii palgatöö kui ka ettevõtluse puhul sisuliselt sama: aja müümine raha eest. See viib paratamatult ühe lihtsa mõtteharjutuseni iga veidi julgemalt mõtleva inimese jaoks: mis juhtuks siis, kui oleks võimalik saada korraga ja koheselt kätte kogu järelejäänud tööaastate tasu?

Kui inimene sellisel juhul päevapealt töölt lahkuks - nagu paljud lotovõitjad teevad - paljastuks selle sisemise transaktsionaalsuse rõõmutus ning sageli ka allumine välisele sunnile. Oma olemuselt viitab see puudujäägile elu „müümise“ kontseptualiseerimises, kuid samavõrd on see sageli sümptomaatiline ka teisel tasandil: inimene annab ära oma aja, sest tal puudub tähenduslik alternatiiv olemasiolevale tööle. Elu kulgeb vaikivas rutiinis, justkui oodates mingit impulssi muutuseks, kuid ainus kategooriline muutus, mis paratamatult saabub, on otsene või kaudsem kokkupuude surmaga.

Kui seda loogikat edasi arendada, jõuame üsna kiiresti struktureeritud sisemiste väärtuste hierarhiateni. Raha ei ole enamasti lõppväärtus, vaid instrumentaalne vahend millegi saavutamiseks, ning sellistes valikutes muutuvad inimese väärtused juba väga selgelt loetavaks. Töö tulemusena saadav raha ongi ideaalne vahendlik indikaator inimese väärtustest, sest sõltumata sellest, mida inimene sellega teeb, paljastab see tema struktureeritud sisemise väärtuste hierarhia - soovib ta seda või mitte.

Raha kui instrumentaalne indikaator

Just raha kasutamise - või ka selle kiiva säilitamise ja kasutamata jätmise (kui ühe kasutamise viisi) - loogika analüüs viib meid vältimatult selge arusaamani inimese sisemisest väärtuste hierarhiast, soovib inimene seda või mitte. Väga sageli on hoiakud selles küsimuses vildakad ning raha kasutamist vaadeldakse puhtalt utilitaarse loogika kaudu: kas tehtud kulutused suurendavad või vähendavad inimese varade koguhulka, kas tehtud investeeringud on „ratsionaalselt mõistlikud“ või mitte.

Enamasti on selline analüüs juba oma olemuselt seotud põhimõtteliselt puudliku lähtekohaga. Raha kasutamise puhul ei ole mõistlik ega loogiline analüüsida selle vormilisi aspekte, vaid sisulist suunda: kas inimene kasutab raha eeskätt iseenda heaolu suurendamiseks või ohverdab selle millegi - või kellegi - nimel, kes paikneb tema väärtuste hierarhias temast kõrgemal.

Esimesel juhul, kui inimene kasutab raha peamiselt - ja lõppastmes sageli ainult- enese huvides, muutub olukord seda hälbelisemaks või isegi patoloogilisemaks, mida efektiivsemalt ta seda teeb. Seda kirjeldas omal ajal tabavalt kadunud koomik Greg Giraldo, rääkides majanduskriisile eelnenud investeeringute mõttetusest. Ta jõudis banaalse, kuid paraku ka tõese järelduseni: „Fakt, et ta investeeris oma vaba raha alkoholi, narkootikumidesse ja prostituutidesse, ei osutunudki väga halvaks mõtteks,“ sest pärast majanduskriisi oli tal alles sama vähe raha kui neil, kes paigutasid kogu oma vara aktsiatesse või „mõistlikesse“ investeeringutesse. Loomulikult on tegemist utreeritud ja äärmuseni lihtsustatud näitega, kuid selle aluseks olev põhimõtteline loogika on tugev. Investeerimise „tarkus“ on oma olemuselt sama instrumentaalne kui raha ise: see näitab inimese tehnilist võimekust, kuid tegutsemise loogika laiemas plaanis paljastab alati tema väärtuste hierarhia.

Kui nüüd vaadata alternatiivina inimest, kelle jaoks raha kasutamine on nii vormiliselt kui ka sisuliselt allutatud kõrgematele väärtustele - näiteks perekonnale, abielule või lastele - , siis puudub tal üldjuhul soodumus hedonistlikeks valikuteks. Töö tegemisest ja raha teenimisest saab viis „enese kulutamiseks“, nagu üks töökas ja kasinalt elav miljonär mulle kunagi siiralt ütles, teiste hüvanguks.

Sellised inimesed on enamasti jõudnud sellise loogikani juba enne suuremate summade teenimist ning kogu raha liikumise viis on jäänud samaks - muutunud on vaid mahud. Sageli on neil isiklikku raha täpselt nii palju, kui hädapärast vaja, vahel isegi vähem, ning iga kuu algab parimas mõttes isiklikust vaatepunktist „tühja koha“ pealt, sest kõik on ära antud. See võib kahtlemata tunduda radikaalse ideena, kuid olen suhelnud mitmete - mitte üksikute, vaid tõepoolest päris mitmete - selliste inimestega ning nende loogika näib olevat üllatavalt ühtne: nende isiklik heaolu ei ole ideaal, vaid on ideaali teenistuses.

Vahelülide aritmeetiline taandamine

Väga huvitavate järeldusteni jõuame siis, kui vaatleme kogu väärtusloogikat tegevuste retrospektiivse analüüsi kaudu ning taandame ära kõik vahelülid elu kui kauba ja elustiili vahel. Absoluutselt ja ilma eranditeta muutub nähtavaks inimese väärtuste hierarhia ning tema „eluaja müümise“ loogika, kuigi inimesed ise verbaliseerivad seda väga harva ausameelselt.

Elamine iseendale

Oletame näiteks, et üksik meesterahvas, kes tegutseb ettevõtluses, veedab arvestatava osa oma ajast eksootilistel välisreisidel lõõgastudes ning ülejäänud ajast suure osa ühe või mitme endast kümneid aastaid noorema armukese - tänapäevases mõistes sugar babe’i - seltskonnas. Kulude katmise eest saab ta vastutasuks seksi ja reisikaaslase, kuid ei soovi kunagi tõsiseltvõetavat suhet. Ükskõik, kuidas selline isik püüaks oma väärtusloogikat kontseptualiseerida, on see tema tegelikust käitumisest üheselt ja eranditeta tuletatav: tegemist on sügavalt enesekeskse tegutsemisloogikaga.

Ta teab, et selline eluviis välistab võimaluse olla eeskujuks oma lastele perekonna ja abielu kui ideaali väärtustamisel; ta teab, et üha suurem osa tema alluvuses töötavatest inimestest saab teadlikuks tema sugar daddy suhetest ning et sellega kaasneb autoriteedi kadu ka tööalaselt. Samuti teab ta, et sageli patoloogiliselt hälbelise vanusevahega transaktsionaalsed suhted põhjustavad depressiooni ja sügavaid sisemisi kannatusi ka sugar babe’idele ning nende lastele. Ja ometi teeb ta seda ikkagi.

Ükski jutt väärtustest, tasakaalust või „energeetilisest ettemääratusest“ ei kaalu üles tegude faktilist kaalu. Kui nüüd taandada sellest loogikast kõik vahepealsed kihid - korrektsus raha teenimisel, süsteemsus, võimalik karskus, eneseharimine jne - jõuame selge ja ühese seoseni: elu äraandmine ühelt poolt ning vastutasuks isiklikud naudingud ja kohest rahuldust pakkuv elustiil. Veel lühemalt: elu elamine iseenda jaoks.

„Kas see on oma olemuselt vale?“ võiks kohe küsida. Vastus on: kindlasti mitte - eeskätt juhul, kui inimene seda ka ise tunnistab ja ütleb selgelt välja midagi stiilis: „Olen juba päris vana, soovin elu nautida, mind ei huvita sisuline eeskujuks olemine lastele, perekonna ja abielu ideaal ega tööalane autoriteetsus. Olen uhke ja sirgjooneline sugar daddy - tehke järgi või makske kinni.“ Paraku räägivad inimesed enamasti hoopis teisiti ning kalduvad voolavatesse eneseõigustustesse, mis tuginevad tavaliselt humanistlike idamaiste filosoofiate ja lääneliku müstitsismi segule - mugandatud õigustama just sellist elustiili. Probleem säärase lähenemise puhul elule on seega kahetasandiline: tähenduslikkuse puudumine ja isikliku hedonismi eelistus ning lisaks ka selle maskeerimine mingisuguse humanistliku spirituaalsuse taha.

Elamine teistele

Diametraalseks vastandiks sellele lähenemisele on inimene, kes vaatamata mistahes majanduslikule survele tööd teha, teeb seda siiski sisemisest vastutustundest ning mahus, mis ületab igasuguse kohustusliku miinimumi. Selliste inimeste elustiil seisneb enamasti enese pidevas kulutamises teiste, organisatsiooni või isegi mitme struktuuri hüvanguks, järjest keerukamate probleemide lahendamises ning igapäevaelu nägemises mitte lihtsalt väärtuste, vaid lõppväärtuste - ideaali - kaudu.

Need inimesed teevad alati rohkem, kui neilt nõutakse. Vastandina eelkirjeldatud sugar daddy elufilosoofiale ei muretse nad selle pärast, kas nad jõuavad oma järelejäänud elus piisavalt naudinguid kogeda, vaid selle pärast, kas piisavalt suur hulk tähenduslikke eesmärke saab saavutatud. Kuna elu pikkus pole teada, ei ole võimalik pikalt puhata - tean mitmeid selliseid inimesi, kes puhkavad ilmselgelt liiga vähe. Samas on igapäevane tähendus see, mis kompenseerib väsimuse ning välistab lõppastmes isegi läbipõlemise, kuigi ka seda tuleb ette - eriti just siis, kui kõige raskematel perioodidel on sisemiste ressursside mobiliseerimise kaudu saadud märkimisväärset lisaenergiat. Tihti ongi selliste inimeste elu optimaalseks kokkuvõtvaks ajaühikuks üks päev. Nii nagu iga päeva lõpus, tõdevad nad ka elu lõpus midagi väga lihtsat: see enese kulutamine oli äärmiselt raske ja samas oli see seda väärt. Neid inimesi mäletatakse ning nad muudavad paljude elusid.

Sageli süüdistatakse neid ka firmade või organisatsioonide pikaajaliste juhtidena „võimu külge klammerdumises“, mis on enamasti naeruväärne. Praktikas on korduvalt selgunud hoopis midagi palju sisemiselt liigutavamat: nad sooviksid oma „võimu“ meeleldi kellelegi üle anda, kuid enamik neist, kes seda kõige rohkem ihaldavad, ei adu täielikult sellega kaasnevat vastutust ning kasutaksid seda pigem tahtlikult või tahtmatult ära, langedes võimu lummusesse. Siinkohal võib küsida: kas selline viis elada - ennast kulutada ja näha maailma läbi väärtuste struktuuride - ei ole mitte absurdne aja raiskamine? Kas see pole rumal viis „raisata“ järelejäänud elu? Ja aus vastus on: kitsalt isikliku õnnelikkuse vaatepunktist - kahtlemata. Need inimesed ei ole tavamõistes õnnelikumad, sest nende „elu müümise“ tehingustruktuur allub teistsugusele loogikale: järelejäänud elu äraandmine võimalikult hea vahetuskursiga - maksimaalse tegutsemise kaudu - tähenduslikkuse ja ideaalide nimel.

Suurim sisuline erinevus esimese ja teise kategooria vahel seoses suhtumisega töösse ja raha teenimisse seisneb äraspidises instrumentaalsuses. Teise lähenemise puhul ei sõltu töö tegemise tahe rahast; vastutus asjade ära tegemise eest realiseerub lihtsalt töö vormis ning inimene tegeleks sellega praktiliselt alati, sõltumata sellest, kas ta selle eest raha saab või mitte. Kuna tähenduslike nähtuste edendamine tekitab peaaegu alati ka reaalse lisandväärtuse, muutub raha teenimine sageli paratamatuks kõrvalhüveks. Ometi ei ole see primaarne: minimaalne optimaalne rahahulk on instrumentaalne üksnes selleks, et tööd laiemas plaanis jätkata.

Kala – päev kui terve elu mikrokosmos

Enamasti ei taju inimesed, kuidas nende väärtuste hierarhia (on nad selle teadlikult läbi mõelnud või mitte) mõjutab igapäevaelu. Ometi on väga sageli just inimese tüüpiline päev see ajaühik, mis kujutab endast inimese elu mikrokosmost.

Bioloogiline idee organismist kui oma elukeskkonna ja selle ajaloo ülikompaktsest, miniatuursest väljendusest ei ole midagi uut. Võtame näiteks kala. Juba ainuüksi ühest kalast - kui vaadelda teda eraldiseisvalt - saab rekonstrueerida märkimisväärse osa planeedi eluloolisest taustast. See võib näida liialdusena, kuid ainult siis, kui püüame end piirata liigselt kitsalt ratsionaalse tõlgendusega. Soomused, silmad, lõpused, uimed, hüdrodünaamika, saba ja siseelundkond moodustavad koos terviku, mille põhjal saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi nii kasvukeskkonna, toitumisahela positsiooni, teiste liikidega suhete kui ka - vaid mõne sammu edasi mõeldes - kogu veekeskkonna evolutsioonilise ajaloo kohta. Sisuliselt sisaldub kõik see ühes kalas.

Whitehead, Dawkings ja Jeesus Kristus - päev kui kala

Kui nüüd vaadelda inimese päeva, on see oma olemuselt analoogne kalaga: päev on inimese käesoleva elu ning suurel määral ka tema mineviku elu mikrokosmos. See sisaldab välja kujunenud valikute tagajärgi ning ajaühikuna palju rohkem, kui ollakse valmis tunnistama. Whiteheadlikus raamistikus ei ole päev pelgalt ajaliselt jäigalt piiritletud lõik, vaid vaadeldav olukordade ja hetkede jadana, millesse igasse koonduvad nii füüsilised, moraalsed kui ka varasematest hetkedest pärinevad sisendid. Kui lugesin esimest korda Process and Reality’t, sai mulle lõplikult selgeks, et olemasoleva teadusliku epistemoloogia piirides ei saa Whitehead oma põhjalikkuses olla „kaugemal teaduslikust tõest“ kui ükski teine kaasaegne metafüüsiline alternatiiv. Pigem on ta sellele siiamaani märkimisväärselt lähemal. Kui ühendada see loogika Dawkinsiga, kes samuti näeb organismi tasandil keskkonna ja selle ajaloo ladestumist, jõuame olemise kontekstis selge järelduseni: päev on mikrokosmos inimese tervest elust samamoodi, nagu kala on mikrokosmos oma elukeskkonnast ja selle evolutsioonilisest taustast.

Sellele ideele võib muidugi vastu vaielda, öeldes, et kõik päevad ei ole ühesugused ning elu ongi ettearvamatu; et „päevade samastamine“ on pelgalt halli argipäevarutiini liigne üldistamine. Ent „hallis argipäevas“ ei ole tegelikult midagi halli ning iga inimene, kes nii oponeerib, saab suure tõenäosusega väga hästi aru, mida siin silmas peetakse. Tüüpiline päev on päev, mis sisaldab varasematest valikutest tulenevaid tegevusi ja rutiine nende kõige lihtsamas - ja mitte sugugi halvas - tähenduses. Vähe on asju, mida inimene peab oluliseks ja millega ta igapäevaselt ei tegele. Ühest päevast kui piisavast ja moraalselt õigustatud ajaühikust, milles inimene peab elama vastutustundlikult ilma neurootilise tuleviku-ärevuseta, räägib sisuliselt ka Jeesus Kristus Mäejutluses:
„Ärge siis muretsege homse pärast, sest homne päev muretseb iseenese eest. Küllalt on päeval oma vaevast.” (Matteuse evangeelium 6:34).

Pealiskaudsel ja naiivsel lugemisel võiks seda tõlgendada kui luba loobuda tulevikule mõtlemisest, kuid selline käsitlus on ekslik. Jeesus ei tühista vastutust tuleviku ees (vastupidi!), vaid maandab tulevikuärevuse rõhuasetusega vastutusele ühe päeva piires. Kui inimene täidab iga päeva sees oma kohustusi, võtab vastutuse ning suudab vastu astuda ühe konkreetse, ainsusliku päeva kannatustele ja väljakutsetele, siis - just selle kaudu - on võimalik kaotada sisuline vajadus tuleviku pärast muretsemiseks. Tulevik kujuneb sellisel juhul iseenesest: „homne päev muretseb iseenese eest“, sest see on igapäevaste tegude paratamatu tulemus. Antud lähenemist toetavad, otseselt või kaudselt, ka mitmed eksistentsialistid ja stoikud. Märksa harvem kohtab seda aga humanistlikes käsitlustes, kus minu hinnangul libisetakse sageli naiivsetesse lihtsustustesse.

Päeva struktuur kui moraalselt sümboolne tagajärg, mitte pragmaatiline „ajajuhtimine“

Ajajuhtimise olulisusest räägitakse palju ning mitmes mõttes olen ka ise sügavalt produktiivsuse-usku. Ometi olen koolituste ja konsultatsiooniprojektide käigus korduvalt pidanud silmitsi seisma olukorraga, kus planeerimine iseenesest on juba „ette planeeritud“ metatasandil - inimese moraalse eluplaani, s.o sisemiste väärtuste hierarhiate kaudu.

Vaatame näiteks vangi. Ta võib anda endast parima, et oma päev maksimaalselt efektiivselt planeerida: jagada aega mõtisklemiseks (eeldusel, et ta usub end suutvat oma mõtteid sellisel tasandil juhtida), tervislikuks toitumiseks, struktureeritud füüsiliseks tegevuseks jne. Ent sisuliselt on tema moraalne struktuur juba ette määranud tema päeva ning see ei muutu suuremas plaanis enne, kui ei muutu sisemine väärtuste hierarhia.

Vangide näide mõjub sageli äärmuslikuna, kuid on vaid osaliselt tendentslik. Tegelikult võib täpselt samas olukorras olla ka näiteks keskealine naine, kelle päevade rütmi iseloomustab laiemas plaanis valu ja kaos. Kui päev algab ilma sisulise soovita voodist tõusta - sest puudub tähendus, mille nimel pingutada -, ei ole tegemist välise, olustikulise ega pragmaatilise „parema planeerimisega“ lahendatava probleemiga. Enamasti on see moraalne probleem, mis puudutab otseselt väärtuste hierarhiaid. Näiteks juhul, kui säärane naine ei tea, mida ta teeb tööalaselt nüüd ja tulevikus, sest ta ei ole varasemates päevades võtnud vastutust isikliku arengu ja õppimise eest; kui ta kogeb valu ja süütunnet võõrandumise pärast oma lastest, kellega aja veetmisest on ta varasemate eluvalikute tagajärjel ise loobunud; kui silmapiiril ei terendu ühtegi lootustandvat perspektiivi - siis ei ole üllatav, et ta langeb agressiivsete sõltuvuste (alkoholist ja veipimisest kuni narkootikumideni) ning transaktsionaalsete suhete mustrisse, kus sugar daddy’dele pakutakse tähelepanu, seksuaalset lähedust või seltskonda autoliisingu tasumise, olmekulude või muude elustiili-hüvede eest.

Sellise päeva struktuur - nukker ja poole lõunani veniv hommikusöök töötu sõbrannaga, pooliku tõsidusega katse leida tasuvat “päris” tööd, mitmetunnine sotsiaalmeedia voogude kerimine (mis valdavalt võimendavad neljanda laine feminismi ideid), õhtune „kohtumine sugar-daddy rahuldamiseks“, sest sponsoril „oli parasjagu aega“ - ei ole juhuslik. Päev on ära struktureeritud varasemate moraalsete valikute kaudu. Tagajärjeks on süvenev sisemine üksindus.

Siinkohal on oluline mõista: moraalset probleemi ei ole võimalik lahendada pragmaatilise ajaplaneerimisega, täpselt samamoodi nagu rasket eluolukorda ei ole võimalik lahendada pelgalt „uutmoodi mõtlemisega“ (kuigi paljud "saavad oma mentaalse naudingu” rääkides säärases olukorras inimestele õelalt teeseldud murelikkusega - “no mõtle nüüd positiivselt, paljudel on veel hullem”). Moraalsed nihked toimuvad praktiliselt alati - tegelikult eranditeta - läbi sügava sisemise murdumise. Seda koges ka Jaakob, olles põgenenud isakodust pärast isa ja venna petmist. Tema muutus ei alanud uue plaani ega parema ajakava koostamisest, vaid sisemisest tõdemusest, et „nii enam edasi ei saa“. Sellele järgnes radikaalne väärtuste ümberjärjestamine ning joondumine millegi vertikaalselt tähenduslikuga. Jaakobi jaoks tähendas see umbes kahekümneaastast teekonda, mis algas moraalse kaotuse tunnistamisest, sügavast kahetsusest ja meeleparandusest.

Siinkohal ei ole määrav, mis täpselt on see vertikaalne orientiir. Ilma selleta on moraalsed muutused enamasti võimatud. Olen selle väite eest korduvalt kriitikat saanud, kuid jään enda juurde: valdav osa humanistlikest lähenemistest pigem soodustab või asendab sõltuvushäireid, mitte ei aita neist püsivalt vabaneda. Vastupidi - religiooni radikaalsus, juhul kui inimene sellega sisemiselt joondub, on osutunud paljudel juhtudel märkimisväärselt tõhusaks.

Naastes andmise ja enese ohverdamise loogika juurde: tänases päevas eksisteerivad võimalused on täpselt samasuguste moraalsete valikute tagajärg nagu ka kaos keskealise sugar babe’i päevas. Positiivse võimendamine nii enda kui teiste elus eeldab isiklikku arengut, töökust ja õppimist. Kui inimene ei ole seda varasematesse päevadesse mahutanud, on ebainimlik oodata temalt koheseid muutusi. Piisavat potentsiaali selleks ei ole lihtsalt olemas. Mis saab aega juhtuda? Muutus saab alata. Teekond oskuslikuma ja vastutustundlikuma versiooni suunas iseendast on võimalik. Kuid enamasti võtab üleminek oma õnnelikkuse keskse taotluse juurest elu mõtestatud ohverdamiseni aega - paraku sageli sama mõõtkavas, nagu see võttis Jaakobil.

Koer sinus eneses

Koer kui terve ja tugev loomalikkus

Mõtestatud ja sügavalt „mitte-positiivset“ elufilosoofiat viljelev David Goggins on kirjeldanud „koera minu sees“ - isiksuse osa, mis tegutseb igapäevaselt sõltumata tunnetest, emotsionaalsest seisundist ja sellest, „kuidas energiad parasjagu liiguvad“. See on kohati isegi tuimana mõjuv kohustumine, mis teeb asjad ära, laskmata neist lahti ja haakides ennast lahti mistahes tujudest. Mõnes mõttes on see toores loomalik jõud, mis realiseerib varasemad moraalsed valikud, kandes tegevused edasi päevast päeva. Religioosses võtmes on see ühtlasi eneseohverdamisele suunatud isiksuse osa võit õnnetunnet ja naudinguid taotleva poole üle iseendas. Gogginsi koer on nagu verekoer, või parimas vormis hundikoer - jõud, mida tasub karta, sest see on potentsiaalselt eluohtlik.

See, milline „koer“ on inimese sees, paistab välja tema tegudest, mõtlemisest ja julgusest probleemidele vastu seista. Kui see koer on tugev ja terve, siis on inimeses heas mõttes piisavalt loomalikku energiat, mis väljendub enamasti iseseisvas pingutuses ja järjepidevas isiklikus arengus.

Paks ja loid koer

Minu jaoks on Gogginsi „koera“ kontseptsioon olnud heaks tasakaalustajaks tänapäevasele motivatsioonikultuurile - sõõmuks värsket õhku kontekstis, kus ülekaalulised ja loiud mehed käivad spordiklubides peamiselt pühapäevastel sotsiaalsetel visiitidel ning räägivad seal „õigetest eluvalikutest“. Sageli on nende enda sees olev koer lastud rasvuda. Sellisel juhul mõjubki nende jutt nagu vana, täissöönud buldogi norin.

Neil puuduvad paljud reaalsed moraalsed ohud: paralleelsuhete loomine, uued tööalased valikud, tõsised karjäärimuutused. Mitte seepärast, et nad neist teadlikult loobuksid, vaid seepärast, et neid võimalusi lihtsalt ei ole. Seetõttu on ka sellest rääkimine ning igapäevane „moraalsete valikute“ retoorika pelgalt asendus oma sisemise potentsiaali tegelikule ja mahukale realiseerimisele. Teisisõnu: nad imiteerivad Gogginsi koera, kuid on tegelikult juba poolunes.

Samuti ei ole sellistel juhtudel „paksu koera päevane uinak“ moraalne valik ega saavutus, vaid puhtalt rutiini vajumise tagajärg. Ei ole võimalik usutavalt väita: „Vaatamata kõigele valin jääda sellele tööle ja selle naise juurde,“ kui valiku alternatiivid reaalselt puuduvad. Selliste „valikute“ osakaal on moraalses mõttes tühine. Elu kulgeb rahulikult surmani ning nauditakse vaikides oma moondumist osaks eksitentsiaalsest anonüümsusest - HeideggerI das Man’ist - „näota teistest“, kes elavad nii, nagu „elatakse“, või tänapäevases keeles: NPC-ks, taustakarakteriks.

Arg sülekoer

Gogginsi „koera“ patoloogiliseks versiooniks on võlts maskuliinsus - või selle sisuline puudumine - mis on omane paljudele tänapäeva meestele. See on näiliselt struktureeritud elu, kuid vaid kõige pealiskaudsemal tasandil: piirides, mis ei eelda tõsist moraalset vastutust. Tegemist on väliselt enesekindla ja korrastatud hoiakuga olukorras, kus tegelikult puudub sisemine valmisolek ohverdamiseks.

Mehelik olemus avaldub lähisuhetes ja perekonna kontekstis enamasti kolmel viisil: teiste eest hoole kandmises, nii lühikeses kui ka pikas plaanis; oma lähedaste kaitsmises, nii moraalselt kui füüsiliselt; enese ohverdamises ühiskonna ja lähedaste hüvanguks.

Arg sülekoer inimese sees on sageli sisemise loomalikkuse patoloogiliselt kastreeritud jäänuk - „tugev olemine“ vaid piiratud ulatuses ja ebaolulistel teemadel. See on iseloomulik nii probleemide eest põgenevatele sojameestele (vastandina siis sõjameestele) kui ka sugar-daddy tüüpi meestele. See meenutab viidet sellele, mis peaks olema ja võiks olla: formaalselt justkui olemas, kuid tegelikkuses naeruväärne - distantsilt klähviv ning igas olukorras, mis nõuab sekkumist, vastutust või julgust, taanduv. Praktiliselt väljendub see asendustegevuste pedantses planeerimises, maja päikesepaneelide efektiivsuse kalkuleerimises või uute ökotoidutootjate otsimises samal ajal, kui naine ebaõnnestunud abielu lõppfaasis lastega kodust lahkumiseks asju kokku paneb. Mees ei ole suutnud mõtestada moraalse ohvri kaalukust ega asuda tegelema sisuliste küsimustega, vaid vaatab neist mööda patoloogilise pimesiikusena.

Elu ja ohverdamise loogika nägemine läbi sümbolite

Kokkuvõttes piisab kahest kujundist: kalast ja koerast. Nii lihtne, et isegi mu kõige noorem laps saab sellest aru. Kala on ookeanide, vete ja kogu planeedi mikroversioon ühes organismis. See tähendab, et inimese päev on tema elu ja varasemate moraalsete valikute kehastus. Seetõttu kehastab kala - ka Piibli ja varakristliku sümboolika tasandil - Jeesus Kristust ennast. Kreekakeelne akronüüm ΙΧΘΥΣ (Ichthys) tuleneb väljendist Iēsous Christos Theou Hyios Sōtēr(„Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja“). Just seetõttu on Kristust nii tihedalt sümboliseeritud kalana: selles sisaldub ristimise ja muutumise loogika. See, milline on inimese päev, ei ole juhus, vaid loogiline paratamatus - tulenevalt sellest, milliste väärtuste järgi ta on elanud. Ja nii nagu tagakiusatud kristlased tundsid esimestel sajanditel teineteist ära liivale joonistatud kala kaudu, tuleb Whiteheadi loogika kohaselt igasse meie päeva „initial aim“ - algne suunatus, mida võib mõista Jumala tahtena. Meie moraalne otsus on seda järgida või mitte.

Koer inimeses on tema võimekus teha iga päev ära see, mis on moraalselt õige ja suunatud kõrgematele väärtustele ning eneseohverdamisele. See on kategooriline ja tingimusteta keeldumine vabanduste otsimisest. Täielik vastutuse võtmine iseenda eest. Üksinda treenimine. Pingutamisest ja enese kulutamisest elustiili kujundamine. Oma sisemise “loomalikkuse” ja kire ohjeldamatusse kandumise välistamine ning nende kanaliseerimine millessegi toredasse - näiteks vahvlite küpsetamisse koos lastega. Seegi, on aga võimalik vaid siis, kui on lapsed, tahe nende eest seista ja võidelda, väärtused ja munad.